Kaja Kärner: ettevaatlikkus, mugavus või mõlemad?
Ja kas mul maksab üldse kõigile öelda, mida ma sellest asjast tegelikult arvan? Avameelsus on ennegi paksu pahandust tekitanud, suhteid rikkunud, töökohast ilma jätnud.... Tervislikum on vait olla!
Umbes sedalaadi mõttekäiku mäletan ühest Raadio 2 pühapäevasest „Olukorrast riigis“-saatest eelmise aasta lõpus. Mõte pole iseenesest uus, aga mida aeg edasi, seda enam lisandub nähtusele uusi variante ja kihistusi.
Palun väga: juba rohkem kui nädala pakub kõneainet Riigikogus ringlev eelnõu, mille kohaselt komisjonide koosolekute protokollid ja salvestised saaks avalikuks alles 30 aasta pärast. Ja mida me selle idee põhjenduseks kuulsime? Et koosolekule asjaolusid selgitama kutsutud ametnikud ja eksperdid kardavad rääkida, kui nende jutt hiljem üleüldiselt teatavaks saab!
Niisiis: salastamine parema informeerituse nimel. Niisugust äraspidisust nägi viimati Alice imedemaal...
Ettevaatlikkuse mõttes vaikimisel või ütlemata jätmisel on Eestis mitu palet. Üks on see, millest kõneles eelmine kultuuriminister oma südamelt-ära lahkumiskõnes: „Sajad Eesti inimesed, kellel oleks ühiskonnale midagi öelda, keelduvad täna avalikkuse ees sõna võtmast, kuna ei soovi olla olukorras, kus anonüümsete netikommentaatorite laiad hulgad /---/ mõistavad otsustavalt hukka kellegi, keda nad ei tunne, või millegi, millest nad pole midagi kuulnudki.“ Aga mitte netikommentaaridest ei tahtnud ma rääkida, vaid vaitolemisest, rääkimise asemel suu kinni hoidmise motiividest.
Ülimast ettevaatlikkusest kõneles arhitekt Margit Mutso (tsiteerin teda mälu järgi) ühes eelmise aasta Klassikaraadio saates: Eesti Kunstiakadeemia ei saanud raha, et oma Tartu maantee tühjale krundile uus maja ehitada, selle asemel lubati raha Kotzebue tänava vana tööstushoone ümberehitamiseks. Kui arhitektide liit kutsus kunstiakadeemia juhid kohtumisele, et kuulda, miks nii, miks kunstiakadeemia vait on, siis saanud arhitektid vastuseks kuulda vaikset hala, et ärge rääkige sellest, ärge sekkuge, olge vait, võtavad muidu sellegi ära.
Ja nüüd loen ma eilsest Eesti Päevalehest, et Sukavabrikus on kunstnike kõrgkoolitamiseks veel vähem põrandapinda kui kooli käsutuses enne oligi. Mahtumiseks tuleb muuta õppekavu ja õpetamisviise ning ümberehituse rahastamine on niisama ebakindel kui kaks aastat tagasi.
Me saame kunstiakadeemia, mis on kunstiakadeemia veel ainult ajaloolise järjepidevuse ja järjepidevate õppejõudude mõttes. Tühjal Tartu maantee krundil ulub tuul, pargivad üksikud autod ja sügisnäitusest maha unustatud kotid moodustavad koos tõelise natüürmordi.
Ehk pidanuks kunstiakadeemia juhid siiski selja sirgu lööma, lõplikud kohtuotsused ära ootama ja ütlema: siia saagu meie kunstnike ülikool, uuenduslik kunstitempel pankade, hotellide ja kaubakeskuste vahele?!
On suur kunst ära tunda, millal on õigem kasutada võimalust vait olla ja millal häälekalt oma õigust nõuda. Väga sageli jätab üksi last kasvatav vanem elatisraha välja nõudmata just kartusest, et teine pool ähvardab seepeale last kohtu kaudu endale nõuda. Ehkki just nii on elus juhtunud, pole ma kindel, kas see on koht, kus vaikides kannatada.
Ja kus me siis üldse omavahel avameelselt räägime, lisaks kodule? Facebookis. Eelmisel aastal korraldatud rahvakogul ja arvamusfestivalil. Sõprade pool, lehest loetud NO-teatri tekste arutades.
Mõtlesin helgemates toonides lõpetada (sest kogu see jutt on ju ikkagi vaid osa tänase Eesti minapildist) kui tuli sõnum, et intervjuu kokku leppinud erialainimene ikka ei saa seda intervjuud täna anda. Juhtub! Aga järgmiseks liikus mõte sellele, et eks temalgi on oma projektide elushoidmiseks raha ja erakondlikku toetust vaja ja kes siis ikka tahab häid suhteid rikkuda, oma nahka vabatahtlikult turule tuua.
Sõbrad! Nii ei saa! Rohkem selgroogu ja julgust mugavustsoonist välja astuda!
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar