Isidor Levin ei ole sünnijärgne Eesti kodanik, vaid nägi ilmavalgust hoopis 1919. aastal Daugavpilsis, Lätis. See on üks detail, mis teda hiljem suures holokaustis päästis. 28-aastaselt tuli Levin Tartusse ülikooli, kus tema õpetajateks olid teiste seas Albert Einsteini soovitusel Eestisse saadetud judaist Lazar Gulkowitsch ja teoloog Uku Masing.

Kui suur sõda vallandus ja rinne 1941. aastal Eestile lähenes, ei pagenud Levin natsiinvasiooni eest sügavamale Nõukogude Liitu nagu tegid teised 2500 Eesti juuti. Ta otsustas jääda. Lisaks Levinile otsustas sõja ajal Eestisse jääda umbes tuhat juuti. Neist enamik leidis otsa koonduslaagrites, küüditati või hukati.

94-aastane Levin on teadaolevalt viimane oma saatusekaaslastest, kes tänini elus. Oma päästeingliks peab Levin õppejõud Uku Masingut koos abikaasa Ehaga. Riskides ise hukka saada, läks Eha Masing Tartu Peetri kiriku õpetaja juurde, et hankida Levinile Läti pagulase sünnitunnistus. Nii esineski Levin kogu Teise maailmasõja vältel lätlasena, kellel oli fiktiivne elulugu ja mitu pseudonüümi, näiteks esines ta Jaan Koigi ja Siegfried Kokinsina.

Erakordsete seikluste ja saatuse pöörete järel peab härra Levin praegu pensionipõlve Saksamaal. Pea kümmet keelt valdav polüglott on religiooni ja filosoofia emeriitprofessor ning teenekas folklorist, keda president Lennart Meri tänas Valgetähe IV klassi ordeniga.

Levin on muuseas viimane inimene, kellele Eesti riik kinkis aukodakondsuse 2012. aastal.