Andres Arrak: lapsed on tõeline rikkus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tänases merkantiilses ja asjadest ning välismaareisidest tiines varakapitalistlikus Eestis toimus möödunud nädalal üks tõeline hinge ja vaimu kosutav üritus. Viljandlanna Aage Õunapi juhitud Eesti lasterikaste perede liit korraldas koostöös Euroopa lasterikaste perede konföderatsiooniga neljapäevast pühapäevani Tartus rahvusvahelise konverentsi pealkirjaga "Lasterikkus – kas tõeline rikkus?".
Kusjuures küsimärk polnud üldsegi retooriline. Üritus ise algas neljapäeval Ülenurme põllumajandusmuuseumis ja päädis kahepäevase kõnekoosolekuga reedel-laupäeval Dorpati konverentsikeskuses. Minul oli au kuuluda konverentsi külaliste ja esinejate hulka. Kolme tütre isa ja kolme kasulapse kasvatajana tundsin end konverentsil täieõigusliku osalejana.

Ühelt poolt võiks teemale läheneda puht zooloogiliselt, nagu tegi seda loomateadlane Aleksei Turovski. Seitsmenda klassi bioloogiaõpik sätestab üheselt - iga liik, mis ei paljune, sureb lihtsalt välja. Huvitav tõsiasi on seejuures, et imetajate hulgas on just homo sapiens ainuke liik, mis oma arvukuselt on jõudnud miljarditeni. Mina söandaksin Turovskit täiendada sententsiga: iga sootsium, mis unustab mingil hetkel lapsed tegemata, lõpetab halvasti niikuinii. Ja pigem varem kui hiljem. Kohati aga tundub, et lastetud eesti noored on viskunud maailma ülerahvastumise vastasele rindele.

Ei ole suur saladus, et lapsed tarbimise vastu vahetanud urbaniseerunud ühiskonnad ei ole jätkusuutlikud. Kõik need, kes väidavad, et nad ei saa lapsi teha, kuna elu on kallis, tööd on vähe, pood ja postkontor asub kaugel, nagu ka kool ja lasteaed, koolitarbed ja vahetusjalatsid on kallid ning üleüldse ei ole turvaline jne - need lihtlabaselt valetavad. Lapsed ei sünni heast elust. Kõige rohkem lapsi sünnib naise kohta Nigeris (7,68), Ugandas, Malis, Somaalias, Burundis, Etioopias ja Zambias. Kõige vähem sünnitatakse Hong Kongis (1,04), Singapuris, Taiwanis, Korea Vabariigis, Leedus ja Tšehhi Vabariigis. Eesti oma hetkenäitajaga - 1,64 last naise kohta - on kaugel hädavajalikust miinimumist - 2,1 last. See, et lätlased surevad kiiremini välja, ei lohuta.

Ühesõnaga - vähe sünnitavad kõik need rahvad, kes on rikkad või kellel on rikkaks saamisega väga kiire. Iga sündimata laps võimaldab liisida palju suurema auto ja teha väga mitu ümbermaailmareisi. Konverentsil osalenute sõnavõttudest jäi kõlama mõte: lapsed on väärtushinnangute osa. Tänane majandus- ja finantskriis on tegelikult alguse saanud perekonna kriisist. Esiteks on perekond ise ühiskonna olulisim väärtus. Teiseks on perekond väärtuste kujunemise primaarne keskkond. Üksiklapsega või paljulapselises peres kujunevad väga erinevad väärtushinnangud. Nii nagu ka poolikus või terviklikus peres.

Perekonna mõiste on kahjuks devalveerunud. Enamus eesti lapsi ei sünni täna täisväärtuslikku perekonda. St enamusel tänastest lastest ei ole õde-venda ega abielusuhetes ema-isa. Kummaline on kuulata presidendi vastuvõtu tutvustusi või lugeda surmakuulutusi, kus keegi on saabunud elukaaslasega või tuntakse kaasa elukaaslasele. Vähe sellest. Kõige levinum linnapere tüüp tänases arenenud maailmas koosneb üksikust vallalisest mehest või naisest. Miks on "Seks ja linn" nii populaarne seriaal? Sellepärast, et ta kajastab üht enamlevinud urbaniseerunud linnapere mudelit - kiimalist vanatüdrukut. Sellega on lihtne samastuda, nagu näiteks ka Simpsonite eeslinnas elava keskklassi perega.

Lasterikaste perede konverentsil olid kohal (kusjuures algusest lõpuni) ka kaks lasterikast valitsuse liiget - regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Mõlema sõnavõtust jäi kõlama mõte - keegi ei hakka lapsi tegema sellepärast, et valitsus või keegi teine selle eest raha annab. Valitsus ei saa tulla kellegi koju lapsi tegema. Lapsi saadakse siis, kui neid väärtustatakse. Mis ei tähenda, et valitsus ei võiks aidata lapsi väärtustada. Uduse vanemapensioni asemel kõlab minu ettepanek - tulumaksumäär võiks räigelt sõltuda laste arvust. Kolmanda lapse puhul võiks maksumäär kahaneda poole võrra, alates neljandast lapsest võiks maksumäär olla null. Ja kui isa minema jalutab, siis kandub maksuvabastus automaatselt emale (ja vastupidi).

Tõsi, me oleme harjunud raha lugema. Statistikaameti, sotsiaalministeeriumi ja poliitikauuringute keskuse Praxis esindajad tõestasid mustvalgel - vaesusriskis on enamus paljulapselisi peresid Eestis. Jagades pere tuluteenijate summa pereliikmete arvuga, võib paljulapselises peres saada tõepoolest väga väikse keskmise numbri. Eesti kõige suuremas peres kasvab neliteist last, neile lisandub neli kaheteistlapselist peret. Kõige valdavam on siiski ühe- ja kahelapseline peremudel. Loomulikult on lastevaeses peres raha inimese kohta rohkem. Konverentsil esinenud kolm Läti paljulapselise pere last kirjeldasid kujukalt olukorra miinuseid ja plusse. Loomulikult ei jätku sellises peres igale lapsele oma tuba. Loomulikult peab kommikaussi või puuviljavaagnat kellegagi jagama. Loomulikult tuleb pere noorematel liikmetel leppida kasutatud rõivaste või jalatsitega.

Jätkem meelde sõna jagama. Üksiklaps pole mitte kunagi pidanud midagi kellegagi jagama. Majanduskasvu tingimustes on edukate lapsevanemate ainus laps asjade ja huvialaringidega üle külvatud. Suurpere peab jagama. Jagamine tähendab aga ühtlasi ka andmist. Kristlikus maailmaruumis on just andmisrõõm see täit rahuldust pakkuv. Õnnetunne miljoni saamisest ei ole suurusjärgugi võrra võrreldav sama summa andmisest saadavast rõõmust. Tänane maailm aga koosneb suures osas inimestest, kes on harjunud saama ja mitte kunagi andma. Ärevushäiretega ja keskendumisraskustega koolinoorte probleemide juured peituvad asjadega ümbritsetud aga armastuseta keskkonnast. I-pad ja I-phone ei asenda kallistust.

Konverentsil osalenud läti noored tõid välja paljulasteliste perede põhivooruse - sa ei ole kunagi üksi. Kui mitte midagi muud, siis keegi vähemalt kiusab sind. Sul ei ole kunagi igav ja sul ei ole kunagi probleemi, et sul pole kellegagi rääkida või oma muresid kurta. Tarbimishulluses lapsevanemad on oma ainukese lapse polsterdanud ülikallite ja mõttetute vidinatega ning tassivad neid igal esimesel võimalusel sama mõttetutele välismaareisidele, enamasti kas ostlema või randa lesima. Suure tõenäosusega veedab aga selline laps suurema osa oma elust ja vanaduspäevadest jõuluõhtutel üksikuna kuuse all iseendale tehtud kingipakki avamas.

Me unustame ära, et lapsed ei ole vaid passiva, nad on ka aktiva. Bilansi pooled on võrdsed. Enamasti on levinud suhtumine, et laps on nagu veskikivi kaelas, raske kanda. Laps tahab süüa ja juua ja vahetusjalatseid. Teda peab viima ja tooma ja ta ei lase õhtul kinno minna. Miskipärast ununeb ära see, et laps annab ju ka nii palju vastu. Musi-kalli peale õhtust ühist raamatulugemist ei ole võrreldav ühegi lõunamaareisiga. Playstation ei asenda sära lapse silmades.

Rikkus ei seisne rahas, nagu ka õnn. Küll aga lähedased sinu lähedal. Rääkigu need Soomes ehitajad ja Norras metsaraiujad, mida tahes.

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.

Toimetaja: Laur Viirand

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: