Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Rain Kooli: ärge toppige inimestele reklaami taskusse
Jagatud! Jagatud, jagatud, jagatud! Viimasel ajal mõnede sõprade suust muud ei kuulegi, kui et "jagatud". Kusjuures kui sõpru on üle 600, "šeerivad" nad kamba peale kokku igasugust kraami.
BMW X5? Jagatud!
Red Hot Chili Peppersi piletid? Jagatud!
Tuhandeeurone reis? Jagatud!
Juuste kreatiinihooldus? Plokk energiajooki? Kaks korda sada eurot puhast raha? JAGATUD!
Ega nad muidugi päriselt midagi ei jaga, Toomasel pole heast sissetulekust hoolimata kindlasti X5:t ja ma kahtlustan, et ka Viktorial polnud seda kastitäit vastlakukleid. Tegemist on reklaamiga, mis Eesti vaieldamatult kõige populaarsemaks saanud sotsiaalmeedias Facebookis nii mühinal levib, et asjakohaseid filtreid rakendamata kohati muud ei näekski.
Reklaami idee on imelihtne. Ettevõte, mis oma kaubale või teenusele reklaami tahab, kuulutab sotsiaalmeedias välja loosimise. Loositakse, nagu öeldud, mida iganes, piltlikult öeldes märkmepaberist luksusautodeni. Loosimises osalemise eeldus on aga see, et osaleja jagab teavet loosimise - ja seda kaudu ka ettevõtte ning selle teenuse või kauba kohta - oma Facobooki konto kaudu oma sõpradega.
Facebooki konto on täna rohkem kui 400 000 eestlasel. Võib siis ainult ette kujutada, millise niinimetatud kontakide hulga saavutab taolist internetiturundust rakendav ettevõte nii väikese vaevaga, et seda võib nimetada sisuliselt olematuks. Üks inimene jagab oma mõnesaja sõbraga, neist kas või murdosa oma sadade sõpradega (jne jne) ja enne kui firma turundusosakonnas on jõutud kohvitass tühjaks juua, on tuhandetele silmapaaridele end ja oma kaupa näidata suudetud.
Kusjuures maksma ei ole see läinud sentigi, kui just sotsiaalmeedia haldamiseks eraldi inimest pole tööle võetud. Kuid ka sel juhul on reklaami omahind vaid promill kus tahes mujal meedias avaldatud reklaami hinnast.
Eriti geniaalne kogu selle reklaaminduse juures on (vähemalt reklaamiva ettevõtte seisukohalt) see, et kogu levitamistöö teevad ära inimesed ise. Isegi lõigata ja kleepida pole vaja, sest Facebooki üks kõige saatanlikumaid omadusi on nupuke nimega "Share", millega on igasugust virtuaalset sisu võimalik ühe hiireklikiga jagada.
Sealjuures saavad aga need, kes agarat levitamistööd teevad, selle eest täpselt sama vähe kui ettevõtted selle peale kulutavad - ehk siis põhimõtteliselt mitte midagi.
Ma pole ise eriline jagaja, pigem ikka hoiaks kõik endale. Seepärast pole ma ka oma sõpru reklaamide šeerimisega suuremat tüüdanud. Paljud aga on ning see sunnib osa Facebooki kasutajaid oma sõprade ja tuttavate suhtes kohati päris karme meetmeid rakendama. On inimesi, kes on inimesi oma sõprade hulgast nende jagatava reklaami vohamise pärast kustutanud ning jäiseid tuuli on toonud virtuaalne reklaamiuputus isegi reaalse elu inimsuhetesse.
Põhimõtteliselt võiks ju mõelda, et inimene on mõtlemisvõimeline olend ja seetõttu saab kogu see suur jagamine ajapikku lastehaigusena läbi põetud. Aga teate, tegelikult ma sellesse ei usu. Sest see, mis inimesi taolisi kampaaniaid kaasa tegema ärgitab, on väga ürgne saamahimu ning see ei irdu inimesest kuhugi, kanguta või nühi palju tahad.
Pigem paistab asi hullemaks minevat. Lõppenud nädalal saatis pressiteate laiali üks Ajujahi konkursil finalistide hulka jõudnud ettevõtmine, mille tulemusena on täna olemas nutitelefonidele mõeldud rakendus. Kõnnib inimene tänaval või ostukeskuses, tarkvara imeb endasse ümberkaudsete äride sooduspakkumised. Soodsuse tingimuseks aga jällegi mingid punktid, mille saamise eelduseks omakorda... jah, just - jaga, jaga ja veel kord jaga.
Ainuke asi, mida ma kogu selle reklaamitulva ohjeldamiseks suudan välja pakkuda, on pöördumine ogaruseni agarate šeerijate poole isiklikult. Olge head, mõelge korraks sellise väljavaate peale. Kas te haaraksite mingi suvalise äri pealekäimisel neilt pataka reklaamlehti ja läheksite tänavale või sõprade seltsi neid inimestele taskutesse toppima? No näete, ei läheks ju. Ärge siis minge Facebooki ka - sest täpselt sedamoodi kogu see šeerimine seal vastuvõtja seisukohalt mõjub.
NB! Vikerraadio päevakommentaare saate täispikkuses kuulata SIIN.
Red Hot Chili Peppersi piletid? Jagatud!
Tuhandeeurone reis? Jagatud!
Juuste kreatiinihooldus? Plokk energiajooki? Kaks korda sada eurot puhast raha? JAGATUD!
Ega nad muidugi päriselt midagi ei jaga, Toomasel pole heast sissetulekust hoolimata kindlasti X5:t ja ma kahtlustan, et ka Viktorial polnud seda kastitäit vastlakukleid. Tegemist on reklaamiga, mis Eesti vaieldamatult kõige populaarsemaks saanud sotsiaalmeedias Facebookis nii mühinal levib, et asjakohaseid filtreid rakendamata kohati muud ei näekski.
Reklaami idee on imelihtne. Ettevõte, mis oma kaubale või teenusele reklaami tahab, kuulutab sotsiaalmeedias välja loosimise. Loositakse, nagu öeldud, mida iganes, piltlikult öeldes märkmepaberist luksusautodeni. Loosimises osalemise eeldus on aga see, et osaleja jagab teavet loosimise - ja seda kaudu ka ettevõtte ning selle teenuse või kauba kohta - oma Facobooki konto kaudu oma sõpradega.
Facebooki konto on täna rohkem kui 400 000 eestlasel. Võib siis ainult ette kujutada, millise niinimetatud kontakide hulga saavutab taolist internetiturundust rakendav ettevõte nii väikese vaevaga, et seda võib nimetada sisuliselt olematuks. Üks inimene jagab oma mõnesaja sõbraga, neist kas või murdosa oma sadade sõpradega (jne jne) ja enne kui firma turundusosakonnas on jõutud kohvitass tühjaks juua, on tuhandetele silmapaaridele end ja oma kaupa näidata suudetud.
Kusjuures maksma ei ole see läinud sentigi, kui just sotsiaalmeedia haldamiseks eraldi inimest pole tööle võetud. Kuid ka sel juhul on reklaami omahind vaid promill kus tahes mujal meedias avaldatud reklaami hinnast.
Eriti geniaalne kogu selle reklaaminduse juures on (vähemalt reklaamiva ettevõtte seisukohalt) see, et kogu levitamistöö teevad ära inimesed ise. Isegi lõigata ja kleepida pole vaja, sest Facebooki üks kõige saatanlikumaid omadusi on nupuke nimega "Share", millega on igasugust virtuaalset sisu võimalik ühe hiireklikiga jagada.
Sealjuures saavad aga need, kes agarat levitamistööd teevad, selle eest täpselt sama vähe kui ettevõtted selle peale kulutavad - ehk siis põhimõtteliselt mitte midagi.
Ma pole ise eriline jagaja, pigem ikka hoiaks kõik endale. Seepärast pole ma ka oma sõpru reklaamide šeerimisega suuremat tüüdanud. Paljud aga on ning see sunnib osa Facebooki kasutajaid oma sõprade ja tuttavate suhtes kohati päris karme meetmeid rakendama. On inimesi, kes on inimesi oma sõprade hulgast nende jagatava reklaami vohamise pärast kustutanud ning jäiseid tuuli on toonud virtuaalne reklaamiuputus isegi reaalse elu inimsuhetesse.
Põhimõtteliselt võiks ju mõelda, et inimene on mõtlemisvõimeline olend ja seetõttu saab kogu see suur jagamine ajapikku lastehaigusena läbi põetud. Aga teate, tegelikult ma sellesse ei usu. Sest see, mis inimesi taolisi kampaaniaid kaasa tegema ärgitab, on väga ürgne saamahimu ning see ei irdu inimesest kuhugi, kanguta või nühi palju tahad.
Pigem paistab asi hullemaks minevat. Lõppenud nädalal saatis pressiteate laiali üks Ajujahi konkursil finalistide hulka jõudnud ettevõtmine, mille tulemusena on täna olemas nutitelefonidele mõeldud rakendus. Kõnnib inimene tänaval või ostukeskuses, tarkvara imeb endasse ümberkaudsete äride sooduspakkumised. Soodsuse tingimuseks aga jällegi mingid punktid, mille saamise eelduseks omakorda... jah, just - jaga, jaga ja veel kord jaga.
Ainuke asi, mida ma kogu selle reklaamitulva ohjeldamiseks suudan välja pakkuda, on pöördumine ogaruseni agarate šeerijate poole isiklikult. Olge head, mõelge korraks sellise väljavaate peale. Kas te haaraksite mingi suvalise äri pealekäimisel neilt pataka reklaamlehti ja läheksite tänavale või sõprade seltsi neid inimestele taskutesse toppima? No näete, ei läheks ju. Ärge siis minge Facebooki ka - sest täpselt sedamoodi kogu see šeerimine seal vastuvõtja seisukohalt mõjub.
NB! Vikerraadio päevakommentaare saate täispikkuses kuulata SIIN.