Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
AGU UUDELEPP: enne uue vastu võtmist tuleb vana ära tõugata
Tänase valjuhäälse mõtiskluse teema on üks koleda kõlaga sõna, mida hea kasvatusega inimene demokraatlikus riigis suhu ei võta. Nimelt tuleb jutuks siinkõneleja lemmikteema, propaganda.
Sellel nädalal käis Eestis külas üks Kanada emeriitprofessor, kes on 40 aastat tudengitele propagandat õpetanud. Esmaspäeval andis ta avaliku loengu ja loomulikult olin kohal nagu viis eurosenti.
Võttes pika jutu lühidalt kokku, oli professori sõnum lihtne: propaganda on tegevus, mille eesmärk on panna inimesed ütlema "jah". Küllap kogenud õppejõud teadis, et nii väites ta poolenisti tsiteeris natsi-Saksamaa rahvavalgustuse- ja propagandaministrit Joseph Goebbelsit.
Möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpus kirjutas Goebbels ühes oma essees, et kõige lihtsamalt sõnastades on propaganda inimeste võitmine selle poole, mida ma ise õigeks pean. Kui inimesed hakkavad minuga ühte moodi mõtlema ja käituma, on propaganda olnud hea. Kui mitte, siis järelikult halb.
Ainult poolenisti tsiteeris õpetlasest kanadalane praktikust sakslast aga selles mõttes, et inimeste enda poole võitmine ning nende panemine "jah" ütlema ei ole päris üks ja sama. Tihtipeale katsume inimesi saada enda poolt olema hoopis ühist "ei-d" peale surudes.
Mõelgem. Palju lihtsam on leida midagi või kedagi - ja eriti kedagi -, millele või kellele olla üheskoos vastu. Katsuge kas või sõprade ringis milleski lihtsas kokku leppida. Milline värv on kõige ilusam? Auto kõige parem? Laul kõige romantilisem? Poliitik kõige ausam? Polegi nii lihtne, või mis?
Järgmiseks võiks proovida vastu olemist. Milline õlu ei maitse kellelegi? Mida kindlasti ei tohiks välja minnes selga panna? Milline muusikastiil on nõme? Kelle karikatuurid on koledad? Millist poliitikut ei saa usaldada? Nüüd võib üksmeelele jõuda küll.
Nutikamad panid tähele, et ühise "jah-i" ja ühise "ei" leidmisel on üks põhimõtteline erinevus. "Jah-i" puhul tuleks leida see kõige-kõigem, ehk üks ja ainus. "Ei" puhul otsitakse lihtsalt üht paljudest. Ei küsita, milline õlu on kõige vastikum, riidetükk maotuim, muusika kakofoonilisim, pilt jubedaim ja poliitik selgrootuim. Siis võib ka põlastamiseks üksmeele otsimine käest ära minna.
Ühisosa leidmiseks valitakse lihtsalt välja keegi või miski, mille vastu olemise vastu ei ole kellelgi midagi. Enne nagu ei viitsinudki tähelepanu pöörata, aga kui nüüd enam kellelegi ei kõlba, siis kus minagi, lihtne inimene, saan teisiti arvata.
Ühisvaenlase loojana on propagandal pikk ja edukas ajalugu. Et mitte liiga kauges minevikus kaevata, võib vaadata kas või Esimese maailmasõja aegadesse. Üsna vähetuntud on fakt, et vihkamispropaganda arendasid täiuseni britid Esimese maailmasõja ajal, mitte Saksamaa või Nõukogude Liit järgnevatel kümnenditel.
Näiteks tehti märtriks medõde Edith Cavell, kelle sakslased reetmise eest vahistasid ja hukkasid. Seda kasutati näitena nn hunnide jõhkrusest, kes tapavad sõja võitmise nimel naisi. Samal ajal ei tehtud erilist numbrit sellest, et brittidega ühel poolel sõdivad prantslased vahistasid ning hukkasid Margaretha Geertruida Zelle, keda laiemalt tuntakse kui Mata Harit.
Niisuguseid lugusid oli veel ja veel. Näiteks süüdistati Briti meedias sakslasi selles, et need keedavad lahingus langenutest seepi. Nagu heade propagandistlike kellegi demoniseerimiseks mõeldud kuulujuttude puhul ikka, oli enamik loost tõsi ning võetud Saksa ajalehest.
Vaid üks detail erines. Üks sõna oli meelega valesti tõlgitud. Saksakeelses originaalis oli juttu korjustest, mitte laipadest. Kes keelt oskab, saab vahest aru. Seepi keedeti sõjaväljal surma saanud hobustest, mitte inimestest. Seda pisiasja varjati ning nõnda sai kantud veel üks kõrs hunnikusse sildiga "Sakslased pole inimesed." Niisuguseid sildistatud kuhjasid on maailm täis.
Jätame ligi sada aastat vahele ning vaatame meie oma ajas ümberringi. Sakslased on siiamaani hädas, kuigi paar inimpõlve on Teisestki maailmasõjast möödas.
Aga on ka uuemat materjali. Teispool suurt vett näeme silti "Araablased on terroristid" ja teispool väiksemat vett "Tšetšeenid on terroristid". Võime ka märgata plagusid, mis sobivad universaalselt kellegi häbimärgistamiseks. "Kommunist", "maakas", "penskar", "keskerakondlane", "rikkur" jne. Kõik need sildid annavad juurde halvustava alatooni, mis paneb meid "ei" ütlema.
Kui oleme öelnud "ei", siis oleme poole valinud ja peame must-valges propagandast küllastunud maailmas ütlema ka "jah". Kui me ei kannata kommaritest keskerakondlasi, siis valime kommaritest reformierakondlased. Kui kommareid üldse ei salli, valime sotsi või kellegi IRL-ist. Lähtuvalt sellest, kas meie "ei" läheb kohvikuharitlastele või kõrtsirahvuslastele. Viimased kaks olid muidugi jälle sildid.
Nii jõuamegi välja selleni, et pikas perspektiivis oli Kanada professoril muidugi õigus. Propaganda üritab panna meid "jah" ütlema. Aga see on alles viimane etapp. Totalitaarse ühiskonna kogemuseta mees, kellele propaganda on teoreetiline kontseptsioon, ei ole lihtsalt omal nahal kogenud, et nagu enne valgust on pimedus, tuleb enne uue vastu võtmist vana ära tõugata.
Võttes pika jutu lühidalt kokku, oli professori sõnum lihtne: propaganda on tegevus, mille eesmärk on panna inimesed ütlema "jah". Küllap kogenud õppejõud teadis, et nii väites ta poolenisti tsiteeris natsi-Saksamaa rahvavalgustuse- ja propagandaministrit Joseph Goebbelsit.
Möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpus kirjutas Goebbels ühes oma essees, et kõige lihtsamalt sõnastades on propaganda inimeste võitmine selle poole, mida ma ise õigeks pean. Kui inimesed hakkavad minuga ühte moodi mõtlema ja käituma, on propaganda olnud hea. Kui mitte, siis järelikult halb.
Ainult poolenisti tsiteeris õpetlasest kanadalane praktikust sakslast aga selles mõttes, et inimeste enda poole võitmine ning nende panemine "jah" ütlema ei ole päris üks ja sama. Tihtipeale katsume inimesi saada enda poolt olema hoopis ühist "ei-d" peale surudes.
Mõelgem. Palju lihtsam on leida midagi või kedagi - ja eriti kedagi -, millele või kellele olla üheskoos vastu. Katsuge kas või sõprade ringis milleski lihtsas kokku leppida. Milline värv on kõige ilusam? Auto kõige parem? Laul kõige romantilisem? Poliitik kõige ausam? Polegi nii lihtne, või mis?
Järgmiseks võiks proovida vastu olemist. Milline õlu ei maitse kellelegi? Mida kindlasti ei tohiks välja minnes selga panna? Milline muusikastiil on nõme? Kelle karikatuurid on koledad? Millist poliitikut ei saa usaldada? Nüüd võib üksmeelele jõuda küll.
Nutikamad panid tähele, et ühise "jah-i" ja ühise "ei" leidmisel on üks põhimõtteline erinevus. "Jah-i" puhul tuleks leida see kõige-kõigem, ehk üks ja ainus. "Ei" puhul otsitakse lihtsalt üht paljudest. Ei küsita, milline õlu on kõige vastikum, riidetükk maotuim, muusika kakofoonilisim, pilt jubedaim ja poliitik selgrootuim. Siis võib ka põlastamiseks üksmeele otsimine käest ära minna.
Ühisosa leidmiseks valitakse lihtsalt välja keegi või miski, mille vastu olemise vastu ei ole kellelgi midagi. Enne nagu ei viitsinudki tähelepanu pöörata, aga kui nüüd enam kellelegi ei kõlba, siis kus minagi, lihtne inimene, saan teisiti arvata.
Ühisvaenlase loojana on propagandal pikk ja edukas ajalugu. Et mitte liiga kauges minevikus kaevata, võib vaadata kas või Esimese maailmasõja aegadesse. Üsna vähetuntud on fakt, et vihkamispropaganda arendasid täiuseni britid Esimese maailmasõja ajal, mitte Saksamaa või Nõukogude Liit järgnevatel kümnenditel.
Näiteks tehti märtriks medõde Edith Cavell, kelle sakslased reetmise eest vahistasid ja hukkasid. Seda kasutati näitena nn hunnide jõhkrusest, kes tapavad sõja võitmise nimel naisi. Samal ajal ei tehtud erilist numbrit sellest, et brittidega ühel poolel sõdivad prantslased vahistasid ning hukkasid Margaretha Geertruida Zelle, keda laiemalt tuntakse kui Mata Harit.
Niisuguseid lugusid oli veel ja veel. Näiteks süüdistati Briti meedias sakslasi selles, et need keedavad lahingus langenutest seepi. Nagu heade propagandistlike kellegi demoniseerimiseks mõeldud kuulujuttude puhul ikka, oli enamik loost tõsi ning võetud Saksa ajalehest.
Vaid üks detail erines. Üks sõna oli meelega valesti tõlgitud. Saksakeelses originaalis oli juttu korjustest, mitte laipadest. Kes keelt oskab, saab vahest aru. Seepi keedeti sõjaväljal surma saanud hobustest, mitte inimestest. Seda pisiasja varjati ning nõnda sai kantud veel üks kõrs hunnikusse sildiga "Sakslased pole inimesed." Niisuguseid sildistatud kuhjasid on maailm täis.
Jätame ligi sada aastat vahele ning vaatame meie oma ajas ümberringi. Sakslased on siiamaani hädas, kuigi paar inimpõlve on Teisestki maailmasõjast möödas.
Aga on ka uuemat materjali. Teispool suurt vett näeme silti "Araablased on terroristid" ja teispool väiksemat vett "Tšetšeenid on terroristid". Võime ka märgata plagusid, mis sobivad universaalselt kellegi häbimärgistamiseks. "Kommunist", "maakas", "penskar", "keskerakondlane", "rikkur" jne. Kõik need sildid annavad juurde halvustava alatooni, mis paneb meid "ei" ütlema.
Kui oleme öelnud "ei", siis oleme poole valinud ja peame must-valges propagandast küllastunud maailmas ütlema ka "jah". Kui me ei kannata kommaritest keskerakondlasi, siis valime kommaritest reformierakondlased. Kui kommareid üldse ei salli, valime sotsi või kellegi IRL-ist. Lähtuvalt sellest, kas meie "ei" läheb kohvikuharitlastele või kõrtsirahvuslastele. Viimased kaks olid muidugi jälle sildid.
Nii jõuamegi välja selleni, et pikas perspektiivis oli Kanada professoril muidugi õigus. Propaganda üritab panna meid "jah" ütlema. Aga see on alles viimane etapp. Totalitaarse ühiskonna kogemuseta mees, kellele propaganda on teoreetiline kontseptsioon, ei ole lihtsalt omal nahal kogenud, et nagu enne valgust on pimedus, tuleb enne uue vastu võtmist vana ära tõugata.