Ylle Rajasaar: aitab õigusest tööle, seisaks hoopis õiguse eest puhata ({{commentsTotal}})

Seaduse järgi peaks täiskohaga töötama päevas 8 tundi; öösel võiks magada 7-9 tundi; reipalt kõndimisele tuleks kulutada minimaalselt pool tundi; keskmise eestimaalasena peaks telekat vaatama 4 tundi 10 minutit; lastega tegelema 11 minutit; suhtlemisele panustama tunnikese; kodutöödele 4 tundi; vaba aega võiks jääda 5 tundi ja veidi rohkem. Olen siinkohal välja nokkinud mõned numbrid Eestis tehtud
Mida statistika ka ei ütleks, kolleegide ja tuttavate suust kuuleb igapäevaselt stamplauset: "Aega ei ole". Koosolekulaua taga võtavad kolleegid esimese päevakorrapunktina üles 24-tunnise ööpäeva pikendamise, et oma tegemised sinna ära mahutada ja ise sealjuures ellu jääda, see tähendab vahepeal paar tunnikest magada ka. Kui jutt läheb sportimisele, kinokülastustele või sõbra sünnipäevale, ütleme, et peame selleks aega leidma, plaani võtma, kalendri ümber kirjutama. Pereelu "tahab elamist", lapsed "on vaja viia ja tuua"; iga minut, mis lobisema jäädakse, läheb "millegi arvelt". Aega ei ole!

Käisin nädalapäevad tagasi Soomes, "tööasju ajamas" ja pisut lastega niisama ringi vaatamas. Vastab tõele, et tööpäeva lõppedes ei ole viisakas enam soome kolleegile tööasjus helistada ning õhtusöögilauas üksnes tööst rääkimist ei peeta heaks tooniks. Millest nad siis räägivad? Poliitikast, päevauudistest, lastest ja puhkuseplaanidest. Olin ainus, kes lauast tõustes võttis iPadi, vaatas üle e-mailid ja saatis mõned töökirjad. Mõned telefonikõned sinna juurde, taustal kerge närvitsev olek ja süütunne, et sel ajal, kui kaasvõitlejad Eestis saateid kokku laksivad, istun mina kuskil Soome väikelinnas, jalg üle põlve ja puhkan. Kuigi jube mõnus oli ja paaripäevase reisi järel Eestisse naastes tundsin end täis olevat värsket... tööindu!

Soomlane, kes mõned aastad Eestis elanud ja töötanud, võtab teema lihtsalt kokku: "Soomlased teavad, et neil on õigus puhata, eestlased on teadlikud oma õigusest töötada. See suhtumise vahe ütleb kõik."

Avalikult arutleme innukalt soorollide ja soolise võrdõiguslikkuse üle, räägime kvootidest ja sobivate tingimuste loomisest, haridusreformist ja ajateenistuse ümberkujundamisest. Jutt kõik õige, naised ja mehed peaksid olema võrdselt koheldud ja igaüks peaks ideaalis saama... teha tööd, mis talle meeldib ja õiglast (võrdset) palka selle eest. Puhkamisest ja muust säärasest "pehmest" eriti palju ei räägita. Sest see ei vii edasi ega too tagasi. Enamus meist näikse mõtlevat, et puhkamine, aeg iseenese jaoks on häbiasi, miski, mida me toimetame piltlikult öeldes pimedas ja teki all.

Tahaksin, et hakkaksime mõtlema sellele, millest me ilma jääme, seades töö tegemise ja raha teenimise oma elus esikohale.

ÜRO maailma õnnelikkuse raportis oleme pingereas 72. kohal ning Tartu ülikooli psühholoogiadoktor Anu Realo kommenteeris seda ERRile antud intervjuus nii: "Raha on trikiga asi, sest inimesed, kes pidevalt janunevad suurema raha järele ja asetavad selle esikohale, võivad oma õnnetunnet oluliselt pärssida. Materiaalse rikkuse tagaajamine ei mõju õnnetundele positiivselt." Meie madala õnnetunde võimalikuks põhjuseks peab Realo seda, et me võrdleme enda heaolu pidevalt naabrite või kolleegidega.

Vilets enesehinnang ja suutmatus tunda rõõmu toovad kaasa tervise halvenemise. Tervise Arengu Instituudi uuring näitab, et oma tervise eest muretsevad rohkem naised, kelle tervisenäitajad on "juba jõudnud" Euroopa keskmise taseme lähedale; meestel on selleni minna veel pikk maa. Statistikaameti väljaandes "Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?" on analüüsitud meeste ja naiste ajakasutust Eestis. Leidsin sealt muu hulgas lõigu: "Kümne aastaga ei ole naiste ja meeste päevane ajakasutus olulisel määral muutunud. /-/ Meestel on vaba aeg pikenenud 39 ja naistel 34 minuti võrra päevas ning enamik lisandunud ajast veedetakse arvuti taga."

Statistika on karm asi. Ta paiskab meie ette numbreid, mille tõepärasuses me mõnuga kahtleme, sest see on ikkagi "keskmine". Samal ajal tsiteerime ja tõlgendame me neid numbreid siiski endale sobivas kontekstis.

Minu meelevaldne tõlgendus ÜRO õnnelikkuse raportist ja ajakasutuse näitajatest on, et me oleme valel teel. Töö on üks kummaline tegelane: armuke, kellega pole võimalik võidelda ühelgi abikaasal, kelle mees või naine kannatab töönarkomaanluse all; kallim, kes koju kaasa lohistatult majapidamisest heaga ei lahku. Kui lahkub, siis keegi teine.

Liigne kirg, (töö)vihkamine ja (töö)armastus võivad tappa - oleme südame-veresoonkonna haiguste arvukusega maailmas jätkuvalt esirinnas. Pealegi on statistika selle kohta, kui suur osa meie kõikidest haigestumistest on tegelikult seotud tööstressiga, puudulik.

Mida selline rahmimine õpetab meie lastele? Mina vaikselt loodan, et nad säilitavad koha tugevas opositsioonis ja säilitavad eluterve suhtumise, õppides hindama 100 või 300 euro väärtust; loobudes selle tagaajamisest olukorras, kus töö on vastumeelne või tuleb seda teha oma huvide, enesetäiendamise või pere arvelt.

Ma tean, et paljudes tekitab selline teemakäsitus pahameelt, kuna elu on kallis, toimetulek keeruline või sobiva töö leidmine raske. Mõni ütleb, et propageerin idealistlikku maailmavaadet, midagi, mida ei saa kunagi olla, sest eestlane on harjunud tööd rügama, tulnud läbi pimedast orjapõlvest ja jäänud ellu Siberis. Ikka tänu tervele talupojamõistusele ja tugevatele töökätele.

Äkki kasutaks siis oma talupojamõistust sihipäraselt ja võtaks esiisadelt õppust? Õpiks mõne uue, käelisema oskuse, planeeriks oma päeva, puhkuse ja pensionipõlve ning võtaks enesele rohkem aega? Juba täna? Lõpetaks hala raha vähesuse ja palkade väiksuse üle ja seisaks selle asemel oma õiguse eest puhkusele ja rõõmsale elule?

Olukord ei ole lootusetu, me jõuame igatsetud marjamaale seda kiiremini, mida kiiremini õpime ennast ja oma reaalseid võimalusi ning vajadusi adekvaatselt hindama. Puhanud ja õnnelik inimene teeb hoogsamalt tööd ka. Jällegi üks uuring, mis tõdeb, et eestlased võiks tööaega kasutada paar korda efektiivsemalt. Ärgem passigem neid kümne aastaga juurde võidetud minuteid arvuti taga. Lähme kõndima, jooksma, palli mängima! Nutitelefoni võib minu kogemuse kohaselt ka välja lülitada.

Seda, et liigne töötamine õnnelikuks ei tee, kinnitab äsjane SEB analüüs: Balti riikide võrdluses on Eesti elanike keskmised säästud kõige suuremad, samas on meie peredel kõige suuremad finantskohustused elaniku kohta. Ja bilanss on 1810 eurot miinuses, pangaorjuse kasuks.

Palju õnne meile, töötav eesti rahvas!

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: