18. septembril 1966 nägi meie televaataja uhiuut viktoriinisaadet "Naapurivisa" - "Sõprusvõistlus". Et otseülekanne jõudis Nõukogude Eestisse üle lahe Helsingist ehk läänemaailmast, on tegemist täiesti epohhi loova projektiga, vahendas "Pealtnägija".

Ajaloolise mälumängu kohtunikeks olid keeleteadlased Paul Ariste ja Lauri Posti. Kuid tõelised tõmbenumbrid ei olnud mitte kohtunikud ega saatejuhid, vaid loomulikult mängijad, tolleaegsed helgeimad pead.

Eesti NSVd esindasid Hardi Tiidus, Valdo Pant ja Voldemar Panso, kelle vastas olid kolm kanget soomlast: Erkki Holvikivi, Esko Kivikoski ja Keijo Virtamo. Viie hooajaga valmis kokku kümme "Naapurivisa" saadet, mis toimusid vaheldumisi Helsingis ja Tallinnas. Igas mängus oli kuus eri teemat, seejuures poliitilisi küsimusi välditi teadlikult.

"Pealtnägija" otsustas 46 ja pool aastat hiljem, Valdo Pandi 85. sünniaastapäeva eel tollased Naapurivisa legendid taas üles otsida.

Perekond Karemäe oli esimese Naapurivisaga läbi ja lõhki seotud. Rein oli saatejuht ja Ruth toimetaja. Legendaarsed telemeistrid pole kõige esimest "Naapurivisa" saadet pärast eetrisse minekut kordagi näinud. Neile tundub see tänase päevani pisut uskumatu, et ühel kommunistlikul väikerahval lubati raudse eesriide vahelt kapitalistlikku maailma piiluda.

"Mina ikka mõtlen, et Soome televisioon tõstis kõrvupidi ka Eesti Televisiooni oma vaatajate ees välja. /.../ 20 protsenti Eesti rahvast Põhja-Eestis nägi Soome televisiooni ja nüüd ühtäkki sealsamas televisioonis mida me vaatasime, et issand jumal, pilt välismaale, on äkki nendega koos ka Eesti televisioon ja Eesti inimesed ja kuidagimoodi paistavad täitsa kenade inimestena seal välja," ütles Rein Karemäe.

Aga mitte ainult Pant ja teised Eesti tarkpead ei saanud "Naapurivisa" kaudu oma oskusi välismaal demonstreerida. Nagu tavaks, oli otsesaadete puhul palavalt oodatud muusikalised vahenumbrid, artistideks selle dekaadi estraadi- ja ooperitähed. Helgi Sallo ja Hendrik Krummi kõrval tegi õhtu ehk meeldejäävaima etteaste nooruke Heli Lääts.

Provokatiivsetele peibutistele vaatamata oli Helsingi nõukogude eestlase jaoks suur ja silmiavav kogemus. Kapitalismiahvatlused ajasid suu muidugi vesiseks ka meie muusikutel, sest nii uhkeid trompeteid ja saksofone oldi varem heal juhul klantsajakirjast nähtud.

"Teate, kui ratsanikud saavad kuskil võistlustel kokku, siis ikka minnakse ja patsutatakse hobust ja vaadatakse, kuidas ta reageerib. Meil oli täpselt samuti. Meie puhkpillimängijad said käes hoida ja häält teha maailmaklassi pillidega, millest meil polnud undki näha.," meenutas dirigent Peeter Saul.