Akadeemikud: teadus ei tohi sõltuda EL-i rahast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1392367210000 | amCalendar}}
Eesti teaduse rahastus toetub liialt Euroopa Liidu tõukefondide rahale.
Eesti teaduse rahastus toetub liialt Euroopa Liidu tõukefondide rahale. Autor/allikas: RIA Novosti/Scanpix

Teadus on Eestis alarahastatud, mis ei võimalda tagada kvaliteeti kõigis valdkondades ega kasvatada peale noort teadlaskonda. Akadeemikud hoiatavad riiklike poliitikastrateegiate tegemisel liigse eurorahast sõltumise eest.

Teaduste Akadeemia (TA) algatusel kogunesid täna Tartus nõupidamisele teadusrahastuse ja -poliitikaga seotud teadlased. Eesmärk on algatada protsess teaduse käekäigu ja arenguvõimaluste analüüsiks, et saada ülikoolidelt ja teadusasutustelt soovitusi kuidas peaks kujundama teaduspoliitikat.

Järgnev on ülevaade nõupidamisel kõlanud sõnavõttudest

"Oleks rumal mitte näha progressi, mis Eestis teaduses on olnud," märkis haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Samas tunnistas ta, et midagi on vaja muuta. Aaviksoo nimetas ühe probleemina Euroopa Liidu struktuurifondide raha lõppemist, mille tõttu tuleb kogu teaduse rahastamine ümber mõelda.

"Ootan Eesti Teaduste Akadeemialt, mida muuta. Seda kõigil tasandeil," ütles Aaviksoo.

2015. aastal algab uus Euroopa Liidu struktuurifondide rahastamisperiood. TA president Richard Villems rõhutas, et selle raha kasutamine peab olema läbimõeldud. Teiseks tuleb analüüsida teadlaskonna järeltulijaskonna arendamist ehk mõelda, kuidas tagada erinevates valdkondades kvaliteetne doktoriõpe ja järeltulev põlvkond.

"Aastaks 2018 peaksime enam-vähem teadma mis tuleb. Peaksime esitama väga tõsiseid ettepanekuid, mis saab pärast aastat 2020 ja edasi. Peame vältima suuri rumalusi, et aastal 2020 ei oleks olukord eesti teadus- ja arendustegevusele väga-väga ebameeldiv," sedastas Richard Villems.

Füüsik ja akadeemik Peeter Saari analüüsis oma ettekandes institutsionaalsete uurimistoetuste (IUT) süsteemi. IUT-d määratakse suurtele uurimisrühmadele, jagamissüsteemile on ette heidetud läbipaistmatust. Kahe aasta jooksul, mil sellises vormis on raha jagatud, on süsteemi üksjagu täiendatud.

Ülikool on liiga suur selleks, et olla institutsioon, millega raha taotletakse, võib-olla peaks see olema teaduskond, arutles Saari.

Suur sõltumine IUT raha saamisest mõjutab seda, kas eriala on jätkusuutlik. Kuna rahakäsutaja on sageli uurimisrühma juht, võib toetusest ilma jäämine tähendada seda, et noori teadlasi pole võimalik palgata ning nii on ohus teaduse järelkasv.

"Kaadri noorendamine kannatab eluvõitluse juures, rääkimata tööõhkkonnast," ütles Saari.

Saari ettepanekud: tasuks käivitada plokkfinantseerimine ehk pidev riiklik baasrahastamine. Sisse võiks seada atesteerimissüsteemi, mis tagaks rahastamise pidevuse. Saari pakkus ka võimalust riigistada IUT-de palgafond. Ta täpsustas siiski, et hoiduda tuleks NSVLi süsteemi jäljendamisest.

Merefüüsik ja akadeemik Tarmo Soomere rõhutas, et Eesti teadus on kujunenud läbivalt projektipõhiseks.

"Finantseerimine on kujunenud volatiilseks. Sinna sisse käib ka seniste suurepäraste tulemustega teadusrühmade töö lõpetamine," märkis Soomere ning lisas, et see on oht kogu Eesti teadussüsteemile.

Soomere selgitas, et räiges konkurentsisituatsioonis on edukamad need projektid, mille teadlased on publitseerinud rahvusvahelistest ajakirjades, sestap ei ole Eesti teadlastel vähimatki motivatsiooni avaldada artikleid kohalikes teadusajakirjades.

"Kui keegi meist saaks Nobeli preemia, ei tähenda see, et ta võiks saada Eestist teadusrahastuse," ütles Soomere.

Soomere rääkis, et vajadus doktorikraadiga spetsialistide järele majanduses on sisuliselt olematu. See tekitab küsimuse, kas ligi 300 doktorikraadi andmine aastas ei ole mitte raha raiskamine?

Bioloog ja akadeemik Martin Zobeli sõnul on lisaks rahastuse volatiilsusele olnud volatiilne ka teaduspoliitika. Zobel rõhutas, et konkurents personaalsete uurimistoetuste (PUT) osas on liiga suur - sealt raha saamise protsent on väiksem kui Marie Curie programmist. See aga viitab Zobeli sõnul asjaolule, et jagatav summa on liiga väike.

Majandusteadlane Urmas Varblane tõi näite, et vaja on ka väga spetsiifiliste valdkondade spetsialiste. 2001. aastal New Yorki rünnakute ajal selgus, et Lähis-Ida valdkonna uurijaid sisuliselt ei ole enam, kuid seda teadmust oli hädasti vaja. Sestap on oluline pöörata tähelepanu ka väikeste valdkondade teadusrahastamisele.

Teadusraha peaks oluliselt rohkem saama väljast poolt Eestit, sedastas Varblane. See aitaks vähendada ka sõltumist EL-i tõukefondide rahast. Tõukefondide raha tuleb näha kui ajutist vahendit või kui täiendavat rahastamisvõimalust. Eestis tuleb aga väga suur osa teadusrahast tõukefondidest.

Riigieelarve, Urmas Varblase arvutuste põhjal, jääks tõukefondide rahata 18 protsendiga miinusesse. Sestap tuleb Varblase hinnangul suurendada riigieelarvet.

Varblase sõnul puudub riigil selge plaan, kuidas väljuda EL-i tõukefondide sõltuvusest. Seda nii teadusrahastuses kui üldiselt riigi tasandil.

Füüsik ja akadeemik Martti Raidal väitis, et IUTd ja PUTid ei sobi teaduse rahastamiseks, kuna need ei soosi uute teadlaste pealekasvu, välisteadlaste palkamiseks napib vahendeid ning jagatavad summad on väga väikesed.

Kui personaalsete uurimistoetuste üldsummat suurendada kolme miljoni võrra, võiks konkurents olla kolm ühele, praeguse kümme ühele asemel.

"Teaduspoliitika ei tohi olla vanade inimeste vastu, kuid see peab olema noorte poolt. Peame endale tunnistama, et me vajame muudatusi." Raidali sõnul oleks vaja üldgrandisüsteemi, mis oleks vastand praegusele võistluspõhisele projektist lähtuvale rahastamisele.

"Terviseuuringutes ei saa rahastussüsteemi läbikukkunuks pidada," ütles akadeemik Irja Lutsar. Terviseuuringutes on tulnud juurde noori uurijaid samuti on teadlasi tulnud tagasi ka välismaalt.

"Väikeses riigis ei peagi tegelema kõigega, kui tahame olla maailmatasemel." Lutsar mainis, et kui teadlastel vähendada administreerimiskoormust ja bürokraatianõudeid, võiks teadustöö olla kordades tulemuslikum. 

 

Uuring: Eesti teaduse rahastamine pole jätkusuutlik

Mullu tuli välja raport, mille kohaselt on Eestis teadus alarahastatud jäädes oluliselt maha Euroopa Liidu keskmisest ega ole jätkusuutlik.

Põhjustena toob raport välja liigselt toetutakse EL-i struktuurifondide rahale. Näiteks 2011. aastal tuli sealt 64 protsenti avalikust rahastusest.

Haridusministeeriumi teadusosakonna juhataja Taivo Raua sõnul on teaduse rahastus Eestis siiski kasvanud EL-i riikidest kõige kiiremini. Samas kiideti riigikogus hiljuti just heaks strateegia, kuidas hiljemalt aastaks 2018 väljuda EL-i tõukefondide rahastusskeemist.

Teise probleemina rõhutab raport teadlaste alarahastatust. Teaduse ja arenduse kogukulud ühe täistööajaga teadlase kohta moodustasid umbes kolmandiku Euroopa Liidu keskmisest näitajast.

Eesti teadus- ja arendustegevuse väheses finantseerimises tõstab raport esile ka erasektori madalat huvi teadusrahastamise vastu.

Teatud valdkondades on probleemiks teadussüsteemi jätkusuutlikkus ehk teadlaste järelkasvu puudumine. Neis valdkondades ei ole piisavalt uusi doktorikraadi saajaid, et tagada kõrghariduse ja teaduse vajadusi.

Kuna teadlasekarjäär ei ole atraktiivne, on see väljakutse kogu teadussüsteemile.

Raport toob esile ka selle, et teadusel on üsna nõrk mõju kohalikus kontekstis ning see pole ettevõtlusega seotud. Seetõttu ei too teadus ka piisavalt majanduslikku kasu.

Raportis soovitatakse teaduspoliitika suundade seadmisel oluliselt rohkem rahastama tegevusi, millel on potentsiaal aidata kaasa majanduskasvule. Teadus peab andma suurema lisandväärtuse.

Teadustaristu (laborid, hooned, aparatuur jmt) peaks praegusest oluliselt enam olema antud ka ettevõtete ja avaliku sektori kasutusse. Praegu on teadustaristusse tehtud ohtralt investeeringuid, kuid nende katmiseks oleks vaja ergutada ka ettevõtete ja riigiasutuste huvi teadustaristu vastu.

Edaspidi peaks investeeringutes lähtuma põhimõttest, et raha paigutatakse taristusse, millel on potentsiaali toetada majanduskasvu.

 

Nõupidamisel osalesid:
Füüsik Peeter Saari, merefüüsik Tarmo Soomere, keemik Ilmar Koppel, bioloog Martin Zobel, majandusteadlane Urmas Varblane, füüsik Martti Raidal, akadeemik Jaan Ross, viroloog Irja Lutsar, bioloog Meelis Pärtel, Eesti Teaduste Akadeemia asepresident Jüri Engelbrecht ning esimees Richard Villems. Lisaks on kohal haridusminister Jaak Aaviksoo, ministeeriumi teadusosakonna juhataja Taivo Raud ja asekantsler Indrek Reimand.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: