Maris Jõgeva: kui palju maksab kodanikuühiskond? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: Postimees/Margus Ansu
Ei ole palju neid asju, mida ei saaks kas või mänguliselt mõõta ja kirjeldada rahas. Raha aitab lihtsustatult ja enam-vähem võrdselt arusaadaval moel hinnata, kui väärtuslik miski on.
Keegi ei vaidle selle vastu, et hea, arukas ja aktiivne kodanik on väärtuslik. Samavõrra väärtuslik on see, kui ühiste huvide või muredega inimesed teevad omavahel koostööd ning püüavad parandamist vajavat ise parandada, selmet oodata imetegija ilmumist või riigi sekkumist.

Kui palju sellise ühiskonna loomine maksab ja kui tulemuslik on olnud senine rahakasutus, on raske öelda - kodanikuühiskonna ja raha suhet kirjeldatakse enamasti väheütlevate summade, üldistatult kahtlaste tehingute ja suurema kontrollivajadusega.

Kodanikuühiskonnal on rahaga paratamatult oma suhe, sest suurteks tegudeks ainult vabatahtlike ajast alati ei piisa. Et algatustel oleks rohkem jõudu, annavad ühingute eelarvetesse oma osa nende liikmed, kogutakse annetusi, pakutakse tasulisi teenuseid ja taotletakse avalikku raha.

Vabaühenduste toetamine riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetest on loomulik, sest kodanike aktiivne tegutsemine, meid kõiki puudutava arutamine, probleemidesse sekkumine ja ka väiksemate huvigruppide esindamine on iga demokraatliku riigi ja kogukonna huvi. Sama tähtis on, et juurde kasvaks aktiivseid ning arukaid kodanikke, kel on algatusvõimet ja oskust teha koostööd ning õigeaegseks kaasarääkimiseks piisavalt infot, nende eestvedajatel aga oskusi oma mõttekaaslasi juhtida ja soovitud muutusteni liikuda. Rahasüste nõuavad kodanikuharidus, nõustamis- ja koolitusprogrammid, info- ja andmeportaalid ning palju muud.

Statistikat leiab selle kohta, kui palju avalikku raha suunatakse fondidesse, taotlusvoorudesse ja arengukavade täitmiseks, aga need numbrid üksi ei ole eriti kõnekad. Kes oskaks objektiivselt põhjendada, kas seitse miljonit eurot on kodanikuühiskonna arengukava elluviimiseks piisav, ülemäära palju või ülekohtuselt vähe? Teame ka, et vabaühendused võivad teiste hulgas konkureerida aastas umbes 60 miljoni euro kasutamisele, kuid eriti ei räägita, palju sellest kelleni jõuab, miks on teatud strateegilised valikud tehtud ja milline on olnud projektide mõju.

Rohkem on juttu üksikutest halbadest näidetest, mis viitavad vabaühendustele rahapadade kallal toimetavatele puukidele, kes on oskuslikult omandanud projektikirjutamise ja -haldamise tõe. Minu esimeses raadiointervjuus küsiti, kas ma tean juhtumeid, kus ministeerium annab vabaühendusele toetust ning ootab vastutasuks oma poliitikavalikute soosimist. Ma ei tea selliseid juhtumeid ja kui neid ka on, siis pole need tõenäoliselt kõige targemini kasutatud summad ega ka kõige iseloomulikumad juhtumid, mille näitel kirjeldada ühenduste ja riigi vahelisi suhteid.

Oma missioonile truud ühendused tõenäoliselt ennast ei müü, sest nii vähe võimalusi tegevuse rahastamiseks nüüd ka ei ole, et kõik pakutav tuleks sõltumata tingimustest vastu võtta. Hoopis pakkuja ise võib piinlikkusse olukorda sattuda. Kultuuriministeeriumi kantsler kirjutab vajadusest põhjalikuma kontrolli järele toetuste kasutamisel, et vältida näiteks samade kulude topeltrahastamist. Lisaks sellele võiks rääkida ka programmide sisulisest arendamisest, et topeltrahastamise võimalust ei tekikski.

Võimendatud negatiivsed näited räägivad minu jaoks palju enam kui rahasaaja pahelisusest hoopis rahaandja oskamatusest teha õigeid valikuid ning näha kodanikualgatuse toetamises võimalust valdkondlike eesmärkide poole liikuda. Teadlik rahastaja ei anna toetust üksnes ilusate sõnade eest, vaid tahab projektis näha ka vettpidavat ja mõjusat tegevusplaani. Kui toetuse saaja rikub kokkulepet või ei oska projektirahaga midagi tähenduslikku korda saata, on raha andja ülesanne õigel hetkel sekkuda. Kodanikualgatust väärtustav minister ei püüa osta poolehoidu, vaid loob tingimused oma partneritele konstruktiivseks osalemiseks.

Mulle meeldib mõelda, et ministeeriumid näevad riigi eesmärkide saavutamisel koostööd vabaühendustega, tahavad otsused enne vastuvõtmist huvigruppidega läbi arutada ja võimaldavad esindusorganisatsioonidele piisava toe, et need oleksid partnerina professionaalsed. Mulle meeldib, kui noortetöö, keskkonnateadlikkuse või hariduse edendamisel väärtustatakse kodanike ja nende ühenduste algatatut ning seda ka minu maksuraha abil. Üksikute väärkasutuste üldistamine tundub ebaõiglane, selle asemel tuleb mõelda, kuidas ühenduste toetamist tervikuna läbipaistvamaks ja arusaadavamaks muuta ning strateegilisi vigu enam mitte korrata.

Lõpuks tuleb tulemuslikul moel kodanikualgatusse investeeritud raha suuremas summas tagasi. Poliitikauuringute keskuse Praxis analüüsi "Vabatahtlike tegevuse majandusliku ja sotsiaalse väärtuse hindamine" põhjal töötasid vabatahtlikud 2010. aastal kokku 13 miljonit tundi. Need tunnid kokku liites ületab nende maksumus tõenäoliselt avaliku sektori toetused vabaühendustele. Kui nüüd veel kord proovida rahas mõõta...

16.-17. augustil Paides toimuva arvamusfestivali sissejuhatusena avaldab rahvusringhäälingu uudisteportaal kahe nädala jooksul vabaühenduste liidu EMSLi töötajate arvamusartikleid ajakohastel teemadel. Maris Jõgeva on EMSLi uus juht.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: