Sepper rääkis "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus, et soovoliniku institutsiooni maine ei pruugi halb olla, seda on ta eelkõige tabloidides ja meelelahutussaadetes.

"Ajakirjanduse õigus on teha kriitikat. Mina ütlen, et on konkreetselt töökoormuse kasv olnud ja ressurssi pole juurde antud, kuigi läbirääkimised on igal aastal toimunud, nii Margit Sarv (eelmine soovolinik - toim) kui valitsusametnikud teavad seisu, et see on alarahastatud," märkis Sepper. "Võib-olla on üliinimesi, kes suudavad üksi või kahekesi teha igapäevaselt viie või kümne inimese tööd. Ju siis mina ei ole selline".

Küsimusele, miks tegeleb soovolinik marginaalsete küsimustega nagu sissepääs ööklubisse, vastas Sepper, et volinikud koostavad arvamuse isikute kaebuste peale.

"Praegu sellist praktikat ja võimalust ressursi mõttes pole olnud, et volinik näeb probleemi, tõstab selle üles, analüüsib ja annab hinnangu. Praegu on arvamused sellelt pinnalt, kui inimesed on kaevanud," lausus ta.

Alates 2009. aastast on voliniku sõnul igal aastal nii pöördumiste kui kaebuste arv kahekordistunud. Kui võeti vastu võrdse kohtlemise seadus, laiendas see voliniku ülesandeid tunduvalt ja riigikogus oli ka suurem rahavajadus teemaks.

"Seni ei ole ühtki eurot eelarvele lisaks tulnud, aga ülesannete ring ja töökoormus on mitmekordistanud, Kui on 358 pöördumist aastas, neist 90 inimeste kaebused, ja kui 90 kaebusest jääb neli pikemalt arvamuseta /.../ ei ole see sugugi halb näitaja," lausus Sepper.

Ta lisas, et mitte ühtki seisukohta ei ole asutus välja saatnud ilma pikema uurimiseta ning voliniku arvamus on seni olnud 10-20 lehekülge pikk ja kohtuotsuselaadne.