Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Karl Martin Sinijärv: hääbumise rõõm ja helge olevik

Ühe lehma ja hurtsiku põhise majandusüksuse ja -mudeli hääbumises ei tasu veel maailma ega eestluse lõppu kangastumas näha, kirjutab Karl Martin Sinijärv rahvusringhäälingu ja Õpetajate Lehe koostöös ilmunud arvamusartiklis.
Süvasõnataidur Valdur Mikita kudus läinudlaupäevasesse Postimehhe meeleoluka mõttelõnga talueestlase muundumisest pidetuks kosmopoliidiks, kes hea uue ilma avarustes umbropsu triivib, Versace särk seljas, karuäkkekene pahkluu külge aheldet, veisekasvatuse kõrvalsaadusena kasvanud kultuur kiirmarsil unuvikuhõlma vajumas.

Mikita inkrimineerib uue iseseisvuse aastatele maakeelse rahvakillu maakesksusest lahtirappumise ja kultuuri püsivuse seisukohalt väljakannatamatu kiirusega toimunud muutused. Sidus ja silmahakkav mõttelõng sai, ärgitab nii kaasa mõtlema kui ka vastu vaidlema, ja loodetavasti on nii kaasamõtlejaid kui ka vastuvaidlejaid rohkesti.

Kõige kurvem, samas ka kõige tõenäolisem oleks, kui end miskilgi kombel eestlasena määratlevale inimesele küllaltki kohustuslik tekst hääletult alistudes ajaloo arhiivikarpi kaob. Sellesse, mis kohe ajaloo prügikasti kõrval halli ja märkamatuna seisab.

Tegelikult annab Mikita kohe ja korraliku ülevaate päramisest poolteistsajandist, mis me rahva ajaloos kahtlemata olnudki üks üksteisele järgnevate suurte ja vähemate muutumiste ajajärk. Lausa niivõrd, et seda võib pidada tänapäevases mõistes eesti rahva kogu ajalooks. Sellisel juhul on viimased paar aastakümmet sellest kaunis suur tükk ja need jooksul toimunud pöördkäigud ei tundu sedavõrd revolutsiooniliste ja/või/ega katastroofilistena, nagu nad seda viie või kümne tuhande aastasesse ajaloopilti paigutatuna ehk näida võivad.

On tõsi, et just lähiminevikus oleme jõudnud olukorda, kus eluks vajaliku ihutoidu kasvatamisega tegeleb vaid murdosa elanikkonnast ning kaugeltki mitte igaühel pole ka lähisugulaste hulgas toda taustatalu, kust talvekartul ikka tuleb ja vahest pool suitsusiga pealekaubagi. Hea, kui mõne parema koriluskoha läheduses suvemaja on (viimasel poolsajandil tekkinud suvilakultuuri Mikita käsitleda ei jõua, ent vääriks vaatlemist seegi, vähemasti eestlase maast-lahti-lasta-tahtmatuse ühe väljendumisvormina).

Samas tegelevad inimesed igapäevase leiva teenimisega ju edasi, muutunud on vaid vorm. Ja ehkki meid siin pole (veel) tabanud eriline ülerahvastumine, on üsna selge, et loodushoidlikkuse seisukohalt oleks ikka hästi halb, kui iga leibkond peaks omaette ja eraldi kurnama ära omaenese eluspüsimiseks tarviliku lapikese maad. Mida tuleks hakata rabadelt ja loomulikult looduselt üleüldse taas kätte võitlema. Eesti kirjanduse jõledamad leheküljed on seotud kraavikaevamisega, ei hakkaks seda hirmsat raamatut siinkohal nimetama, tahaks sest perioodist lõplikult üle saada.

Niisamuti ei maksaks ühe lehma ja hurtsiku põhise majandusüksuse ja -mudeli hääbumises maailma ega eestluse lõppu kangastumas näha. Jah, see toimus muu ilmaga võrreldes hilja, ning jah, meie eluajal toimunud muutused tunduvad ikka kõige murrangulisematena. Kuid küllap viivitasime ka kiviaja lõppenuks kuulutamisega võimalikult kaua, pidades pronksist asjandusi millekski äärmiselt kahtlaseks.

Leidub vast praegugi mõnigi sulesepp, kes üllatub ebameeldivalt, et tindipotti ja mehaanilise kirjutusmasina linti elukohajärgse hüpermarketi esmatarvikute letist ei leia. Niisamuti e-ajastuga - tiiger hüppas ära, sest nii oli ette nähtud, ja jäi mugavalt lamasklema (korralik kaslane magabki kakskümmend tundi ööpäevas, ei ole vaja energiat asjatult raisata). Nii et las need lehm ja hurtsik minna, ikka on ihaletud näpp mullast välja saada ja linna tubasema töö peale, saati et see va põlistalu alati enam müüdi mõõtu olnud, enam-vähem tõelisena vast tänu Bornhöhe "Tasuja" algusele me meeltes olemas.

Seevastu üks, mis alles ja püsikindel, on möödapääsmatus hambad ristis ellujäämisega, veepinnal püsimisega, õlekõrrest haaramisega tegelda. Ning seda teeb eestlane ka täna silmapaistva järjekindlusega. Edukultusest kõneldakse, ent sellega on nagu muudegi kultustega: edu riik ei ole siit maailmast, vähemalt eestlase jaoks mitte. Vaesus on me pärisosa ja paleus, kultuuri alustala ja identiteedi nurgakivi. Jõukas mats läks saksaks, talent lidub prillide vilinal rajataguse marjamaale.

Mikita diagnoositud rahvuslik sünnipärane isiksushäire pidada kätkema keskmisest kõrgemat loovust. Kui nõnda, siis on mõisatalli ja soolavitste ja kõrgemale käsule kuuletumise harjumus me loovuse avaldumisele kahtlemata karuteene teinud. Au Aleksandril igavest, siis hoo ja armsa ahnusega Vabadussõja-nimelisse kinnisvaraprojekti (osutus edukaks), mõnevõrra hiljem vahetasime pahinal nimedki ilusamate ja eestilisemate vastu. Ja nii edasi.

Kui ikka Päts ütles, et nüüd teeme kodud kauniks, siis nii oli. Tehtigi. Ja sina, kes sa ei taha kauniks teha oma kodu, lisas Päts, sina peida oma põrsapesa puu taha, ei tule midagi sellega ilmarahva silma alla liputama.

Tänased "Teeme-ära"-mahetalgud on toonasega võrreldes küllaltki leebe kulupõletamine. Käsk, respekt ja killuke hirmu olid inimestel veres ning ajuti võis see tulemust toota. Tootis ka sellist tulemust, et kõvemale käsule ja suuremale hirmule oli liigagi loomulik ontlikult alluda. Ning oli tulemus seegi, et kui okupatsioonirežiim nõdraks ja väetiks jäi ning vaja oli muutust, siis õigel ajal õiges kohas juhtoina (milline sisukas sõna!) ja asjaomase üleskutse olemasolul tegi inimkond kiirelt ja kuuletudes ühele riigile lõpu ja teisele uue alguse. Nägemata sugugi teab mis selgesti ette kohe-kohe kerkima hakkavaid probleeme ning omamata neile lahendusi. Tegevust sel suunal jätkub praeguseni.

Kuid käsku ei taheta enam kuulata, oma riik on ju oma ega sisenda seega austust, ning ka õiget hirmu pole juba tubli kolm põlvkonda kogenud. Vana mudel ei tööta. Tuleb loovus valla päästa ja ise mõtlema hakata. See võib näida hirmutav, ent ei pruugi osutuda lootusetuks perspektiiviks. Minul on usku, et Mikita loo lõpulõigus kirjeldatu võib teoks saada. Ma ei tsiteeri, sest te peate selle niikuinii (uuesti) läbi lugema. Ja teistele ette.

Raamatutest lugege (ja käskige lugeda, vabastamaks loovust!) seekord Valdur Mikita teoseid. "Teoreem" ja "Metsik lingvistika" võiksid veel poodidest kättesaadavad olla, teisi asju leiab... jah, kuskohast? Õige, milleks meil siis raamatukogud on. Kui neil Mikitat ei ole, minge kaevake kultuuriministrile.

Artikkel on algselt ilmunud Õpetajate Lehes.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: