Vaidlus Tallinna vanalinnas Pikk 26 asuva Mustpeade maja üle on kestnud aastaid. Tänavu jaanuaris saatis rahandusminister Jürgen Ligi Tallinna linnavõimudele kirja, kus soovitas linnavalitsusel Mustpeade vennaskonnaga hoone saatuse osas kompromissile jõuda.

Ligi tõi välja, et nii vennaskond kui ka Tallinna linn soovivad Mustpeade maja jäämist avatud kultuuripaigaks ning vennaskonna esitatud seisukohad näitavad, et nad on valmis kokkulepeteks, millega saaks pealinn hoonet kuni sada aastat kultuuritegevusteks kasutada.

"Palume teil kaaluda vennaskonna esitatud ettepanekuid ja loodame, et leiate võimalusi pidada vennaskonnaga sisulisi läbirääkimisi ning jõuda kompromissile, mis oleks lahenduseks nii mõlemale osapoolele kui avalikkusele ning ühtlasi võtaks pinged maha kultuuriga seotud kogukondadel," kirjutas Ligi.

Rahandusminister märkis, et varasematel aastatel toimunud Mustpeade maja tagastamisega seotud kohtuasjades ei ole kohtud seadnud kahtluse alla vennaskonna kui omandireformi õigustatud subjekti õigusi Mustpeade maja suhtes.

"Eesti riik on omandireformi läbiviimisel lähtunud põhimõttest, et üldjuhul tuleks
õigusjärgsetele omanikele nende vara tagastada, kui see on võimalik, et kompenseerida Nõukogude okupatsiooni ajal kaotatud õigusi ja taastada ajalooline omandisuhe. See põhimõte leidis põhiseadusliku aluse 1992. aasta põhiseaduses sätestatud eraomandi kaitses," ütles Ligi.

Tema hinnangul näitavad nii linnavalitsuse kui vennaskonna esitatud sisulised seisukohad, et mõlemaid pooli rahuldav kompromiss on võimalik.

Tallinna abilinnapea Tiit Terik ei olnud rahandusministriga ühel nõul. Ta teatas sel neljapäeval Ligile saadetud kirjas, et Tallinna linn jääb oma varasema seisukoha juurde ega soovi Mustpeade maja tagastamist. Taotluse selleks tegi linnavolikogu valitsusele juba 2006. aastal.

"Mustpeade maja staatus olulise kultuuriobjektina on ajas kinnistunud. Toimunud aruteludes ja menetlustes ei ole esile kerkinud veenvaid argumente omandisuhte muutmiseks, mistõttu ei pea Tallinna linn vastavasisuliste läbirääkimiste avamist põhjendatuks," ütles Terik.

Ta juhtis tähelepanu Tallinna ringkonnakohtu 2013. aastal tehtud otsusele, et enam kui 20 aasta jooksul pärast Eesti taasiseseisvumist ei ole Mustpeade vennaskond Tallinnas märkimisväärselt tegutsenud ning olukord ei ole muutunud ka praeguseks.

Seda näitab Teriku sõnul ka fakt, et Eestis 2010. aastal loodud Tallinna Mustpeade Vennaskond MTÜ kustutati 2024. aastal majandusaruannete süsteemse esitamata jätmise tõttu registrist.

Mustpeade vennaskonda esindava advokaadibüroo Ellex Raidla vandeadvokaat Ants Nõmper teatas eelmisel suvel rahandusministeeriumile, et vennaskond soovib küll saada kinnistu õiguspäraseks omanikuks, kuid jätab hoone Tallinna kontrolli alla hoonestusõiguse või kasutusvalduse alusel.

Nõmper pakkus välja, et valitsus võib hoonestusõiguse/kasutusvalduse seadmist kohustava võlaõigusliku lepingu sõlmimise seada vara tagastamise eeltingimuseks.

Vennaskonna soovi hoone tagasi saada põhjendas vandeadvokaat sellega, et nii täidetaks omandireformi eesmärke, heastataks ajalooline ebaõiglus ning säilitataks kultuuriline pärand.

Endale soovib vennaskond ainuõigust Mustpeade majas üürilepinguga vähemalt kaht ruumi koosolekute pidamiseks kasutada.

"Vennaskonnale on väga oluline, et koosolekuid ja üritusi saaks korraldada just Mustpeade majas. Samas ei ole vennaskonnal soovi kasutusse saada neid
ruume, mis oleks seotud suure avaliku huviga või vajalikud kultuurimaja pidamiseks," kinnitas Nõmper.

2024. aasta novembris võttis rahandusministeeriumiga ühendust ka Mustpeade vennaskonna esindaja Ralph-Georg Tischer, kes tõi toonases kirjas välja, et Mustpeade vennaskond ostis hoone 1531. aastal ning 1940. aastal võõrandasid selle okupatsioonivõimud.

Seepärast leiab vennaskond, et maja tagastamisküsimust tuleb  eelkõige vaadelda aspektist,  et tegu on õigusvastaselt võõrandatud varaga.

"Samuti on oluline siin mainida, et Mustpeade vennaskond on omandireformi õigustatud subjekt," märkis Tischer. "Miks peaks vennaskonna vara uuesti sundvõõrandatama või vennaskond oma õigusriiklikust nõudest loobuma, kui Tallinna linna vaieldamatu vajadus "avatud kultuurimaja" järele on täidetav ka õiguslikult tagatud lepingutega?"

Tischer märkis toona, et vennaskond tegutseb Tallinnas ka praegu, kuid nende aktiivsust avalikus elus on pärssinud keerulised suhted Tallinna linnaga, mida nad tulevikus loodavad näha helgemas valguses.