Väljavõtteid intervjuust:

See, mis puudutab Ameerika Ühendriikide riikliku julgeolekuteenistuse võimekust teha koostööd ja sundida koostööle rahvusvaheliselt tunnustatud teenusepakkujaid, on kindlasti pretsedenditu ja tekitab väga palju muret maailma üldsusele laiemalt. Kindlasti mõjutab see ka Ameerika Ühendriikide enda usaldusväärsust vaba interneti eestkõnelejana ja selles teemas kaasarääkijana.

Vaatamata sellele, mida ütlen mina või mida ütlevad muud asutused, tavakasutaja tõenäoliselt ei muuda oma käitumist internetimaailmas. Tema igapäevaelu nendesamade teenusepakkujate infrastruktuuril jätkub. Nad võivad öelda, et nad sisimas on sellest häiritud, aga ega nad selle pärast hakka oma Facebooki sõpruskonda sulgema või oma kontosid kinni panema.

On paradoksaalne, et praegu ei tunne antud teemal muret niivõrd lai interneti kasutajaskond - me ei näe kuskil massidemonstratsioone, kus internetikasutajad mürgeldaksid Ameerika Ühendriikide saatkondade ees ja nõuaksid oma "andmeid tagasi" -, vaid see on riigijuhtide, Euroopa Komisjoni, õigusvoliniku ja väga paljude sel teemal pühendunult muret tundvate organisatsioonide pärusmaa.

Tõsi on see, et Ameerika Ühendriikide või ükskõik mis teise riigi jurisdiktsioonis tegutseva interneti teenusepakkuja puhul ei suuda meie riik - mitte ainult meie riik, enamus maailma riike - tagada oma kodanike põhiõiguste kaitset ja eraelu puutumatust. See on paraku nii. Aastakümneid kestnud arusaam, mida meie oleme Euroopas pidanud eraelu puutumatuseks, isikliku informatsiooni privaatsuseks ja sellega delikaatseks käitumiseks, ei ole saanud respekteeritud Ameerika Ühendriikide, aga ka paljude teiste maailma riikide valitsuste või nende jurisdiktsiooni all tegutsevate ettevõtete poolt.

Me oleme käitunud paraku natuke jaanalindudena, pannes pea liiva alla olukorras, kus me tahame turvalist keskkonda. Me tahame, et kurjategijad eos tabatakse, nende pahategusid ennetatakse. Selle käigus me ei taha teada, kas see on saavutatud mingil viisil meie kõigi ühist privaatsfääri riivates.

Paljudes oludes ei puuduta see [privaatsuse vähenemine] vähemalt pealekasvanud internetipõlvkonda enam üldse. Tõsiasi, et privaatsus meie mõistes on surnud, on nende jaoks arusaamatu sõnamulin, kuna see ongi üks maailm, kus elatakse ning käitutakse sellisel viisil, et privaatsusele ei pöörata tähelepanu.

***

Vabariigi valimiskomisjoni poolt korraldatavad valimised, mis on seadustatud ka elektroonilise hääletusena, on turvalised, auditeeritud ja liiguvad ajaga koos. On väga kahju, et avalikus kommunikatsioonis on ühe erakonna sisemist õhinapõhist otsust avada oma liikmetele elektroonilised kanalid osalemiseks üldse hakatud nimetama sõnaga "e-valimised".

Kindlasti tuleb Reformierakonnal endal teha järeldused, kas ja mil viisil sellest õhinast kantud innovatiivsest tegevusest teha midagi sellist, mis oleks läbipaistev, samas turvaline, auditeeritud ega annaks kellelegi kunagi võimalust kahelda selles, kas ühe erakonna sisevalimiste tulemused on manipuleeritavad, on kujul või teisel täis turvaauke või mitte. Sellistel asjadel ei tohi olla 21. sajandi Eesti mitte mingisugust võimalust.

Kas internetiteenustes luuramise abil saadakse pigem jälile terroristidele või ahistatakse teisitimõtlejaid, kuidas PRISM-i skandaal mõjutab tehnoloogiasektori maailmaturgu, kuhu jõuti äsja lõppenud ÜRO küberjulgeoleku ekspertgrupi läbirääkimistel ning mis asja peaks Eesti ajama 2014. aastal Tallinnas korraldataval internetivabaduse koalitsiooni aastakoosolekul - seda vaata täismahus intervjuust: