Kodanikuühiskonnast – see on siis ühiskonnast, kus inimesed, kodanikud, aktiivselt ja arukalt osalevad ühiste asjade plaanimises, otsustamises ja elluviimises – tavatseme pigem rääkida ikka kui millestki, mis on meil veel nõrk, alles tekkimas või sootuks puudu, mis vajab toetust ja nii edasi.

Eks seda arukat aktiivsust ja ettevõtlikkust ei saa ilmselt kunagi piisavalt palju, ootused ja vajadused liiguvad ikka kiiremini ees. See on nagu matkal – mida kõrgemale mäkke jõuad, seda avaram vaade tekib kõigist paikadest, kuhu veel saaks ja tahaks minna. Ning kindlasti olemegi alles selle tee alguses.

Aga ega ka matk ole paljalt ränk rühkimine, teel olles tuleb seisatada, vaadata ümberringi ja tunda rõõmu sellest, kuhu oled jõudnud.

Kodanikuühiskonna aasta tegijate tiitleid on EMSL välja andnud 18 aastat. Iga kord tuleb nii kandidaatide kui ka välja valitute puhul aina paremini esile kodanikuühiskonna suurimaid võlusid: mitmekesisus.

Tõepoolest, ei ole ju kohta või teemat, mille puhul inimesed ei saaks moel või teisel ühiselt käsi külge lüüa. Tänavuste kandidaatide seas oli muuhulgas Tour d’Öö seltskond, kes pedaalide sahisedes tõestab, et auto asemel on linnas liikumiseks sageli mõistlikum jalgratas. Aga ka näiteks Eesti naise Birgit Nauri loodud MTÜ Andakidz, mis toob valgust elektrita kodudesse Filipiinidel. Ning kümneid-kümneid teisi tublisid inimesi ja organisatsioone.

Vast kõige huvitavam on aga vaadata arengut äriühingute seas. Pikalt tunnustati siin tiitliga heldeid annetajaid – eks ole me ju sellisena harjunud äriühingu sotsiaalset poolt nägema. Seejärel tulid pildile ettevõtted, kes raha kõrval panustasid ka sisulisemalt, oma teadmiste ja kogemustega ning töötajate vabatahtliku abiga. Mullu sai aasta äriettevõtteks esmakordselt mittetulundusühing, Abikäsi, mis loob töökohti puuetega inimestele ja teenib nõnda ühiskondlikku probleemi lahendades ise raha, mida tavapäraselt selles valdkonnas saadakse annetuste või projektide kirjutamisega.

Tänavune võitja oli aga Reet Aus, kelle ettevõte loob ägedaid ja kvaliteetseid rõivaid tekstiilitööstuse ülejääkidest, vähendades nõnda raiskamist ja rõivatootmise ökoloogilist jalajälge. Muide, sel moel on tema tehtud ka tänavuse laulu- ja tantsupeo särgid.

See näitab veelgi, et kodanikuühiskond pole kaugeltki ainult vabaühenduste “asi”. Hea kodanik, kodanikuühiskonna tõeline tegija, saab olla igaüks, sõltumata töökohast, elukohast või vanusest. Küsimus on valikus, mil viisil otsustame elada. Sina, su pere, sõbrad, naabrid, kolleegid. Ja mina. Meie. Ehk siis kui tundub, et kodanikuühiskond Eestis ei ole veel selline nagu peaks, äkki on asi selles, et sina ei ole enda jaoks veel seda valikut teinud?

Aga millal ja kuidas niisugune otsus sünnib? Siin sobib eeskujuks Victoria Hale, Ameerika naine, kes asutas instituudi OneWorld Health, kasumitaotluseta sotsiaalse ettevõtte, kes töötab välja ja toodab ravimeid haiguste vastu, millesse seni sureb maailmas miljoneid inimesi.

Ravimitootmine on teadagi üks vastuolulisemaid tööstusharusid. Noore keemikuna ühes ravimifirmas töötades tundis Victoriagi alatasa, kuidas kasumi suurendamisele orienteeritud ettevõttes ei ole asjad nii nagu peaks. Nagu paljud meist sellises olukorras, kurtis ta seda kodus ja kurtis sõpradele. Kuni ühel päeval, sellest jutust juba natuke väsinuna, kallistas ta abikaasa teda ja ütles, et mitte keegi ei vii tema ideid paremini ellu kui ta ise.

Ning aastaid hiljem lausub Victoria: “Sa võidki jääda ootama, et sul oleks piisavalt vanust, teadmisi, kogemusi, raha ja tutvusi, et oma mõtete elluviimisega pihta hakata. Tegelikult alustad sa siis, kui ei suuda enam hetkegi kauem taluda mõtet, et sa pole ikka veel alustanud.”