Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Andreas Trossek: kas fotograafia on kunst?

Tallinnas ja Tartus toimub oktoobris "Fotokuu" – festivalimõõtu üritustesari, mis sai hoo sisse aastal 2011, kui Tallinn osales rahvusvahelises Euroopa kultuuripealinna programmis.
Tänavu toimub "Fotokuu" niisiis kolmandat korda. See justkui viitaks alles algusele, n-ö juurteajamise faasile. Võib-olla see ka paljuski nõnda välja paistab, sest kindlasti on Eestis tänagi hästi palju inimesi, kes fotot siiski päris kunstiks ikkagi ei pea. Küsimus, kas fotograafia on kunst, kerkib ikka ja jälle esile neis vestlustes, kus ühel pool lauda on pühendunud kunstiinimesed ja teisel pool need, kes võib-olla vaid korra aastas mõnele kunstinäitusele tee leiavad. Aga vaadakem ikkagi fakte.
Kõigepealt: milline on üldse fotograafia roll Eesti kunstiväljal? On ju fotograafia kui tehnika sündinud juba 19. sajandil ja fotokujutised täidavad meie kõigi igapäevaelu. Ühtepidi on siiski selge, et nõukogude aastatest pole jäänud siinse rahva kollektiivsesse mällu just palju n-ö kunstfotot. Fotoga tegelesid siis peaasjalikult passipiltnikud, hobifotograafid, pressitöötajad, kagebiidid jne; kõrgeks kunstiks peeti seevastu vaid kenasti raamitud ja seinale riputatud maale ja graafilisi lehti.
Aga pärast sovetliku riigisüsteemi kokkuvarisemist avanes maailm ka Eestis ja olukord muutus kardinaalselt - kaameraga tehtava kunsti kasuks ja traditsioonilise "tahvelkunsti" kahjuks. Kui vaatame näiteks, millised kunstnikud on võitnud Eesti rahvuspaviljoni konkursse rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil, siis näeme seal peaasjalikult foto-, video- ja filmitaustaga kunstnikke: Jaan Toomik, Mark Raidpere, Kristina Norman, Liina Siib, Dénes Farkas. Kaamera võidukäik on olnud täielik.
Niisiis ei kõla asjakohane küsimus mitte "kas fotograafia on kunst?", vaid pigem "kas kunst ongi vaid fotograafia?". Vaieldamatult ei ole praegu meie kaasaegse kunsti valdkonnas teist tehnikat peale foto, millega alustanud noorel kunstnikul oleks kergem professionaalses kunstimaailmas tähelepanu pälvida. Justkui teeks kaamera sind automaatselt trendikaks ja moodsaks, samas kui näiteks pintslite ja lõuenditega möllajana mõjuksid sa paratamatult anakronistlikult.
Kas see ka nõnda on ja jääb, on muidugi iseküsimus. Aga vaatajana tuleks igal juhul arvestada, et "Fotokuu" üritusi külastades vaatleme ühtlasi tulevasi "konradmägesid" ja "wiiralteid". Midagi pole teha, fotograafial on Eesti nüüdiskunstiväljal juhtroll, ta on justkui vaikne dominant. Tehkem temaga niisiis lähemat tutvust.
Tegemist on ERRi uudistetoimetuse raadiouudiste kultuurikommentaariga.
Kõigepealt: milline on üldse fotograafia roll Eesti kunstiväljal? On ju fotograafia kui tehnika sündinud juba 19. sajandil ja fotokujutised täidavad meie kõigi igapäevaelu. Ühtepidi on siiski selge, et nõukogude aastatest pole jäänud siinse rahva kollektiivsesse mällu just palju n-ö kunstfotot. Fotoga tegelesid siis peaasjalikult passipiltnikud, hobifotograafid, pressitöötajad, kagebiidid jne; kõrgeks kunstiks peeti seevastu vaid kenasti raamitud ja seinale riputatud maale ja graafilisi lehti.
Aga pärast sovetliku riigisüsteemi kokkuvarisemist avanes maailm ka Eestis ja olukord muutus kardinaalselt - kaameraga tehtava kunsti kasuks ja traditsioonilise "tahvelkunsti" kahjuks. Kui vaatame näiteks, millised kunstnikud on võitnud Eesti rahvuspaviljoni konkursse rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil, siis näeme seal peaasjalikult foto-, video- ja filmitaustaga kunstnikke: Jaan Toomik, Mark Raidpere, Kristina Norman, Liina Siib, Dénes Farkas. Kaamera võidukäik on olnud täielik.
Niisiis ei kõla asjakohane küsimus mitte "kas fotograafia on kunst?", vaid pigem "kas kunst ongi vaid fotograafia?". Vaieldamatult ei ole praegu meie kaasaegse kunsti valdkonnas teist tehnikat peale foto, millega alustanud noorel kunstnikul oleks kergem professionaalses kunstimaailmas tähelepanu pälvida. Justkui teeks kaamera sind automaatselt trendikaks ja moodsaks, samas kui näiteks pintslite ja lõuenditega möllajana mõjuksid sa paratamatult anakronistlikult.
Kas see ka nõnda on ja jääb, on muidugi iseküsimus. Aga vaatajana tuleks igal juhul arvestada, et "Fotokuu" üritusi külastades vaatleme ühtlasi tulevasi "konradmägesid" ja "wiiralteid". Midagi pole teha, fotograafial on Eesti nüüdiskunstiväljal juhtroll, ta on justkui vaikne dominant. Tehkem temaga niisiis lähemat tutvust.
Tegemist on ERRi uudistetoimetuse raadiouudiste kultuurikommentaariga.
Toimetaja: Rain Kooli