Habermas oli üks 20. sajandi mõjukamaid mõtlejaid, kes võttis regulaarselt sõna poliitilistes küsimustes. Ta kaitses filosoofiadoktori kraadi Bonnis 1954. aastal. Tema 1961. aastast pärinev habilitatsioonitöö "Strukturwandel der Öffentlichkeit" - eesti keeles "Avalikkuse struktuurimuutus" - on siiani teedrajav teos, mis uurib avaliku arvamuse ja avaliku sfääri arengut ning olulisust demokraatlikes ühiskondades.

Nagu teisedki sõjajärgsed Lääne-Saksamaa autorid ja intellektuaalid, sealhulgas Martin Walser, Günter Grass ja Siegfried Lenz, kasvas ka Habermas üles natsismi varjus. See kogemus jättis jälje tema elutööle, mis otsis lõppkokkuvõttes vastust küsimusele, kuidas vältida holokausti kordumist. Tema missiooniks oli edendada konsensusele rajatud kommunikatsioonimudeleid, mille abil ühiskonnaliikmed saaksid püüda oma erinevaid huve tasakaalustada.

Olles seisnud varjupaigaõiguse eest 2015. aasta rändekriisi ajal ning ühtse Euroopa Liidu eest parempopulismi ja natsionalismi taustal, jäi Habermas aktiivselt pühendunuks oma kosmopoliitsele ideaalile avatud ja järjekindlast demokraatiast.

Habermas sai oma karjääri jooksul mitmeid suuri rahvusvahelisi auhindu, sealhulgas 2007. aastal umbes 520 000 euro suuruse Holbergi rahvusvahelise mälestusauhinna. 2021. aastal alguses võttis ta vastu Araabia Ühendemiraatide 225 000 euro suuruse preemia, kuid kuna Pärsia lahe monarhiat süüdistati repressioonides, otsustas ta, et preemia vastuvõtmine on vale ning lükkas autasu tagasi, kuna leidis, et see on vastuolus tema arvamusvabaduse ja avatud demokraatliku debati põhimõtetega.

Euroopa integratsiooni pooldajana viitas Habermas korduvalt demokraatia puudujääkidele Euroopa Liidus. 2010. aastate alguse eurokriisi taustal hoiatas ta liiga range kasinuspoliitika eest ja toetas rahaliidu edasiarendamist rahvusüleseks demokraatiaks, kus rahvusriigid loovutavad veelgi enam oma suveräänsust.