Ansip: järgmist valitsust mina enam ei moodusta ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peaminister Andrus Ansip ütles täna Tartus Vanemuise kontserdimajas peetud kõnes, et osa kaasmaalasi on liiga stabiilsest valitsusest ja eriti peaministrist väsinud, järgmist valitsust aga tema enam ei moodusta.
Ansip rääkis, et valitsust eesotsas peaministriga on süüdistatud empaatiavõime nappuses, kuid praeguste pingete olemuslikuks põhjuseks on see, et valitsus pole allunud populistlikule survele.

Samas nimetas ta praeguse olukorra põhjusena veel üht asjaolu - mõnede inimeste väsimust justkui liiga stabiilsest valitsusest ja eriti peaministrist, kes on pikka aega ametis olnud. Ansip märkis, et peaks endalt küsima, kas ta ise pole pingest väsinud, kuid lisas, et peaministril pole väsinud olekuks õigust.

Peaminister lubas, et kui praeguse valitsuse koostöötahe juba enne järgmise riigikogu valimist katkeb, siis lõpeb ka tema peaministriks olemise aeg ja järgmist valitsust tema enam ei moodusta - ei enne ega pärast uue riigikogu valimist.

Ansip märkis, et kui tema retoorikat on peetud ülearu optimistlikuks, siis tema loodab tõesti, et Eestil hakkab minema paremini ning eeldused vabaneda lõplikult Euroopa majandusliku taganurga asendist on tugevamad kui kunagi varem Eesti vabariigi ajaloos.

Allpool toome teieni Andrus Ansipi kõne täismahus.

Väsimuse võitmine

Mu tänane kõne - mida võib uuema aja kombe järgi nimetada ka monoloogiks - on tavatult isiklik. Võibolla liigagi isiklik vabariigi aastapäeva puhuse tribüüni jaoks. Aga kellega siis veel olla avameelne, kui mitte oma kauaste kaaslinlastega?

Lugesin läinud laupäevasest Postimehe kultuurilisast Ilmar Raagi esseed "Kannatuse jäävuse seadus?". Väga vajalik lugemine. Raag kirjeldab kahte avalikus ruumis vastanduvat Eesti-nägemust. Ühelt poolt subjektiivsest valust toituv rahulolematus, mis äärmuslikul kujul jõuab välja oma riigi ja iseenda vihkamiseni. Teiselt poolt valitsuse retooriline optimism, mille apostellikuks kandjaks nimetab Ilmar Raag ... mind.

Ei vaidle vastu. Ei vaidle vastu ka sellele, et faktid ja laiem kontekst, mida arvestab valitsus, ei ole alati kooskõlas raskustega, mida paljud inimesed isiklikult tajuvad.

Miks siis on valitsuse ja eeskätt peaministri retoorika olnud paljude meelest ülearu optimistlik? Ilmar Raag oletab, et valitsuse loogika järgi: "meie riik ongi see, kuidas me sellest mõtleme. Kui me hädaldame, on meie riik halb, ja kui me oskame igas olukorras ilusat näha, on ka riik hea."

Tuleb tunnistada, et vähemalt minu seisukohad just sellisel lähenemisel põhinevadki. Minu jaoks ei ole optimism osa poliittehnoloogiast. Usun siiralt, et rahvuslikuks melanhooliaks ei ole põhjust. Riigina on Eestil juba täna positiivne kuvand: vaoshoitud riigirahandus, korras riik, innovaatilisus. Loodan tõesti, et Eestil hakkab minema paremini. Valitsuse otsused - ka need, mis lühiajalises perspektiivis ei ole populaarsed - ainult sellest püüdlusest lähtuvadki. Ja eeldused vabaneda lõplikult Euroopa majandusliku taganurga asendist on tugevamad kui eales varem Eesti Vabariigi ajaloos.

Mis võib meie püüdlusi enim ohustada? Euroopa Liidu ja eurotsooni lahenduseta probleemid? Kreeka võimalik krahh? Loomulikult mõjutab kõik see, mis toimub maailmas ja eriti meie maailmajaos, otseselt ka Eestit.

Aga veelgi enam mõjutab meie käekäiku meie endi süvenev väsimus. Väsimus teadmatusest tuleviku suhtes, väsimus igapäevastest muredest. Kannatuste pinnalt tekib kannatamatus - soov nüüd ja kohe paremini elama hakata. Kes ei tahaks rohkem palka? Eriti juhul kui sellest ei piisa vajalike kulutuste katmiseks. See on arusaadav ja loomulik soov.

Väsimus ja kannatamatus käivad käsikäes. Väsimus võib viia tänavatele, aga võib väljenduda ka akadeemilisemalt. Näiteks autoriteetse majanduseksperdi arvates tuleks Kesko-ladu saata tagasi Soome ning Ericssoni tehas Rootsi. Ekspert leiab, et Eesti ei vaja sellised investeerijad, kes kasutavad madala kvalifikatsiooniga tööjõudu.

Aga meil ju ei ole piisaval hulgal kõrgema lisaväärtuse loojaid. Et neid inimesi oleks tulevikus rohkem, on praegu vajalik hõivata tööga ka tagasihoidlikemate oskustega inimesed - niiviisi loomegi ressursse hariduse jaoks ja teadmistepõhise majanduse arendamiseks. Teisisõnu: et astuda järgmisele trepiastmele, peab üks jalg toetuma eelmisele.

Miks Eesti riik ei võiks raha laenata ning oma õpetajate, arstide, päästetöötajate ja paljude teiste palgad Euroopa mastaabis normaalsemale tasemele viia?

Võiks. Meile antaks laenu. Mida see aga tähendaks Eesti riigile (sealhulgas õpetajatele, arstidele ja päästetöötajatele) mõne aasta möödudes, oleks kardetavalt halb.

Kui rahvas leiab, et hoopis maksude tõstmine aitab Eesti probleeme lahendada, siis annab ta selleks Riigikogu valimise kaudu mandaadi. Ja seda valikut tuleb poliitikutel austada ja järgida. Praegusel valitsusel eelkirjeldatud sammude astumiseks rahva mandaati ei ole.

Head kuulajad,

2012. aastal ma ei ütleks, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma elada tahaksingi. Sellises kriisis nagu praegu ei tahaks keegi meist elada - kui oleks paremat valida. Paraku ei saa me välistada, et üleeuroopaline või isegi üleilmne majanduskriis võib osutuda sügavamaks ja kestvamaks kui seni üleelatu. Me ei saa välistada, et erakorralisest kriisist võib saada tavaline seisund. Normaalsus on alati suhteline.

Võib-olla mõistavad paljud alles nüüd, kui hea oli elada 2007. aastal. Just tol ajal esitasin hiljem parafraseerimist leidnud mõtte kriisist. Ma ei saanud kuidagi kriisiks nimetada olukorda, mida iseloomustas 7,5-protsendine majanduskasv ja peaaegu olematu tööpuudus.

Miks on see teema isegi tagantjärele nii oluline? Sellepärast, et kriisiretoorika toel survestas osa poliitikuid ja majandusanalüütikuid juba 2007. aasta lõpul ja 2008. aasta algul - ammu enne Lehmann Brothersi pankrotti - Eesti valitsust võtma koheselt kasutusele reservid või võtma laenu,  et rahvale veel enam meelehead teha. Täpselt nii toimisidki riigid, mis nüüd on kokkuvarisemise äärel.

Kui me viimaste aastate kogemusest midagi oleme õppinud, siis seda, et majaseinte kivi kivi haaval laiali jagamisel - veel enne katuse valmimist - võivad olla traagilised tagajärjed. Kõigepealt riigile, aga seeläbi vältimatult ka tema kodanikele - nagu me Kreeka ja teiste maade õppetundidest teame.

Tänane Eesti valitsus püüab maja säilitada, kaitsta. Aga kui osa majaelanikke tunneb end halvasti, mida siis teha? Maja on ju tõepoolest vaja elanikele elamiseks, mitte arhitektuurikonkursil auhinna võitmiseks.

Head tartlased,

Tulen veel kord tagasi Ilmar Raagi essee juurde. Raag kirjutab, et rahulolematus olukorraga on inimloomusega kaasa antud paratamatu, universaalne, riigi- ja rahvusülene nähtus, mis "ei ole niivõrd seotud ühiskonna objektiivsete näitajatega, kuivõrd hoopis subjektiivse tajuga".

Selle väite paikapidavust kinnitavad üksteisele risti vastu käivad hinnangud valitsusele.

Ühed süüdistavad valitsust paduparempoolsuses, teised maksude laustõstmises. Ühed heidavad valitsusele ette stagneerumist, jõudeolekut; teised otsuste liiga jõulist elluviimist - teerullipoliitikat. Ühed peavad peaministrit tuimaks kuivikuks, teised plahvatusohtlikult otsekoheseks. Nagu öeldakse: tõde on ilmselt vaataja silmades ja tunnetes ehk siis subjektiivses tajus.

On leitud, et valitsusel eesotsas peaministriga napib empaatiavõimet. Mõistan, miks mind on niimoodi tajutud. Olen pidanud oma tegevuses ülimuslikuks vastutustunnet Eesti Vabariigi ees, kuid ilmselt alahinnanud üht teist väga olulist tunnet - kaastunnet iga inimese suhtes, kes on jäänud hätta. Rasketel aegadel ootavad inimesed peaministrilt rohkem osavõtlikkust väljendavaid signaale.

Kuid kaasatundmine on kahe otsaga. Poliitikas lahutab siirast kaasatundmist ja tunnetega küünilist manipuleerimist kitsas veelahe. Viimast - küünilist manipuleerimist tunnetega - näeme praegu kõikjal ümberringi, nii Eestis kui mujal. Ma ei ole kunagi haletsenud ennast, ning usun, et ka ligimeste aitamiseks on paremaid viise kui võimendada kollektiivset ängi või selle kaksikvenda - raevu.

Head inimesed,

On tähelepanuväärne, et need, kes päevast päeva kasutavad meediat teiste inimeste materdamiseks - just nemad kurdavad kõige enam vaba mõttevahetuse puudumise pärast ühiskonnas. Või siis süüdistavad valitsust arutelude summutamises.

Minu meelest on küll vastupidi: just valitsuse ja valitsusjuhi ütlemised - vahel liigagi emotsionaalsed - on sünnitanud kõige elavamaid mõttevahetusi. Ja need mõttevahetused on muutnud või täiendanud ka otsuseid.

Jah, tuleb nõustuda, et mõnda otsust või valikut ei ole valitsus suutnud vajaliku veenvusega rahvale selgitada. Ometi ei tahaks nõustuda sellega, et tänased pinged on tekkinud üksnes kehvast kommunikatsioonist või, nagu oponendid väidavad, sellest, et valitsus ei kuula kedagi. Iga vähegi kaalukama otsuse ettevalmistamises osalevad kümned spetsialistid ja huvigruppide esindajad. Enamik otsuseid on kompromissid erinevate variantide, soovide ja reaalsuse vahel.

Minu arusaama järgi on tänaste pingete olemuslikuks põhjuseks siiski see, et valitsus pole allunud populistlikule survele. Selles mõttes võib valitsust tõesti nimetada põikpäiseks. Ent on paratamatu, et majanduskriisi kestes surve valitsustele - nii Eestis kui kõikjal mujal - aina tugevneb. "Põikpäisust" võib välja vahetada peataoleku aeg.
Sõltub valitsuste ja erakondade, aga ka huvigruppide põhimõtetest, millise piirini võib otsida kompromisse. Praegune Eesti valitsus usub, et veel on ruumi kompromissideks , mis ei kahjusta riigi kui terviku huve.

Head sõbrad!

Tänase olukorra kujunemisel on veel üks põhjus. Tundub, et osa kaasmaalasi on väsinud justkui liiga stabiilsest valitsusest ja eriti peaministrist, kes on ametis olnud juba seitse aastat. Selline suhtumine on mõistetav. Seitse aastat on tõesti pikk aeg.

Võibolla peaksin seepärast iseendalt küsima: kas kõik see ei ole mind ennast juba ära väsitanud? Pidev pinge loomulikult kurnab.

Kuid - peaministril lihtsalt ei ole õigust olla väsinud. Ja isegi kui ta seda on, ei ole väsimus kunagi õigustuseks ühelegi eksimusele. 

Olen selgelt väljendanud, et kui selle valitsuse töövõime või koostöötahe mingil põhjusel juba enne järgmise Riigikogu valimist katkeb, siis lõpeb ka minu peaministriks olemise aeg. Järgmist valitsust mina enam ei moodusta - ei enne ega pärast uue Riigikogu valimist.  Väärilisi jätkajaid leidub, pole kahtlust.

Head tartlased!

Inimesed ikka väsivad. See on mõistetav meist igaühe tasandil. Kuid see oleks kahetsusväärne rahva tasandil. Meenutagem neid pingutusi ja ohvreid, millele ja kellele tänu võime homme tähistada oma vabariigi 94. aastapäeva. Nemad ei väsinud, seistes silmitsi surmaga, võideldes pettumuste ja tagasilöökidega. Nemad suutsid. Suudame ka meie.

Olen veendunud, et Eesti rahval on jõudu elada üle ka praegune ebakindel aeg.
Olen veendunud, et me suudame edaspidi paremini mõista nii üksteist kui oma riiki ning et me suudame üheskoos taastada usu tulevikku. Kui erinevad ka poleks meie sõnad ja väljendusviisid, tegelikult me ju kõik armastame Eestimaad.

Elagu Eesti!

Toimetaja: Karin Koppel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: