Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Triin Toomesaar: koolide kokku- ja lahkukirjutamine

Triin Toomesaar on haridusaktivist ja programmi
Triin Toomesaar on haridusaktivist ja programmi "Noored Kooli" vilistlane. Autor/allikas: erakogu

Möödunud nädalal pääses jälle nii mõnegi ametniku huulilt valla kohati paljutõotav, ent samas nii väheütlev hariduspoliitiline kantseliit – koolivõrgu korrastamine.

Esmapilgul näib kõik matemaatiliselt (liiga) lihtne: mõnes koolis on liiga vähe õpilasi, mõned koolid on aga hädas liiga suure õpilaste arvuga, olles sunnitud seetõttu klassikomplekte viimse piirini venitama, mitut vahetust rakendama või õpilasi lausa ukse taha jätma. Veidi liitmist, lahutamist, korrutamist ja jagamist ning jälle on paari kooli ülalpidamine nii riigi kui ka omavalitsuse jaoks (majanduslikult) mõttekam.

Või mis eesmärgil me neid koole siis kokku ja lahku kirjutame?

Üks korrastamise sõnastatud eesmärkidest on tegelikult hariduse kvaliteedi hoidmine ja tõstmine, mis omakorda peaks lähtuma püüdlusest tõugata paremale järjele riigi majandus ja seeläbi selle elanikud. Mõlemast sihist tulenevalt võiks ideaalne haridussüsteem siis olla võimalikult elulähedane ning edasivaatav, valmistades noori ette just tulevikuühiskonnas ja majandusväljas toimimiseks.

Igapäevane keskkond mõjutab väga palju noorte võimete ja annete avaldumist, arenemist ning oskust neid hiljem rakendada. Suured koolimajad, kus tunnist tundi liikumine käib kindlatel kellaaegadel vähem või rohkem pläriseva helina järgi, kus õppimist saadavad pea kõigi jaoks ühesugused materjalid ja harjutused ning ühetaolised ootused käitumisele ja hoolsusele; suured klassiruumid, kus õpetaja energia kulub pahatihti peamiselt mahajääjate järeleaitamisele ja ebakohaselt käitujate vaigistamisele, on peegel justkui ammu ajalukku jääma pidanud tööstusühiskonnast, kus haridusasutuste ülesanne oli kasvatada noortest kodanikest kuulekad ja usinad keskmisest suurema jõudlusega töömesilased, kes ühes või teises massiorganisatsioonis kellast kellani kindlate reeglitega ülesandeid teha vihuks.

Ühe 21. sajandi eduka väikeriigi (suurte tööstusriikidega me konkureerida ei suuda) tuleviku tööturg tähendab aga näiteks üha enam väikseid ja keskmise suurusega nišiettevõtteid, senisest sagedamat töökohavahetust, iseendale töö andmist või vabakutselist töövõttu. Tähendab kodus või kohvikus tehtavat kaugtööd mõnes muus riigis paikneva firma jaoks ning seda kõike sealjuures päris lõpuni defineerimata tööülesannetega, mis eeldavad senisest enam julgust olla omanäoline, julgust riskida, ise midagi uut luua, aega ja vastutust planeerida jne. Kas ja kuidas me koolivõrgu korrastamisel ning koolide liitmisel ja lahutamisel seda silmas peame?

Suured koolid ja väiksed koolid

Suurte koolide puhul tuuakse plussina sageli välja näiteks mastaabisääst: tõhusam on pidada suuremaid maju, millesse mahub rohkem õpilasi, kellele saab siis (see on aga tegelikult tähtsaim) olemasoleva raha eest pakkuda rohkem valiku- ja lisavõimalusi. Väiksesse kooli kõigi vajalike tugispetsialistide, aine- ja abiõpetajate, huvitegevuse eestvedajate jt leidmine (ning sealjuures neisse ametitesse parimatest parimate valimine) on tänase süsteemi raamides kulukas ettevõtmine. Seetõttu on väikekoolid tihti sunnitud valima ühe või teise (lisa)võimaluse kahjuks, mis omakorda mõjutab õpilastele pakutava hariduse ja koolikogemuse kvaliteeti.

Suured koolid sobivad väga hästi ekstravertsetele õpilastele, kes naudivad avalikult pingutamist, võtmaks osa ülekoolilistest üritustest või vastamaks suuliselt klassis, kus on veel umbes veerandsada eakaaslast, kes õpetaja tähelepanu pärast võitlevad. Vähem aktiivsed õpilased, kellest suur osa on loomult introverdid, jäävad suurtes koolides tagaplaanile, kusjuures nende n-ö sissepoole elamist peetakse tihti nõrkuseks, millest lahti tuleb saada.

PISA-testi tulemused on korduvalt osutanud, et kui keskmiste teadmiste ja oskustega õpilasi on meil palju, siis nn tippe või keskmisest andekamaid lapsi on märkimisväärselt vähe. Kuna annete üles leidmine, nende avaldumine ja arendamine vajab rohkem individuaalselt suunatud tähelepanu, võib just väiksemate koolide ja klassidega ning vastavalt sobivate meetoditega haridus meid antud madalseisust välja aidata.

Pisemas kollektiivis on õpetajal enam võimalusi õpilasega personaalselt tegeleda ning ka meetodid on väiksemas klassiruumis teistsugused: selmet treenida noorte nõrkusi kõrgemalt ette kirjutatud keskmise tasemeni, saab õpetaja hoopis laste tugevusi lihvida.

Koheseid ja otseseid kulusid hoitakse suures koolimajas ning suure kollektiiviga tõesti kokku, esmapilgul näib paranevat ka õpilastele võimaldatavate ainete ja huvitegevuste valik ning kvaliteet. Ent milline on potentsiaalne kaotatud (tuleviku)tulu, kuna õpetajaskonnal ei ole võimalik arendada noorte andeid nende tegeliku maksimaalse tasemeni? Millise piirini on suurte koolide abil taotletav mastaabisääst ning oodatud kvaliteedi paranemine siis tegelikult kasulik?

Koolivõrk – reparo?!

Koolide väiksus ei ole võluvits ning haridusasutuste suurusega mängimine on mõistagi vaid üks 21. sajandi tegelikkusele lähemale astumise tahk. Kui peaksime valima väikeste koolide teadliku säilitamise, tuleb mõelda ja ümber korraldada väga palju muid tegureid koolivõrgu sees ja ümber. Suurtel koolidel on samuti oma eelised ning kuna on õpilasi, kes arenevadki paremini just sellises keskkonnas, ei kutsu ma üles toimivaid suurkoole ilmtingimata uutmisjoovastuses lõhkuma.

Kui meie tänane ühiskond ja tööturg on aga võrreldes saja aasta tagusega väga palju muutunud ning jätkuvas muutumises, siis miks me ei julge sarnaseid liigutusi teha hariduses? Miks mitte näiteks mängida esmapilgul ehk pisut radikaalsena näiva mõttega pooleldi kodust õpet tähendavast koolivõrgust, mis ootaks last füüsiliselt koolimajja vaid pooltel päevadel nädalas? Miks mitte fantaseerida õpilaste klassidesse või koolidesse komplekteerimisest mitte vanuse või akadeemiliste oskuste järgi, vaid laste iseloomuomaduste põhjal, nagu Sigatüüka nõiduse ja võlukunsti koolis?

Selles artiklisarjas kirjutab Noored Kooli -programmis osalev Jüri gümnaasiumi õpetaja Triin Toomesaar oma tähelepanekutest Eesti hariduses.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: