Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Kärt Anvelt: ajalehtede tühjade esikülgede kampaania oli ülepingutamine
Eesti Päevalehe vanemtoimetaja Kärt Anvelt ütles ERRile antud intervjuus, et Eesti ajalehtede kolme aasta tagune allikakaitse seaduse vastane esiküljekampaania oli ajakirjanduse ülepingutamine. Lisaks märkis Anvelt muu hulgas, et ajakirjandus ei peaks poliitikuid niisama "peksma".
18. märtsil täpselt kolm aastat tagasi ilmusid Eesti suuremad ajalehed valgete esikülgedega, et protesteerida nn allikakaitse seaduse vastu, milles oli ajakirjandusvabaduse seisukohalt mitmeid küsitavusi. Kuidas praegu poliitikute ja ajakirjanduse suhe on?
Kõigepealt kui sellesse kolme aasta tagusesse sündmusesse minna, siis tundus mulle siis ja tundub ka praegu, et natukene pingutasime meie ehk ajakirjanikud siiski üle. Ei tahetud seda ajakirjanduse suud nüüd midagi nii palju kinni panna kui meile toona tundus ja kui me võib-olla toona välja näitasime. Nii et ma vabandan kõigi ees! Aga see on mu isiklik arvamus.
Mis aga praegusesse olukorda puutub, siis ma ei ole tunnetanud mingisugust suukorvistamist poliitikute poolt. Jah, on tõsi, et poliitikutele võib-olla ebameeldivate artiklite puhul tulevad ikka teatud telefonikõned või meilid - et kas siis nii sa mõtledki ja kas siis tõesti nii peabki kirjutama. Päris otsest sellist lauset et ära sa üldse sel teemal suud lahti tee, pole vähemalt mina kuulnud.
Nii et mõjutada püütakse, aga mida selle mõjutamisega püütakse saavutada? Mõjutatakse ju tavaliselt tagantjärele, sest ega poliitikud ju ette ei tea, millest ajakirjandus kirjutab. Kas tahetakse, et sa tulevikus käsitleksid mingit teemat erineva vaatenurga alt, poliitikutele sobivamalt, või tahetakse siis, et sa tooksid selle konkreetse erakonna vaateid ka kuidagi esile?
Tegelikult ei ole päris niimoodi, et püütakse mõjutada tagantjärele. Mul on väga värske näide eelmisest nädalast, kui riigikogu arutas Keskerakonna sügisel esitatud kriminaalmenetlusseadustiku muutmise seaduse eelnõud, mida nii prokuröride kui rahva suus ja nüüd juba tegelikult vaikselt ka poliitikute suus on hakatud kutsuma "Berlusconi eelnõuks". Minu meelest väga õigustatud nimi sellele seaduseelnõule.
Minule väga suureks üllatuseks läbis see eelnõu eelmisel teisipäeval riigikogus esimese lugemise ning saadeti teisele lugemisele. Kui ma siis küsisin erinevatelt osapooltelt kommentaare, et miks - see eelnõu oli ju suhteliselt maha tambitud. Kui tavapäraselt on opositsiooni eelnõud tagasi lükatud ja hakatudki tegema n-ö uut eelnõud (isegi kui see tagantjärgi on täpselt samasugune kui see opositsioonisaadikute esitatud eelnõu), siis sellel korral millegipärast nii ei olnud. Põhjenduseks toodi, et seal on ju ka olulisi punkte, mida võiks praegu töörühma (see on teatavasti justiitsministeeriumis kogunenud) poolt käsil olevasse eelnõusse sisse kirjutada.
Mulle ei andnud see ikkagi rahu ja ma kirjutasin kaks või kolm artiklit sel teemal. Ja see ei meeldinud poliitikutele, eelkõige Reformierakonna omadele. Ja ma ütlesin neile otse, et ma jään sellel teemal silma peal hoidma, sest seal on punkte, mis ei sobi meie demokraatlikku õigusriiki, mis ei tohiks eelnõusse saada. Ja ütlesin ka otse, et miks te sel juhul seda eelnõud kohe prügikasti ära ei visanud.
Nii et siin ei olnud see tagantjärgi targutamine, vaid täpselt protsessi keskel. Aga ei ole võimalik mind siis ära pöörata ja ma arvan, et tõepoolest jätkangi seda [teemat].
Väga kenasti kirjeldasid, kuidas sa oled moodustanud teatud poliitilises küsimuses isikliku seisukoha. Kui palju - ja see on ju teema, millel vaieldakse, arutatakse ning kommentaariumites ka väga palju spekuleeritakse - ajakirjaniku isiklik maailmavaade või isiklik seisukoht mõnes küsimuses tohib mõjutada tema tööd ajakirjanikuna ehk siis lõpptulemust - neid lugusid, mida ta kirjutab või saateid, mida ta teeb?
Eks ma arvan, et siin tuleb ikka reeglitest kinni pidada. Ajakirjaniku isiklik seisukoht peab olema arvamuslehekülgedel või -saadetes. Või antud juhul saan ma ka praegu intervjuud andes oma isiklikku seisukohta avaldada.
See, mis on ajalehe uudistekülgedel, peaks ikka tuginema ühe, teise või kolmanda isiku poolt öeldud lausetel ja faktidel. Ma arvan küll, et ma olen sellest kinni pidanud. Ka mainitud artiklis ma rõhutasin väga tugevalt, mida on varem öelnud riigi peaprokurör Norman Aas. Kuigi jah, mu seisukoht antud küsimuses langeb tõesti kokku Norman Aasa seisukohaga, midagi ei ole teha. Ma olen selle kujundanud nende kuude vältel kui see eelnõu menetlusse anti ja ma arvan, et sa pead ikkagi seisma selle eest, mida sa pead õigeks. Ma ei seisa antud juhul ju mingi minu isikliku probleemi eest, vaid ma arvan, et Eesti demokraatia probleemi eest.
Poliitilistest erakondadest - nii opositsioonist kui võimuerakondadest - kostab pidevalt seda juttu, et ajakirjandus on kallutatud mingit pidi. Küll leiavad võimukoalitsiooni poliitikud, et me oleme kuidagi kaldu nende vastu ja Keskerakonna lugulaulu sellest, kuidas Eestis on õukonnameedia ja me kõik kummardame Toompea suunas, oleme me kuulnud juba väga tükk aega. Kas see on sinu hinnangul poliitiline mäng - poliitikud teavad, et tegelikult nii ei ole, aga neil on vaja seda valijate ees kõva häälega öelda - või nad tõesti usuvad, et ajakirjandus on kaldu.
Ma isiklikult arvan, et nad nii hullusti ja sada protsenti sellesse küll ei usu. Aga olukord oleks hull siis, kui poliitikud oleks seda meelt, et küll see ajakirjandus on meil ilus, tore ja hea ning kirjutab täpselt meile olulisi lugusid. See, et poliitik arvab üht ja ajakirjandus arvab teist, on absoluutselt normaalne ühiskondlik kord. Väga tore, kui mingis punktis jõutakse ka üksmeelele.
Väga oluline on siin ka see, et ajakirjandus poliitikuid niisama ei peksaks. Mind tegelikult tohutult häirib see, kuidas me oleme välja visanud hüüdlaused, et poliitikud ongi kõik sead, pätid ja vargad. Kallid sõbrad, ei ole. Ei ole! Üheski erakonnas pole kõik inimesed sead, pätid ja vargad. On võib-olla mõned üksikud, aga seal on väga palju normaalseid inimesi, kes teevad südamest tööd.
Mind häirib, kui me laseme ühiskonnas liikvele sellise asja ja see on küll ajakirjanduse rida. Siin on küll ajakirjandus süüdi. Olgem ausad, neid, kes anonüümselt kusagil kommenteerivad, on pisku osa neist, kes ajakirjandust loevad, kes tele- ja raadiosaateid jälgivad. Ma panen siin tegelikult kõigile ajakirjanikele südamele, et meie oleme need, kes tegelikult mingi arvamuse suuresti loovad või aitavad seda luua.
On kuulda olnud lauseid (Jürgen Ligi, Rein Langi tulevad esimese hooga meelde - Keskerakonnast ei ole üldse mõtet rääkida, sealt päris palju), et on väga raske enda öeldut ajakirjanduse vahendusel ära tunda. Et ajakirjandus lihtsustab, liialdab, toob lauseid kontekstist välja ja seetõttu vähemalt Jürgen Ligi ja Rein Lang on tundnud, et nende sõnum nagu ei jõua kohale, sest see moondub ajakirjanduses. Kas see on tõeline probleem?
Ma arvan, et see võib juhtuda. Nagu on teatud minutite arv ees tele[visiooni uudislõigul, on ka teatud tähemärkide arv ees ajaleheartiklil. Nii et jah, see võib juhtuda nii. Ma arvan, et 95 protsenti ajakirjanikest meelega niisugust moonutamist küll ei tee. Selles ma olen küll veendunud, vaadates oma kolleege Päevalehest, Postimehest või siitsamast rahvusringhäälingust.
Minu meelest on sel juhul antud inimestele ka sõna selgituseks, kui on ikka täiesti n-ö mööda pandud. See on ikka ajakirjanduse kõige olulisem asi, et sa edastad info adekvaatselt.
Tegemist on Vikerhommiku intervjuuga, mida on täismahus võimalik kuulata SIIN.
Kõigepealt kui sellesse kolme aasta tagusesse sündmusesse minna, siis tundus mulle siis ja tundub ka praegu, et natukene pingutasime meie ehk ajakirjanikud siiski üle. Ei tahetud seda ajakirjanduse suud nüüd midagi nii palju kinni panna kui meile toona tundus ja kui me võib-olla toona välja näitasime. Nii et ma vabandan kõigi ees! Aga see on mu isiklik arvamus.
Mis aga praegusesse olukorda puutub, siis ma ei ole tunnetanud mingisugust suukorvistamist poliitikute poolt. Jah, on tõsi, et poliitikutele võib-olla ebameeldivate artiklite puhul tulevad ikka teatud telefonikõned või meilid - et kas siis nii sa mõtledki ja kas siis tõesti nii peabki kirjutama. Päris otsest sellist lauset et ära sa üldse sel teemal suud lahti tee, pole vähemalt mina kuulnud.
Nii et mõjutada püütakse, aga mida selle mõjutamisega püütakse saavutada? Mõjutatakse ju tavaliselt tagantjärele, sest ega poliitikud ju ette ei tea, millest ajakirjandus kirjutab. Kas tahetakse, et sa tulevikus käsitleksid mingit teemat erineva vaatenurga alt, poliitikutele sobivamalt, või tahetakse siis, et sa tooksid selle konkreetse erakonna vaateid ka kuidagi esile?
Tegelikult ei ole päris niimoodi, et püütakse mõjutada tagantjärele. Mul on väga värske näide eelmisest nädalast, kui riigikogu arutas Keskerakonna sügisel esitatud kriminaalmenetlusseadustiku muutmise seaduse eelnõud, mida nii prokuröride kui rahva suus ja nüüd juba tegelikult vaikselt ka poliitikute suus on hakatud kutsuma "Berlusconi eelnõuks". Minu meelest väga õigustatud nimi sellele seaduseelnõule.
Minule väga suureks üllatuseks läbis see eelnõu eelmisel teisipäeval riigikogus esimese lugemise ning saadeti teisele lugemisele. Kui ma siis küsisin erinevatelt osapooltelt kommentaare, et miks - see eelnõu oli ju suhteliselt maha tambitud. Kui tavapäraselt on opositsiooni eelnõud tagasi lükatud ja hakatudki tegema n-ö uut eelnõud (isegi kui see tagantjärgi on täpselt samasugune kui see opositsioonisaadikute esitatud eelnõu), siis sellel korral millegipärast nii ei olnud. Põhjenduseks toodi, et seal on ju ka olulisi punkte, mida võiks praegu töörühma (see on teatavasti justiitsministeeriumis kogunenud) poolt käsil olevasse eelnõusse sisse kirjutada.
Mulle ei andnud see ikkagi rahu ja ma kirjutasin kaks või kolm artiklit sel teemal. Ja see ei meeldinud poliitikutele, eelkõige Reformierakonna omadele. Ja ma ütlesin neile otse, et ma jään sellel teemal silma peal hoidma, sest seal on punkte, mis ei sobi meie demokraatlikku õigusriiki, mis ei tohiks eelnõusse saada. Ja ütlesin ka otse, et miks te sel juhul seda eelnõud kohe prügikasti ära ei visanud.
Nii et siin ei olnud see tagantjärgi targutamine, vaid täpselt protsessi keskel. Aga ei ole võimalik mind siis ära pöörata ja ma arvan, et tõepoolest jätkangi seda [teemat].
Väga kenasti kirjeldasid, kuidas sa oled moodustanud teatud poliitilises küsimuses isikliku seisukoha. Kui palju - ja see on ju teema, millel vaieldakse, arutatakse ning kommentaariumites ka väga palju spekuleeritakse - ajakirjaniku isiklik maailmavaade või isiklik seisukoht mõnes küsimuses tohib mõjutada tema tööd ajakirjanikuna ehk siis lõpptulemust - neid lugusid, mida ta kirjutab või saateid, mida ta teeb?
Eks ma arvan, et siin tuleb ikka reeglitest kinni pidada. Ajakirjaniku isiklik seisukoht peab olema arvamuslehekülgedel või -saadetes. Või antud juhul saan ma ka praegu intervjuud andes oma isiklikku seisukohta avaldada.
See, mis on ajalehe uudistekülgedel, peaks ikka tuginema ühe, teise või kolmanda isiku poolt öeldud lausetel ja faktidel. Ma arvan küll, et ma olen sellest kinni pidanud. Ka mainitud artiklis ma rõhutasin väga tugevalt, mida on varem öelnud riigi peaprokurör Norman Aas. Kuigi jah, mu seisukoht antud küsimuses langeb tõesti kokku Norman Aasa seisukohaga, midagi ei ole teha. Ma olen selle kujundanud nende kuude vältel kui see eelnõu menetlusse anti ja ma arvan, et sa pead ikkagi seisma selle eest, mida sa pead õigeks. Ma ei seisa antud juhul ju mingi minu isikliku probleemi eest, vaid ma arvan, et Eesti demokraatia probleemi eest.
Poliitilistest erakondadest - nii opositsioonist kui võimuerakondadest - kostab pidevalt seda juttu, et ajakirjandus on kallutatud mingit pidi. Küll leiavad võimukoalitsiooni poliitikud, et me oleme kuidagi kaldu nende vastu ja Keskerakonna lugulaulu sellest, kuidas Eestis on õukonnameedia ja me kõik kummardame Toompea suunas, oleme me kuulnud juba väga tükk aega. Kas see on sinu hinnangul poliitiline mäng - poliitikud teavad, et tegelikult nii ei ole, aga neil on vaja seda valijate ees kõva häälega öelda - või nad tõesti usuvad, et ajakirjandus on kaldu.
Ma isiklikult arvan, et nad nii hullusti ja sada protsenti sellesse küll ei usu. Aga olukord oleks hull siis, kui poliitikud oleks seda meelt, et küll see ajakirjandus on meil ilus, tore ja hea ning kirjutab täpselt meile olulisi lugusid. See, et poliitik arvab üht ja ajakirjandus arvab teist, on absoluutselt normaalne ühiskondlik kord. Väga tore, kui mingis punktis jõutakse ka üksmeelele.
Väga oluline on siin ka see, et ajakirjandus poliitikuid niisama ei peksaks. Mind tegelikult tohutult häirib see, kuidas me oleme välja visanud hüüdlaused, et poliitikud ongi kõik sead, pätid ja vargad. Kallid sõbrad, ei ole. Ei ole! Üheski erakonnas pole kõik inimesed sead, pätid ja vargad. On võib-olla mõned üksikud, aga seal on väga palju normaalseid inimesi, kes teevad südamest tööd.
Mind häirib, kui me laseme ühiskonnas liikvele sellise asja ja see on küll ajakirjanduse rida. Siin on küll ajakirjandus süüdi. Olgem ausad, neid, kes anonüümselt kusagil kommenteerivad, on pisku osa neist, kes ajakirjandust loevad, kes tele- ja raadiosaateid jälgivad. Ma panen siin tegelikult kõigile ajakirjanikele südamele, et meie oleme need, kes tegelikult mingi arvamuse suuresti loovad või aitavad seda luua.
On kuulda olnud lauseid (Jürgen Ligi, Rein Langi tulevad esimese hooga meelde - Keskerakonnast ei ole üldse mõtet rääkida, sealt päris palju), et on väga raske enda öeldut ajakirjanduse vahendusel ära tunda. Et ajakirjandus lihtsustab, liialdab, toob lauseid kontekstist välja ja seetõttu vähemalt Jürgen Ligi ja Rein Lang on tundnud, et nende sõnum nagu ei jõua kohale, sest see moondub ajakirjanduses. Kas see on tõeline probleem?
Ma arvan, et see võib juhtuda. Nagu on teatud minutite arv ees tele[visiooni uudislõigul, on ka teatud tähemärkide arv ees ajaleheartiklil. Nii et jah, see võib juhtuda nii. Ma arvan, et 95 protsenti ajakirjanikest meelega niisugust moonutamist küll ei tee. Selles ma olen küll veendunud, vaadates oma kolleege Päevalehest, Postimehest või siitsamast rahvusringhäälingust.
Minu meelest on sel juhul antud inimestele ka sõna selgituseks, kui on ikka täiesti n-ö mööda pandud. See on ikka ajakirjanduse kõige olulisem asi, et sa edastad info adekvaatselt.
Tegemist on Vikerhommiku intervjuuga, mida on täismahus võimalik kuulata SIIN.