Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Kaie Holm: raamatukogude toetamist vähendades ei adu valitsus nende kaalukust

Kaie Holm on Tallinna Keskraamatukogu direktor.
Kaie Holm on Tallinna Keskraamatukogu direktor. Autor/allikas: Postimees/Mihkel Maripuu
Mõned nädalad tagasi avalikustatud ülemaailmse täiskasvanute oskuste uuringu tulemused näitasid, et Eesti inimeste oskused infot töödelda võrreldes teiste uuringus osalenud riikidega on suhteliselt madalad, omakorda on infotöötlusoskused madalamad mitte-eesti koduse keelega inimestel.
Uuringust selgus, et keskealiste ja vanemate inimeste arvutikasutusoskuse ning -julguse ning tehnoloogiarikkas keskkonnas probleemilahendusoskuse tulemuste poolest on Eesti asukoht pingerea alumises otsas ning me jääme kaugele maha naaberriigist Soomest. Uuringu tulemusi tutvustades tõdes teadus- ja haridusminister, et meil pole tegelikult tunnetatud vajadust pidevalt oma võimeid arendada ¹.

Nii uuringus meist paremad tulemused saavutanud Soomes kui ka Eestis on rahvaraamatukogud need institutsioonid, mis pakuvad inimestele tuge enda harimisel ja oskusi infoühiskonnas toimetulekuks. Kuid erinevalt naaberriigist puudub meil riiklikul tasemel planeerimine ja ka rahastus, et inimestele oleks kohaliku rahvaraamatukogu kaudu loodud võimalused enda arendamisega pidevalt tegeleda.

Soomes ollakse veendunud, et nende riigi edukuse üht võtit tuleb näha rahvaraamatukogude tugevuses. Raamatukoguteenuseid loetakse seal samasuguseks põhiteenuseks nagu üldharidus või tervishoiuteenus ning rõhutatakse rahvaraamatukogude rolli intellektuaalse võrdsuse tagamisel. Soome valitsusprogrammides on järjekindlalt seatud eesmärgiks rahvaraamatukogude kaudu inimeste haridusalaste püüdluste toetamise, rahvaraamatukogus näevad Soome valitsused inimestele infoühiskonnas toimetulekuks baasoskuste jagajat². Kuid meie haridus- ja teadusministeeriumis koostamisel olevast, kahjuks suures osas vaid formaalharidusele keskenduvast "Eesti elukestva õppe strateegia 2014-2020" projektist ei leia kordagi sõna raamatukogu ³.

Soomes leiab valitsus, et rahvaraamatukogu abil saab üksikisikute ja piirkondade marginaliseerumist ära hoida, pakkudes kõigile võrdset ligipääsu teenustele, mida pakub teadmistepõhine ühiskond. Eestis tõdeme, et senised tegevused mittelõimunud püsielanike ja sisserännanute informeerimisel ning kaasamisel on olnud ebapiisavad⁴; kuid riiklikku programmi, et tagada selle sihtgrupi informeerimine läbi olemasoleva raamatukoguvõrgu nagu tehakse seda Soomes, meil samuti ei ole. Selle asemel, et kasutada juba olemasolevate struktuuride, nagu seda on rahvaraamatukogude võrk, potentsiaali, lahustatakse rahad erinevate lühiajaliste projektide vahel ära.

Sarnaselt meie Soome kolleegidega pakuvad ka Eesti rahvaraamatukogud jõudumööda erinevaid arvuti- ja infokirjaoskuse koolitusi; raamatukoguhoidjad nõustavad inimesi e-teenuste kasutamisel, portaalidest töö otsimisel, uue tahvelarvuti kasutamisel, elektripaketi valimisel, e-rahvaloendusel osalemisel jne. Aga meil teevad raamatukoguhoidjad seda oma igapäevatöö kõrvalt, saamata selleks mingitest riiklikest programmidest lisaraha. Arvutid jm riistvara rahvaraamatukogudes vananeb, nii et koolituste ja nõustamiste läbiviimine muutub mõnel pool üliaeglase või pidevalt kinnikiiluva arvuti tõttu juba võimatuks.

Eesti raamatukoguhoidjad näevad, et sarnaselt Soome raamatukogudega võiks ka meil just rahvaraamatukogudes õpetada inimesi kasutama uusi infotehnoloogilisi vahendeid, anda inimestele võimalus raamatukogus neid vahendeid kasutades oma infotehnoloogilisi teadmisi ja oskusi pidevalt arendada. Erinevad innovatsioonikeskused ülikoolide juures jm on küll väga vajalikud, kuid jäävad nn tavainimesele kaugeks. Rahvaraamatukogu abil oleks võimalik suurendada inimeste valmisolekut infotehnoloogia arengutega sammu pidada ning suurendada nende innovaatilisust ja leidlikkust infotehnoloogiliste arenduste kasutamisel ning miks mitte ka ise väljamõtlemisel. Kuid see eeldaks läbimõeldud riiklikku strateegiat ja regulaarset rahastamist, mitte aga selle ülesande jätmist vaid kohaliku omavalitsuse peale.

Kui Soomes on haridus- ja kultuuriministeerium välja töötanud kvaliteedisoovitused rahvaraamatukogudele ⁵, mille eesmärk on tagada kogu riigis võimalikult ühtlane raamatukoguteenuse kvaliteet, siis Eestis kordab kultuuriminister, et rahvaraamatukogu on kohaliku omavalitsuse asi. See aga tähendab, et raamatukoguteenuse kättesaadavus, pakutavate teenuste arv ja kvaliteet, võimalused pakkuda raamatukogus elukestvat õpet toetavaid tegevusi sõltub üha enam inimese elukohast ja seega iga kohaliku omavalitsuse rahakoti suurusest. Nii ongi täna olukord, kus mingis Eesti piirkonnas on võimalik inimestel raamatukogus näiteks kasutada juba üpriski tavapäraseks muutunud skannerit või osaleda arvutikoolitusel, kuid teises mitte.

Kui Soomes leitakse, et raamatute lugemine võib kompenseerida inimeste kodust kehva kultuurilist ning ka sotsiaal-majanduslikku tausta, siis meil seostatakse sageli lugemist vaid kultuuriga, mitte aga uute teadmiste saamisega. Raamatukogude jõupingutused saada "Kultuuripoliitika arengusuunad 2020" dokumenti⁶ sisse rahvaraamatukogu kogude komplekteerimisel praegu kehtivat rahastamiskokkulepet säilitav sõnastus on lõppenud tulemusteta.

1998. aastal vastuvõetud Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes on kirjas, et rahvaraamatukogudesse teavikute soetamist toetatakse riigieelarvest ning toetus ei ole selles dokumendis piiritletud konkreetse valdkonnaga. Kuid riigikokku arutamiseks saadetud Kultuuripoliitika 2020 eelnõus on sõnastus: "Riik toetab eesti keelele ja kultuurile olulise väärtkirjanduse ja kultuuriajakirjanduse soetamist rahvaraamatukogudele", mis tähendab, et riik kavatseb vähendada oma vastutust rahvaraamatukogude komplekteerimise toetamisel ning panna senisest suurema kohustuse kohalikele omavalitsustele. Teiste sõnadega, vaid kohalik omavalitsus, mitte aga valitsus haridus- ja teadusministeeriumi või kultuuriministeeriumi näol, on kohustatud tagama, et inimestele oleks tagatud võimalus tegeleda raamatute lugemise abil enda arendamisega (kui see ei liigitu just kultuuri alla).

Kas põhjust selles, miks eestlaste võimalused rahvaraamatukogude kaudu enda harimisega tegeleda on soomlastega võrreldes nii palju kehvemad, tuleb otsida aastaid tagasi tehtud otsusest lahutada kultuuri- ja haridusministeerium? Kultuuriministeeriumi paistab suuresti täna huvitavat vaid raamatukogude roll kultuurile olulise väärtkirjanduse kättesaadavaks tegemisel. Haridus- ja teadusministeerium aga ei paista nägevat endal mingit kohustust arendada õppetegevust või elukestvat õpet toetavaid tegevusi rahvaraamatukogudes, sest kuigi need tegevused kuuluvad selle ministeeriumi vastutusalasse, siis rahvaraamatukogud ju mitte.

Rahvaraamatukogude arengule on osutanud karuteene ka raamatukoguhoidjate palk, mis jääb täna kõvasti alla õpetajate palgale. Kuna rahvaraamatukogus töötavatele raamatukoguhoidjatele maksab palka kohalik omavalitsus ning kuna raamatukoguhoidjas nähakse vaid kultuuri-, mitte aga haridustöötajat, siis ei ole kasu ka sellest, et valitsus lubab 2014. aastast tõsta riigieelarvest palka saavate kultuuritöötajate töötasu või et haridus- ja teadusministeerium peab vajalikuks võidelda õpetajate palgatõusu eest. Madal palk ei motiveeri raamatukoguhoidjana tööle asuma kõrgharidusega, heade infotehnoloogiliste oskustega noori.

Kaheksateistkümne Euroopa riigi raamatukogude statistika näitab, et 83% neist, kes kasutasid viimase 12 kuu jooksul raamatukogu internetiarvuteid, tõdevad selle positiivset mõju oma elule - nad on saanud uusi oskusi, leidnud uue töö, hoidnud kokku raha ja aega raamatukogu arvutil e-teenuseid kasutades jne ⁷. Rahvaraamatukogul on madal sisenemislävi ehk inimene leiab kergesti tee raamatukokku, ta on harjunud raamatukogus käima ning ta teab, et raamatukogust saab nõu ja abi. Kui meie riigile on oluline, et inimesed tunnetaksid vajadust pidevalt oma võimeid arendada ning et neil oleksid olemas teadmised ja oskused infoühiskonnas toimetulekuks, tuleb riigil selleks võimalused ka luua.

¹ Ammas, Anneli (2013). Eesti ei oota hea IT-oskusega töötajaid. - Postimees, 9. oktoober.
² Finnish Public Library Policy 2015. National strategic areas of focus. (2009). Finnish Ministry of Education and Culture.  http://www.minedu.fi/OPM/Julkaisut/2009/kirjasto_ohjelma.html?lang=en).
³ http://www.kogu.ee/olemus-ja-roll/elukestva-oppe-strateegia/elukestva-oppe-strateegia-2014-2020/
⁴ http://www.praxis.ee/index.php?id=673
⁵ Quality recommendation for public libraries. (2011). Finnish Ministry of Education and Culture.    http://www.minedu.fi/OPM/Julkaisut/2010/Yleisten_kirjastojen_laatusuositus.html?lang=en
⁶ http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/ee7dc506-fd6c-436c-a058-a6ebd4531fae?activity=2#OFTKuzoQ
⁷ Written declaration, under Rule 123 of Parliament’s Rules of Procedure, on the impact of public libraries in European communities. (2013). http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=WDECL&reference=P7-DCL-2013-0016&language=EN&format=PDF

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: