Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Rain Kooli: surnud ei lahku
Pärast Eestisse elama asumist täna täpselt viis aastat tagasi lugesin uudist, mis kandis pealkirja "Lahkus teenekas treener..." Lahe, mõtlesin. Teenekas treener oli kindlasti mõne välisklubiga lepingu sõlminud. Mida muud selline pealkiri ikka tähendada võiks.
Hetk hiljem taipasin, et jutt ei käinud muidugi mingist lepingust. Teenekas treener oli olnud üsna vana ja pärast pikaaegset haigust surnud.
Seejärel on "lahkunud" veel hulk inimesi. Teisigi teenelisi treenereid, muusikuid, kirjanikke, lavastajaid, näitlejaid ja tõlkijaid.
Neliteist aastat tagasi pidin ise tavalisest varem lahkuma. Töölt. Eestisse, oma vanaema matustele. Pidime siis koos abikaasaga ka otsustama, kuidas rääkida surmast toona veel väikestele lastele. Otsustasime, et ei aja udu unne suikumisest või mulla all magamisest. Räägime, nagu asi on - surm on elu lõpp ning seda, mis pärast tuleb, on võimalik ainult uskuda, mitte teada.
See kõik kerkis taas kord, kuid seekord kuidagi teravamalt ja üllatavalt isiklikult esile eile, kui ma kuulsin koos paljude teiste eestlastega enda jahmatuseks uudist endise kolleegi ja hea tuttava Raivo Järvi surmast. Uudist, mis levis pühapäevapõuases meedias kulutulena.
Kolleegid ERRi uudisteportaalist pealkirjastasid uudise, kasutades sõna "suri", sama tegi ka uudise üle võtnud uudisteportaal Delfi. Postimees ja Õhtuleht aga teatasid järjekindlalt, et "Lahkus..."
Ei lahkunud ju!
Surma lahkumiseks nimetamine ei too tagasi Raivo alati siirana mõjunud osavõtlikkust ja tähelepanu ega neid telefonikõnesid, mida Raivo tegi, kui tahtis lihtsalt rääkida mõnest teda paelunud teemast. Lahkumisest kirjutamine ei taasta seda põhjalikkust ja maksimalismi, millega Raivo suhtus kõigesse alates oma tööst ja lõpetades enda füüsise eest hoolitsemisega. Surma maskeerimine lahkumiseks ei tee olematuks selle kire kadumist, millega Raivo suhtus kunsti, ajalukku, arhitektuuri ja paljusse muusse põnevasse ning kaunisse meie ümber.
Surma üle laotatud lahkumise loor ei muuda seda, et jutuvestja on päevapealt vaikinud ja pliiats peatunud.
Head sõbrad, tuttavad ja kolleegid! Ma kordan oma viie aasta tagust üleskutset - äkki teeks siis nii, et ei räägiks enam mingist ebamäärasest lahkumisest, vaid otsesõnu surmast. Solvama ei peaks see kedagi, pigem aitaks see kõigil veel paremini tunnetada juhtunu pöördumatust ning jagada omaste leina.
Pealegi - parimad meie hulgast ju just nimelt ei lahku, ka surres mitte.
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.
Seejärel on "lahkunud" veel hulk inimesi. Teisigi teenelisi treenereid, muusikuid, kirjanikke, lavastajaid, näitlejaid ja tõlkijaid.
Neliteist aastat tagasi pidin ise tavalisest varem lahkuma. Töölt. Eestisse, oma vanaema matustele. Pidime siis koos abikaasaga ka otsustama, kuidas rääkida surmast toona veel väikestele lastele. Otsustasime, et ei aja udu unne suikumisest või mulla all magamisest. Räägime, nagu asi on - surm on elu lõpp ning seda, mis pärast tuleb, on võimalik ainult uskuda, mitte teada.
See kõik kerkis taas kord, kuid seekord kuidagi teravamalt ja üllatavalt isiklikult esile eile, kui ma kuulsin koos paljude teiste eestlastega enda jahmatuseks uudist endise kolleegi ja hea tuttava Raivo Järvi surmast. Uudist, mis levis pühapäevapõuases meedias kulutulena.
Kolleegid ERRi uudisteportaalist pealkirjastasid uudise, kasutades sõna "suri", sama tegi ka uudise üle võtnud uudisteportaal Delfi. Postimees ja Õhtuleht aga teatasid järjekindlalt, et "Lahkus..."
Ei lahkunud ju!
Surma lahkumiseks nimetamine ei too tagasi Raivo alati siirana mõjunud osavõtlikkust ja tähelepanu ega neid telefonikõnesid, mida Raivo tegi, kui tahtis lihtsalt rääkida mõnest teda paelunud teemast. Lahkumisest kirjutamine ei taasta seda põhjalikkust ja maksimalismi, millega Raivo suhtus kõigesse alates oma tööst ja lõpetades enda füüsise eest hoolitsemisega. Surma maskeerimine lahkumiseks ei tee olematuks selle kire kadumist, millega Raivo suhtus kunsti, ajalukku, arhitektuuri ja paljusse muusse põnevasse ning kaunisse meie ümber.
Surma üle laotatud lahkumise loor ei muuda seda, et jutuvestja on päevapealt vaikinud ja pliiats peatunud.
Head sõbrad, tuttavad ja kolleegid! Ma kordan oma viie aasta tagust üleskutset - äkki teeks siis nii, et ei räägiks enam mingist ebamäärasest lahkumisest, vaid otsesõnu surmast. Solvama ei peaks see kedagi, pigem aitaks see kõigil veel paremini tunnetada juhtunu pöördumatust ning jagada omaste leina.
Pealegi - parimad meie hulgast ju just nimelt ei lahku, ka surres mitte.
Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.