Ilmar Tomusk: kõik teised keeled võivad olla, aga eesti keel peab olema ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: ERR
Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk ütleb rahvusringhäälingu uudisteportaalile antud pikas videointervjuus, et erinevalt riigikogu liikme Yana Toomi väidetust ei ole eesti keel surev keel. Eesti keelt ohustab siiski inglise keele pealetung, mis kipub muutma nii eesti keele sõnavara kui lauseehitust. Venekeelseid Eesti elanikke ei kavatse riik aga Tomuski sõnul keelenõuetest hoolimata mingi
Kui mõelda Keeleinspektsiooni nime peale, siis kostab see natuke nagu Tõupuhtuse amet või mõni muu 1930. aastate ideoloogiatele viitav institutsioon. Ma tean, mida teie inspektsioon seaduse järgi teeb, aga kuidas te seletaksite arusaadavalt Keeleinspektsiooni vajalikkust?

Ega me väljaspool seadust ei saagi midagi teha. Me teeme ainult seda, mida seadus ütleb ja seadus ütleb, et me peame kontrollima avaliku keelekasutuse vastavust keeleseaduse nõuetele. Avalik keelekasutus peab olema eestikeelne, peab olema vastavuses keelekasutuse hea tavaga.

Täismahus videointervjuud Ilmar Tomuskiga vaata siit. Tekstina jätkub intervjuu allpool.


Me kontrollime ka ametliku keelekasutuse vastavust kirjakeele normile. Ametlik keelekasutus tähendab ametiasutuste asjaajamist - dokumendid ja veebilehed peavad olema kirjutatud korrektses eesti keeles.

Lisaks kontrollime me töötajate, ametnike, politseinike, teenindajate, õpetajate eesti keele oskust. Seda me kontrollime juhul, kui nad ei ole omandanud eestikeelset haridust. Nende, kes on eesti koolis käinud, kirjaoskus on üldjuhul korras, aga need, kes on mõnes muus keeles hariduse omandanud, peavad siis sooritama eesti keele tasemeeksami.

Kui vaadata maailma riike, siis ega igas riigis sellist inspektsiooni või ametit ei ole...

Ega igas riigis ei ole ka sellist vaja, sest igal riigil ei ole sellist ajalugu, nagu on Eestil olnud. Kui me vaatame Eesti rahvastiku kujunemist 20. sajandil, siis 1950. ja 1960. aastatel kasvas mitte eesti rahvusest isikute osakaal järsult ja oli teatud hetkel juba ligi 40 protsenti. Nõukogude aja lõpuks olid paljud eluvaldkonnad muutunud venekeelseks: tööstus, poliitika, paljuski ka teadus ja haridus, ka transport - transpordivaldkond oli täielikult venekeelne. Kaubanduses ja teeninduses oli valdav vene keel.

Kui Eesti sai iseseisvaks, siis taasiseseisvumisliikumise üks oluline eesmärk oli, et eesti keelest peab saama ainus riigikeel. Nõukogude ajal Eesti tegelikult suutis võrreldes mõne teise Nõukogude liiduvabariigiga oma keelt väga hästi säilitada. Põhihariduses, üldhariduses näiteks - eesti kool ju jäi alles. Paljudel teistel liiduvabariikidel nii hästi ei läinud.

Aga vene keelel oli ikkagi väga tähtis roll. Vene keelt nimetati rahvustevahelise suhtlemise keeleks ja 1978. aastal võeti ju lausa NLKP [Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei] keskkomitees vastu otsus, et vene keelest peab saama kõikide liiduvabariikide rahvastele teine emakeel ja pärast seda siis ainus emakeel. See venestamisprotsess õnneks lõppes 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse iseseisvusliikumisega, aga eesti keele positsioon oli üsna vilets.

Nii et teie amet on põhimõtteliselt taaseestistamise tööriist?

Me peame sellega tegelema, et eesti keele positsioonid oleks ühiskonnas kõikides eluvaldkondades tugevad ja et eestlane saaks igal pool Eestis eesti keelega hakkama.

See ei tähenda seda, et Eestis ei tohiks kasutada teisi keeli, on see siis vene, inglise, saksa, soome või läti keel. Kõik teised keeled võivad olla, aga eesti keel peab olema. See on muide meie praeguse keeleseaduse üks kõige olulisemaid põhimõtteid - eesti keel peab olemas olema kõikides eluvaldkondades ja vastavalt vajadusele võib sellele lisada ka muid keeli, nii kuidas vaja on.

Riigikogu liige Yana Toom on siiski nimetanud eesti keelt surevaks keeleks. Kuidas sellesse suhtuda, põhimõtteliselt pole ju mõtet surijat väga kaua elus hoida...

See on nüüd selline asi, mille mina jätaksin Yana Toomi südametunnistusele. Tema väljaütlemist ma ei tahaks kommenteerida, aga ei sure see eesti keel kuhugi. Kui te lähete raamatupoodi, vaadake, kui palju on näiteks aastal 2012. ilmunud algupärast eesti ilukirjandust. Kas või ligi sada täiesti uut lasteraamatut! Kui palju väliskirjandust tõlgitakse eesti keelde! Selline keel, milles ilmub tipptasemel maailmakirjandus ja milles kirjutavad kirjanikud kirjutavad tipptasemel maailmakirjandust, ei ole kindlasti väljasurev keel.

Loomulikult olen ma sellega nõus, mida vanal ajal targad mehed on öelnud - et me ei saa suureks arvult, aga me võime saada suureks vaimult. Eesti keele seisund ja olukord näitavad praegu, et me oleme vaimult üsna tugevad. See ei tähenda seda, et meil ei oleks võõrmõjusid või probleeme, millega võidelda.

Ma isiklikult olen natuke mures sama asja pärast, mille pärast on mures sakslased või hispaanlased või itaallased - inglise keel tungib väga tugevalt peale ja inglise keele lauseehitus hakkab juba mõjutama eesti keele lauseehitust. Me kasutame väljendeid, mis on n-ö toortõlked inglise keelest. Ütleme näiteks, et "see sõltub." Eesti keeles peaks ütlema, et "see sõltub millestki".

Aga kuidas sellega võidelda? Kui me räägime sellest, et inimesed Ida-Virumaal on venekeelses inforuumis, siis me kõik 1,3 miljonit Eesti elanikku viibime ingliskeelses inforuumis, pidevalt.

Me viibime ingliskeelses inforuumis, aga võõrkeele oskamine ei tähenda seda, et me peame võõrkeele ära segama eesti keelega...

Ma olen täiesti nõus, aga kuidas ikkagi võidelda selle inglise keelega, mis tundub mõjutavat inimesi täiesti alateadvuse tasandil.

See paraku nii ongi ja siin peavad koostööd tegema kodu, kool, need inimesed, kes koostavad eesti keele sõnaraamatuid ja need inimesed, kes toodavad ajakirjanduslikku teksti. Mul oli üks selline tore juhtum, et käisin üht ettekannet pidamas ja enne ettekannet võtsin juhuslikult laual olnud ajalehe, Päevalehe; võtsin selle sealsamas rahva ees juhuslikust kohast lahti ja ütlesin, et kui ma nüüd ei leia siit halba keelekasutust ega toorlaene ja toortõlkeid, siis ma lähen parem minema. Tegelikult on meie lehed selliseid asju täis.

Isegi paberlehed?

Isegi paberlehed!

Online-ajakirjanduses on see muidugi probleem, sest nende uudiste tootmise protsess on teistsugune, aga paberlehed, mis ometi läbivad korrektorite ja keeletoimetajate sõela...?

Jah, paraku on toortõlked ja toorlaenud saanud meie keele igapäevaseks osaks. Kuidas me selle vastu saame? Ei ole ühtegi asja, mida ei ole võimalik eesti keeles väljendada!

Me oleme tihti vaielnud ettevõtjatega. Tallinna vanalinnas paneb [näiteks] ettevõtja välja mingi reklaamlause ja ta ütleb, et seda ei saa eesti keelde tõlkida, sest eesti keeles ei ole võimalik seda öelda. Ma ütleksin selle peale - nagu klassikud on öelnud -, et tule taevas appi.

Võtame Puškini "Jevgeni Onegini". See oli võimalik eesti keelde tõlkida täiesti briljantselt, säilitades ka värsimõõdu. Võtame Shakespeare'i sonetid või näidendid - need on geniaalselt eesti keelde tõlgitud. Kas see üks reklaamlause või ettevõtteliigi nimetus on midagi keerulisemat kui Puškin või Shakespeare? Kaugeltki mitte!

Kõike on võimalik eesti keeles öelda ja me peame lihtsalt ise tahtma. Paraku oleme me läinud kergema vastupanu teed ja me arvame, et ingliskeelne lause, ingliskeelne reklaam müüb paremini.

Me läheme Lasnamäele, seal on üks kohvik, kus on väljas ingliskeelsed reklaamid ja me küsime, et miks. Nemad ütlevad, et "me teenindame ainult turiste", kes siis peaksid sattuma mingil põhjusel Lasnamäele sinna kohvikusse. Ausalt öeldes ma ei usu, et mõni turist sinna kunagi üldse satub. Lihtsalt oletatakse, et inglise keel müüb paremini, et eesti keel ei müü.

Samal ajal oli meil suvel mitmeid põgusaid kohtumisi Tallinna külastanud turistidega nii Soomest kui teistest Euroopa riikidest. Ja minu käest küsisid need turistid, et miks te häbenete oma keelt! "Meie tuleme siia teid vaatama, me ei tule siit otsima inglise ega soome keelt, vaid seda, mis on Eestile omapärane."

Seetõttu - lisaks sellele, et me saame ettevõtjale seaduse jõuga öelda, et ta peab selle reklaami eesti keelde tõlkima -, ütleme me neile ka seda, et tegelikult eesti keel on Eestile omane ja see aitab ka müüa. See on paljude jaoks eksootika ning kui nad tulevad siia ja seda eksootikat ei leia, siis nad lähevad mujale.

See ei tähenda seda, et võõrkeelset teksti ei tohiks kõrval olla. Turisti informeerimiseks on seaduse järgi võimalus olemas. Aga eestikeelne teave peab kindlasti olema.

Mis suunas see trend praegu liigub, kas olukord paraneb või muutub pigem halvemaks? Ettevõtetega te olete ju nendel teemadel sõdinud aastaid.

Me ei ole tagasi, aga pole ka edasi läinud. Kui nüüd võtta keeleinspektori argipäev - ta peab kontrollima, kas ettekirjutused on täidetud ja kas on mõni uus rikkumine toimunud - siis piltlikult võiks öelda nii, et sa jõuad ühe tänava algusest lõpuni läbi käia ja kui sa tänava otsast uuesti alustad, siis on selles tänavaotsas juba uued ettevõtted, kus on uued võõrkeelsed sildid ja kus ettevõtja võib koguni öelda, et ta ei ole isegi kuulnud, et keeleseadus on olemas.

Aga kes te siis olete? Don Quijote teatud mõttes, kes võitleb tuuleveskitega, mida ei ole võimalik võita?

Mina usun, et oma mõju sellel siiski on. Natukene on asi paremaks läinud. Tartus paremaks kui Tallinnas.

Tartu ettevõtjate vastuvõtlikkust keeleseadusele on huvitav võrrelda Tallinna omadega. Üldjuhul me ei pea Tartus tegema isegi ettekirjutust - teeme sõbraliku märgukirja, toome välja puuduse ega lähe kaua aega, kui Tartus on probleem lahendatud. Tallinnas tihtipeale on vaidlusi ja võib-olla on see sellepärast, et siin tõesti käib rohkem turiste ja nad [ettevõtjad] eeldavad, et see [võõrkeelse teksti kasutamine] aitab rohkem müüa. Aga praktika ei näita, et see rohkem müüa aitaks.

Üks täiesti omaette piirkond on Ida-Virumaa, kus eesti keel on tegelikult allasurutud keele positsioonis, kuigi juriidiliselt on see ikkagi riigikeel. Kuidas seal olukord areneb? Ega sealkandis pole teie inimesi aastate jooksul väga hea meelega vastu võetud, on tahetud väljakujunenud olukorda säilitada ja teie töötajaid on nimetatud suisa inkvisiitoriteks.

Jah, Tallinnaski oli ühel päeval selline juhtum, et inimene läks kauplusse, küsis müüja käest midagi ja müüja vastas vene keeles, et ma ei oska eesti keelt. Klient siis küsis, et miks te ei oska ja müüja vastas, et ma ei peagi oskama, sest ma olen Narvast. Aga seaduse mõttes ei tähenda see, kust inimene pärit on, midagi, sest meil on Eestis üks haldusterritoorium ja keeleseadus kehtib igal pool.

Ida-Virumaa kohta võin ma öelda, et [olukord] on natukene paremaks läinud kolme aasta jooksul. Näiteks politseinike keeleoskus - pärast 2012. aasta detsembris lõppenud viimast kontrolli võin ma öelda, et tegelikult ei ole Ida-Virumaal enam ühtegi politseinikku, kelle [eesti] keele oskus oleks null. Iga politseinikuga on võimalik mingil tasemel eesti keelt rääkida. Neid, kes keelenõuetele ei vasta, on küll üle saja, aga keelenõuded on üsna tõsised, see ei ole väga lihtne...

Ei ole jah, politseinikelt nõutakse C1 taset, kui kodakondsuse saamiseks on vaja B1 taset. Tihti on räägitud ka sellest, miks mitte lasta Ida-Virumaal politseinike keeleoskuse latti pisut allapoole selle B1-ni, kuna nad sisuliselt töötavad ikkagi venekeelses keskkonnas. See aitaks aga säilitada seal võimekaid politseinikke.

Selle politseinike ja üldse riigiametnike ja riigi esindajate keeleoskusega on niiviisi, et iga dokumenti, mille riigi esindaja - aga eriti politseinik - koostab, on võimalik vaidlustada kohtus. See dokument peab olema nii heas eesti keeles kui üldse võimalik, sest kohtuvaidlustes võib iga valesti kirjutatud sõna, vale kääne, vale koha peal olev koma tähendada, et riik võib selle kohtuvaidluse kaotada. Riigiametnik peab kindlasti valdama kirjakeele normi ja seetõttu ei saa seda keeleoskuse taset alla lasta.

Loomulikult on olukordi, kus politseinik võib hakkama saada madalama keeleoskusega, aga üldjuhul peaks riigiametnik oskama väga hästi riigikeelt. See puudutab ka kohaliku omavalitsuse ametnikke, paljusid neid inimesi, kelle koostatud dokument paneb inimesele mingisuguseid kohustusi, annab õigusi või piirab tema õigusi. Seal ei saa olla korrektsele eesti keelele järeleandmisi.

Teine lugu on näiteks vene koolide õpetajatega. Nende keelenõue on B2. See on madalam ja nendel on selline keelenõue sellepärast, et nad peavad aru saama õppekavast, suutma eesti keeles lugeda õppekirjandust, peavad olema kursis sellega, mis ühiskonnas toimub ja suutma seda õpilastele edasi anda. B2-st piisab.

Teenindajatel on keelenõue B1 ja sellest täiesti piisab, kui nad teavad lisaks oma valdkonna sõnavara. Piletikontrolöridel ja käskjalgadel on keelenõue A2 - kõige madalam võimalik, mida me Eestis mõõdame. Nende keelekasutusolukorrad on väga lihtsad, väga piiratud ja sellest piisab.

Teinekord ikkagi tundub, et osa taksojuhtidest valdab ka eesti keelt ainult sellel A2 tasandil... Kohalikud omavalitsustegelased on ka Tallinnas öelnud, et kui nad valdavad mingil miinimumtasemel teenindussõnavara, siis meile sellest piisab. Ja teie esindajat selles [lube andvas komisjonis] praegu enam ei ole?

Me olime selles komisjonis aastaid, meie eest käisid läbi sajad taksojuhid ja me tegime sadu ettekirjutusi. Taksojuhtidelt nõutakse eesti keele oskust tasemel B1. See seadus kehtib nii keeleinspektsioonile, kui me selle täitmist kontrollime, kui ka Tallinna transpordiameti taksokomisjonile. Nii et ma hästi ei usu, et keegi Tallinna ametnikest võib niimoodi öelda, et nemad seda nõuet ei täida. Nemad peavad tagama, et see nõue on täidetud.
["Kui taksojuht oskab ikka elementaarseid teenindussõnu, siis seda [taksoluba] ei piirata," ütles abilinnapea Kalle Klandorf Eesti Päevalehele 2012. aasta aprillis. Lisaks avaldas Klandorf arvamust, et umbkeelsete taksojuhtidega võiks keeleinspektsioon siiski ise edasi tegeleda. -toim]

Kui meile laekuvad kaebused ja tuleb välja, et taksojuhil puudub keeleoskus, siis loomulikult me teeme talle ettekirjutuse. Aga huvitav on see, et viimasel paari aastal (võrreldes aastatega 2007-2009, kui me kontrollisime väga tihedalt) on taksojuhtide osas kaebusi vähem. On küll olukordi, kus meile teatakse, et üks või teine taksojuht ei oska eesti keelt, aga tegemist ei ole olnud legaalse taksofirmaga. Sinna meie käed ei ulatu.

Teil on seljataga vaidlus ka ajakirjandusega ajakirjanduskeele rolli üle. Seadusest jäi ikkagi välja see, et ajakirjanduskeel oleks sätestatud kui üks ametliku keele liikidest. Kas see oli teie jaoks võit või kaotus?

See, et ajakirjanduskeele säte on ikkagi uues keeleseaduses olemas (natuke teisel kujul, kui me esialgu plaanisime), on igal juhul suur võit. Praegu ütleb keeleseadus, et muu keelekasutus, sh meedia keel, peab vastama keelekasutuse heale tavale.

Mitte kirjakeele normile.

Mitte kirjakeele normile, aga! Ma võin saladuskatte all öelda, et keelekasutuse hea tava rajaneb tegelikult kirjakeele normil. See ei saagi millelgi muul rajaneda. Me ei saa küll ajalehele kirjavigade pärast ettekirjutusi teha, aga sõbralikke kirju selle kohta, et tuleks [keelekasutuse head tava] järgida, me ikka saadame.

Milline vastukaja on? Kas solvutakse ka?

Ei. See puudutab ennekõike ajalehtede veebiväljaandeid. Me paraku peame oma tööajast natukene aega pühendama ka sellele, et käime internetis, et lugeda ajalehtede veebiväljaandeid. Iga päev me mõne väikse kirjakese ikka saadame ja neid vigu parandatakse väga tublisti. Ei vaidlustata, ei ole mingeid probleeme.

Ja muide - seda ma võin öelda, et ajakirjanduskeel on ikkagi natukene paremaks läinud.

Seostate te seda enda tegevusega?

Ma ei oska öelda. Ei tahaks sellist asja enda kasuks keerata, võib-olla ajakirjanikud on lihtsalt hakanud natuke paremini oma keelde suhtuma. Võib-olla on see ka sellest, et ajalehti on lihtsalt hakatud paremini toimetama. Vahepeal, 1990. aastate lõpus, tekkis olukord, et kui me tahtsime ühe või teise ajalehe keeletoimetajaga ühendust võtta, öeldi meile, et meil ei olegi sellist inimest. Et iga ajakirjanik ise vastutab oma keelekasutuse eest.

Teine hea asi on see, et enam ei häbeneta nõu küsida näiteks Eesti Keele Instituudi keelenõuandest. Harimatu inimese kompleks on, et "ma tean ise, ma ei küsi nõu". Haritud keelekasutaja kontrollib tegelikult kõik kenasti sõnaraamatust üle. Kui sõnaraamatust vastust ei leia, helistab keelenõuandesse ja küsib sealt. Nõu küsimine näitab sinu tarkust, mitte rumalust.

Tulles tagasi eesti keele positsiooni juurde laiemalt - viimase 12 aasta jooksul ehk kahe rahvaloenduse vahel on eestlasi vähemaks jäänud 40 500 inimese võrra. Praegu on meid alla 900 000 ja langus justkui ikkagi jätkub. See võib tähendada, et 120 aasta pärast, kümne järgmise rahvaloenduse järel, on meid poole vähem. Kas kusagil on mingi kriitiline piir ka, kui suur peab olema rahvas, suutmaks omakeelset kirjandust või kultuuri alal hoida?

Eks seda piiri on püütud tõmmata näiteks miljonile - et kui meid on üle miljoni, siis justkui võiks olla eluvõimalus, kui alla miljoni, siis mitte. Ma arvan, et ega seda piiri nii tõmmata ei saa. Muide, ega need eestlased maailmast kadunud ei ole, paljud on lihtsalt - ma usun, et ajutiselt - Eestist lahkunud, läinud teistesse riikidesse tööle. Meil on liikumisvabadus, keegi ei ole laulatatud Eesti külge.

Need eestlased on kuskil olemas ja me teame, et näiteks Soomes, Londonis, Brüsselis ja väga paljudes teistes riikides on väga vahvaid eesti keele saarekesi. Eesti keel elab praegu palju laiemal territooriumil kui 50 aastat tagasi. Nii et selles mõttes pole muretsemiseks põhjust.

Teiseks pole muretsemiseks põhjust sellepärast, et keele elujõudu ei näita niivõrd selle kõnelejate hulk, vaid see, et mida selle keelega teha saab. Paljud inimesed ütlevad, et elujõudu näitab see, kas eesti keelel on nii-öelda arvutitugi, kas sellel on ka IT-valdkonnas eluperspektiivi. Eesti keelel kindlasti on - kui me võtame näiteks Microsofti tarkvara, siis umbes 40 keeles on see olemas ja eesti keel on nende hulgas. Maailmas on 7000 keelt. Võiksime öelda, et eesti keel on absoluutses tipus.

Kui palju on neid keeli, milles on võimalik peaaegu kõigis teadusvaldkondades doktoritööd kaitsta? Eestis on! Kas seda tehakse ja kui palju seda tulevikus tehakse, ma ei tea, aga praegu on tippteadust võimalik teha eesti keeles. Meil on oluline osa teadusterminoloogiast olemas eesti keeles või on võimalik seda eesti keeles väljendada.

Kui me oleme ise numbrites kahanev rahvas, kas te usute, et on võimalik võtta see pisut enam kui 300 000 vene keelt [emakeelena] kõnelevat Eesti elanikku ja muuta nad aastatega eestikeelseteks?

Eesti riigi integratsioonipoliitika eesmärk ei ole ju kellegi täielikult eestikeelseks muutmine. Eesmärk on see, et inimesed, kes on sattunud Eestisse erinevatel põhjustel elama - on nad venelased, ukrainlased, soomlased, kes iganes - omandaksid eesti keele, aga säilitaksid oma rahvuskuuluvuse. See on meie põhiseaduse olulisemaid sätteid. Integratsioon tähendab seda, et nad omandavad eesti keele, saavad ühiskonnas hakkama, aga jäävad iseendaks.

Muide, see on päris õige mõte, et tegelikult on 1990. aastate algusest peale juurde tulnud kümneid ja kümneid tuhandeid eesti keele oskajaid, kes räägivad eesti keelt teise keelena. Nii et needsamad politseinikud, kes 1990. aastate alguses eesti keelt ei osanud ja on nüüd jõudnud C1 tasemeni (neid on päris palju ja neid tuleb kiita), on tegelikult ju need, kes on eesti keele kasutusvaldkonda laiendanud. Needsamad vene koolide õpetajad, kelle keeleoskus oli 1990. aastate alguses null - kui me mõni aasta tagasi ütlesime, et 70 protsenti vene koolide õpetajatest ei valda eesti keelt, siis praegu on see protsent 30-40.

Nende arvelt on tõesti eesti keele oskajate osakaal kasvanud. Aga eesti keele saatus või ellujäämine ei sõltu ikkagi mitte-eestlastest, vaid eestlastest endist. Sellest, kuidas me oma keelt hoiame ja kasutame.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: