Algatus Elamisväärne Riik: 20 ühiskonnategelast tegid paigalseisu murdmiseks üleskutse ({{commentsTotal}})

{{1392873908000 | amCalendar}}
Üks kahekümnest allakirjutanust oli ka
Üks kahekümnest allakirjutanust oli ka "Mis on sellel pildil valesti?" kõne teinud näitleja Mari-Liis Lill. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Eesti riigis peaks inimestele olema nii hea elada, et siia pigem tuldaks kui mindaks ära, leiavad algatusele Elamisväärne Riik allakirjutanud ühiskonnategelased. Nende sõnul on algatuse eesmärgiks kutsuda inimesi üles arutelule ja pakkuda võimalikke lahendusi mitmetes diskussiooni vajavates eluvaldkondades.

Mõiste "hea elu" alla kuuluvad näiteks võimalus tagada endale hea tervis, head tingimused kasvamiseks, soodne keskkond sünnipäraste annete ja võimete arenemiseks ning töötamiseks, kirjutavad nad oma üleskutses, mille kohta saab lähemalt lugeda veebilehel algatus.ee.

Algatajate hinnangul võtavad Eesti poliitikas maad paigaltammumise meeleolud, mis ei võimalda loovalt reageerida tänastele Eesti ees seisvatele strateegilistele väljakutsetele. Algatuse eesmärgiks ongi poliitilise seisaku murdmine.

Elamisväärse Riigi üleskutse tegid Andrei Hvostov, Brit Kerbo, Mari-Helene Kaber, Kristina Kallas, Juhan Kivirähk, Jaan Lahe, Karli Lambot, Ain Lutsepp, Elo Lutsepp, Mari-Liis Lill, Silver Meikar, Kärt Mere, Nastja Pertsjonok, Pärtel Piirimäe, Rein Raud, Marek Tamm, Toomas Trapido, Siim Tuisk, Tõnu Viik ja David Vseviov.

***

ERRi uudisteportaal avaldab üleskutse täismahus:

Mis oleks, kui inimestel oleks Eestis nii hea elada, et siia pigem tuldaks kui mindaks? Kui iga otsust kaalutaks selle eesmärgi valguses ja kui inimesed saaksid selles poliitikute peale kindlad olla? Hea elu eesmärk ei sisalda midagi raskesti mõistetavat. Siia kuuluvad võimalused tagada endale hea tervis; head tingimused kasvamiseks; soodne keskkond sünnipäraste annete ja võimete arenemiseks ning töötamiseks; turvatunne tänase ja homse suhtes; toetav kogukond ja puhas loodus; avatud poliitika, mis loob väärtusi ja inspireerib inimesi; maksud, mida inimesed on nõus maksma, sest saavad aru, kuidas need ühiseid huve teenivad.

Mis oleks, kui Eestist saaks väga hea koht elamiseks? Ja mis oleks, kui me ei kannaks seda eesmärki kohe utoopia valda, vaid mõtleks ‒ äkki on see ka tegelikult võimalik? See võiks olla võimalik, sest meil on selleks piisavalt ettevõtlikkust, otsustavust ja tarkust. See võiks olla võimalik, sest me suudame arukalt sihte seada, reageerida muutunud oludele ja need ühiste eesmärkide huvides tööle panna.

Eesti viimaste aastate poliitilist elu iseloomustab seevastu paigalseis. Selle peamisteks põhjusteks on suletud poliitiline süsteem, väsinud võim ja teovõimetu opositsioon. Suurt hulka inimesi, erakondade liikmeid sealhulgas, valdab paigaltammumise tunne. Poliitiline võim võõrandub inimestest üha enam. Tunne, et Eesti ei ole selle elanike riik ja et Eestil puuduvad inspireerivad eesmärgid ja ühised lootused, on osa põhjustest, miks inimesed Eestist lahkuvad, ning veel rohkem mõjutab lootuse puudumine neid, kes lahkumisele mõtlevad. Ligikaudu pooled Eesti kodanikest ei oska eelistada ühtki tänastest erakondadest. Siiski ei ole kõik nad ükskõiksed Eesti saatuse suhtes. Nende arusaamasid lihtsalt ei esinda tänasel päeval ükski erakondlik jõud.

Poliitiline paigalseis ei võimalda meil täna strateegiliselt ja loovalt reageerida probleemidele, mis vajavad Eestis lahendamist. Uute ideede ja lahenduste otsimist asendavad avaliku arutelu simuleerimine ja äraproovitud stampide kordamine poliitilises kõnepruugis. 21. sajandil tekkinud osalusdemokraatia võimalustele on parteid vastanud suletuse ja kartellistumisega.

Iseseisvuse taastamisele järgnenud aastatel oleme liberaalsete majandusreformidega ning sihikindla välispoliitikaga palju saavutanud. Eesti on olnud suhteliselt edukas siirderiik. Veel praegu oleme paljudele saatusekaaslastele eeskujuks, kuid meil puudub strateegia ja visioon, kuidas jõuda järele neile, kes meile endale eeskujuks on olnud. Visiooni puudumist ei saa asendada lohutusega, et kuskil läheb veel halvemini. Samuti ei saa poliitilist paigalseisu olematuks muuta statistikaga žongleerides. Kõrge koht mõnes pingereas on vaid tehtu peegeldus, tagasivaatamine, mis ei anna vastust küsimusele, kuidas ja kuhu edasi minna. Samuti ei ole väikeriigil võimalik lihtsalt kopeerida eelarveridade proportsiooni suure rahvaarvuga riikidelt.

Üks suurimaid probleeme on see, et Eesti senine poliitiline ja makromajanduslik edu ei ole kaasa toonud oodatud kasvu inimeste heaolus. Täitmatu lubadus jõuda kiiresti jõukaimate riikide sekka on põhjustanud lahkumismeeleolusid nende hulgas, kes seda lubadust uskuma jäid, ent nüüd on pettunud. Lisaks sellele aitab lahkumismeeleoludele kaasa lootusetuse tunne ja umbusk Eesti tuleviku suhtes. Eesti poliitiline ladvik üritab selliste meeleolude kasvu piirata sellega, et kutsub üles Eestit mitte kritiseerima. Tegelikult aga sünnitab pessimismi eelkõige nende endi võimetus strateegiliste sihtide üle kõiki osapooli arvestavalt arutada ja nende sihtide nimel tegutseda.

Paigalseisust ei saa välja enne, kui ei ole uuendatud Eesti erakondlikku süsteemi. Harta12, Rahvakogu ja Paide arvamusfestival puudutasid paljusid, sest osutasid muutuste vältimatule vajadusele Eesti poliitikas. Muutusi endid nad märkimisväärselt kaasa ei toonud ega saanudki seda erakondade vastuseisu tõttu teha. Parlamentaarses demokraatias on erakondadel jätkuvalt oluline roll uute ja edasiviivate poliitiliste algatuste elluviimiseks.

Eestit juhtivate parlamendierakondade strateegiline mõtlemine riigi ja rahva tuleviku üle näib olevat asendunud valdavalt toolist kinni hoidmisega ja pikaks kasvanud parteilise toitumisahela eest hoolitsemisega. Erakonnad on kaotanud sideme kodanikuühiskonnaga ning proovivad seda kompenseerida sisse ostetud turundusteenustega.

Poliitilise süsteemi suletusest tingitud väsinud ja ideedevaene riigijuhtimine tähendab, et meie kodanike teadmised, oskused ja kogemused jäävad üha suuremal määral rakendamata. Kõrvale on jäetud – või lausa aktiivselt kõrvale tõrjutud – enamik ettepanekuid, mis tulevad opositsiooni, parlamendiväliste erakondade ja vabaühenduste poolt, isegi kui nende toetuspind ühiskonnas on märkimisväärselt suur. Lisaks sellele on ühiskondlikes otsustusprotsessides selgelt alaesindatud teistest rahvusest Eesti elanike arvamus ning naiste potentsiaal.

Eesti jätkusuutlikkuse küsimus ei seisne pöördes paremale või vasakule, vaid suutlikkuses juhtida Eesti riiki just väikeriigi eripäradest lähtuvalt, kõigi elanike (olenemata rahvusest, soost ja vanusest) huve ja eesti kultuuri elujõulisuse eesmärki silmas pidades. Eesti tuleviku huvides ei ole enam võimalik edasi lükata avalikku teadmispõhist arutelu järgmistes strateegilistes küsimustes:

- Kuidas saavutada poliitilise võõrdumise vähenemine ja valitsemiskultuuri kohandumine, et see vastaks ühiskonna ootustele ja 21. sajandi tehnoloogilistele võimalustele;

- Millised demokraatlikud lahendused aitaksid pidurdada rahvastiku kahanemist, mis on tingitud väljarändest ja vähesest sündimusest;

- Kuidas tagada eakatele väärikas elu ja sotsiaalne kindlustunne olukorras, kus rahvastiku vananemise paratamatu tulemus on ülalpeetavate arvu kasv ühe töötava elaniku kohta;

- Kuidas tagada eesti kultuuriruumi elujõulisus ja areng avatud ühiskonna ja globaliseerunud maailma tingimustes;

- Milline on Eestile jõukohane halduskorraldus ja väikeriigile vastav riigikorraldus;

- Milliste vahenditega ja mil määral kiirendada majanduse kasvu;

- Kuidas teha nii, et Eestis poleks enam puudust kannatavaid lapsi ning lahenduse leiaks palgavaesuse probleem;

- Kuidas muuta ühiskonna hoiakuid selliselt, et kõik Eestis elavad inimesed teaksid ja tunneksid, et see on nende riik;

- Kuidas ehitada üles üksteisega tõeliselt arvestav, kaasav ja võrdõiguslik ühiskond;

- Kuidas saavutada samal ajal sotsiaalsete eesmärkide täitmisega Eesti ökoloogiline jätkusuutlikkus?

Allakirjutanud leiavad, et ühiskonna edenemiseks ja nende ning paljude teiste oluliste teemadega tegelemiseks on vaja väljuda poliitilisest ummikseisust. Praegune parteiline eliit ei ole selleks võimeline. Pikalt võimu teostanud erakonnad on oma kunagise edu pantvangid. Eelmise sajandi lõpus tehtud reforme ja antud lubadusi kantakse veskikivina kaelas ja hirm kaotada lojaalseid valijaid ei võimalda koormast vabaneda ja avatumalt mõelda.

Ühiskonnas on tajutav soov uute poliitiliste ideede ja jõudude järele, kuid edasiminekut ei toimu, kui loodetav uus on aususe ja avatuse loosungi taha varjunud vana. Samm läheb sassi, kui silmad vaatavad minevikku ja süda igatseb seda “vana head” Isamaad või “tõelist” Reformierakonda. Vanadesse dogmadesse on kinni jäänud ka opositsioonierakonnad, kelle soov pärast järgmisi valimisi valitsus moodustada varjutab julgust avatult mõelda ja vajaduse korral riskida. Kindlaim ja ohutuim tee võimul püsimiseks on mitte millegi tegemine.

Mis Sa arvad ‒ kas Eesti võib lähiaastatel muutuda tõeliselt inimesekeskseks riigiks, mille piirjooni oleme kirjeldanud? Kui jah, siis on juba väga hästi, sest mõttest algab kõik. Mõttele järgneb sõna ja sõnale tegu. Victor Hugo sõnutsi pole maailmas võimsamat jõudu kui idee, mille aeg on küpseks saanud. Küpsemine toimub aga iga inimese peas ja südames ning ühel hetkel on ühiskond valmis kiirelt liikuma uuele arengutasemele. Meie soov on teada saada, kas Eesti on uuenemiseks valmis? Saama riigiks, kus inimesed tõesti tahavad elada?

Eesti tulevikule mõtlevate kodanikena on meie kohustus sekkuda. Algatuse eesmärk on poliitilise paigalseisu murdmine. Algatuse lisas oleme välja toonud oma seisukohad diskussiooni avamiseks Eesti strateegiliste valikute suhtes. Kui Sa soovid Eesti poliitika uuenemist algatuse lisas toodud seisukohtadest lähtudes, siis avalda algatusele toetust.

 

Kümme põhimõtet Eesti poliitika uuendamiseks

Strateegiliste väljakutsete lahendamine eeldab valdkondadeülest lähenemist; plaane, mis pole piiritletud ühe ministeeriumi või omavalitsusüksuse haldusalaga. Nii on väljarände lahendused peidus ka haridus- ja majandusvaldkonnas ning keele ja kultuuri elujõud sõltub muu hulgas sellest, milliseid otsuseid teeme teaduse rahastamisel ja kõrghariduse korraldamisel.

Majanduskeskkonda ei muuda atraktiivseks ainult ettevõtjasõbralik maksusüsteem, vaid ka salliv ja võrdõiguslik ühiskond, võimekus teha tarka immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikat ning haridussüsteemi paindlikkus.

Allakirjutanud pakuvad välja valiku lahendusi paigalseisu lõpetamiseks ja poliitika uuendamiseks. Need sõnastused ei ole lõplikud, vaid dokumenteerivad arutelude hetkeseisu. Soovime, et neist kasvaks välja kammitsemata arutelu Eesti tulevikku puudutavates strateegilistes küsimustes.
Avatud poliitiline süsteem ja modernne kodanikeriik

Poliitilise süsteemi korraldus peab maksimaalselt toetama oma riigi tunnet. Tõelise kodanikeriigi tekkimise eelduseks on hästi arenenud, otsustusprotsessidesse kaasatud ning selles omaalgatuslikku osalemisvõimalust omav kodanikuühiskond. Kodanike riik ei saa tekkida, kui praegune hangunud riigistruktuur kodanikuühiskonna arengut pärssida püüab. Tugev ja iseseisev vabakond on demokraatlikus riigis peamine garant hoidmaks ära võimuliialdusi ja poliitilise süsteemi stagneerumist.

Erakonnad on parlamentaarse demokraatia toimimiseks vajalikud ka 21. sajandil, kuid nende rolli ja ülesehitust tuleb oluliselt kaasajastada. Vertikaalse struktuuriga massiorganisatsioonide asemel vajab ühiskond parteisid, mis suudaksid olla avatud dialoogis võimalikult paljude huvigruppidega ja mis suudaksid erinevate küsimuste puhul mobiilselt kaasata ja kasutada ajupotentsiaali üle kogu Eesti. Hangumise ärahoidmiseks tuleb taastada poliitiline konkurents parlamendierakondade, erakonnavälise vabakonna ja uute erakondade vahel.

Parlamendierakondadele mõeldud riigieelarvelise toetuse tasakaalustamine konkurentidega, reklaamikulutuste piiramine ning uute erakondade loomise lihtsustamine oleksid esimesed sammud, mis aitaksid vähendada kartelliparteide monopoli. Poliitiliste otsuste tegemisel tuleks rohkem kasutada tänapäevaseid digitaalse meedia võimalusi, et kaasata laiemat teadmispotentsiaali ja erinevaid huvigruppe. Tänapäevane digimeedia võimaldab saavutada oluliselt suuremat läbipaistvust otsuste tegemisel ja poliitikute töö avalikustamisel.

Tuleb taastada parlamentaarne ja avalik debatt Eesti arengu võtmeküsimustes.

Valitsemiskultuuris tuleks asendada loosung „mul on nüüd mandaat ja võimalus teha, mida ma tahan“ põhimõttega „nüüd on minu kord olla kõiki osapooli kaasav ja arvestav otsustaja, kes lähtub Eesti huvidest”.
Lõimumine

„Sidus ühiskond on tõhusam,“ kinnitab sotsiaalse kapitali kontseptsiooni üks alusepanija, tuntud ameerika poliitikateadlane Robert Putnam. Eesti eesmärk peaks olema jõuda olukorrani, kus kõik ühiskonna liikmed osalevad jõukohasel viisil ühiste hüvede loomisel ning saavad neist ka õiglasel moel osa.

Üheks Eesti ühiskonna arengut häirivaks ja pidurdavaks teguriks on vähene sidusus eesti ja vene keelt kõnelevate inimeste vahel. Eesti ühiskond jaguneb kaheks suureks keelekogukonnaks ja inforuumiks. Nende vahel ei ole vaatamata integratsiooniprogrammidele õnnestunud luua toimivat dialoogi, ühiseid väärtusi ega sarnast riigitunnetust. Seda lõhestumist süvendatakse erakondade poolt oma toetajaskonna mobiliseerimiseks.

Viimane aeg on, et kõik poliitilised jõud ütleksid avalikult lahti 1994. aastal sõnastatud „tsiviilokupatsiooni“ kontseptsioonist. Aastakümneid Eestis elanute ja nende järglaste okupantideks nimetamine oli tolle aja poliitikute viga, mis siiamaani ühiskonda lõhestab.

Me peame oma julgeoleku ja majandusliku edenemise huvides etnilise vastandumise lõksust välja murdma ning tunnustama muu emakeelega kodanikke võrdsete kaasmaalastena. Eesti diplomaadid on sunnitud rahvusvahelistes organisatsioonides pidevalt jagama selgitusi ning põhjendama suure hulga kodakondsuseta isikute olemasolu kohta meie riigis. Selle asemel võiks kodakondsusetuse probleemi otsustavalt lahendada. Sarnaselt 1938. aasta kodakondsusseaduses kehtinud printsiibiga võiks kaaluda eesti keele eksami nõudest loobumist (eakate?) isikute puhul, kes on Eestis sündinud, siin pikka aega elanud ja makse maksnud. Samuti võiks Eesti riik pakkuda kodakondsust alaliselt Eestis elavate mittekodanike lastele, et hoida ära taolised juhtumid nagu leidis hiljuti aset ühe Kohtla-Järve koolitüdrukuga.

Eestis on vaja tagada toimiv venekeelne, kuid objektiivne ja eestimeelne inforuum, vastukaaluks Venemaalt siia jõudvale varjamatule mõjutustegevusele. Venemaa kaasmaalaspoliitika on keeruline väljakutse Eesti integratsiooniprogrammidele, kuid selle mõjudele vastandudes ei tohi me vastanduda oma venekeelsetele kaaskodanikele – muidu tõukame neid Eesti riigist veelgi enam eemale.

Selleks, et eestivenelased tunneksid Eesti riiki rohkem omana, peaks juhtivatele kohtadele jõudma rohkem vene päritolu poliitikuid ja riigiametnikke.
Majandus- ja maksupoliitika

Vastutustundlik eelarvepoliitika ja ettevõtlussõbralik keskkond on ühiskonna üldise jõukuse kasvu üks allikaid. Majanduspoliitiliste otsuste elluviimine eeldab põhjalikku analüüsi ja huvitatud osapoolte kaasamist. Eesti maksupoliitika muutmise vajadustele on juhtinud tähelepanu nii kodumaised kui välismaised eksperdid, ent maksunduse kujundamine poliitiliseks tabuteemaks pole võimaldanud asjalikku debatti.

Meie strateegiline huvi on säilitada Eestis 32% ja 33% vahele jääva üldise maksukoormusega ja tasakaalus riigieelarvega ettevõtjasõbralik majanduskeskkond, eesmärgiga saavutada SKT reaalkasvuks keskmiselt 3–4% ja ekspordi reaalkasvuks 7–8% aastas. Me peame soodustama mitmekesise ja hajutatud riskidega majandusstruktuuri loomist, eesmärgiga saavutada tootlikkuse tasemeks vähemalt 80% EL-i keskmisest kümmekonna aastaga. Me peame suutma veelgi tugevdada riigi varasemat positsiooni välislaenude ja -investeeringute riiki meelitamisel.

Kui võrrelda Eesti maksuliste tulude struktuuri EL-i liikmesriikidega, siis saame järgmised suhtarvud: tarbimismaksud – 39,8% (EL-is keskmiselt 28,7%), kapitalimaksud – 6,3% (20,1%), tööjõumaksud – 53,9% (51,2%) (andmed: Eurostat 2012).

Kavandatav tulumaksu määra jätkuv alandamine viib tasakaalu veelgi enam paigast ära ning on eeskätt dividenditulu teenijate, mitte palgasaajate huvides. Ka aktsiiside ja käibemaksumäära tõus on enam tabanud vaesemat elanikkonda. Kogu diskussiooni koondamine astmelise tulumaksu tondile on tähelepanu põhiprobleemidelt kõrvale juhtinud.

Kui Eesti riik soovib säilitada ligilähedaselt 32-33%-lise pikaajalise üldise maksukoormuse ka järgmiseks 20 aastaks, tuleks töövõtjatel ja tööandjatel saavutada kokkulepe tööjõu maksukoormuse üleviimiseks olulises osas praegu alamaksustatud kapitalile. Töövõtjate tulumaksuvaba miinimumi tuleks oluliselt tõsta. Et tagada palgasaajate kestev huvi tööjõu tegelike maksumäärade ja selle eest pakutavate avalike teenuste vastu, tuleks kaaluda tööjõumaksude tasumise muutmist töövõtja vastutuseks, kuid säilitada tööandjale nende maksude kinnipidamise kohustus. Koos sellega tuleb muuta ka töötuskindlustus-, tulu- ja sotsiaalmaksu arvestuse korda nii, et töötasu maksukohustust arvestatakse edaspidi kogu tööjõukulult.

Maksukoormuse struktuuri ümberkujundamise tulemusena muutuks töötajate kaasamine väärtuste loomisesse soodsamaks ja selle tulemusena võidaksid ennekõike haridus-, teadus-, teenindus-, meditsiini- ja IT-valdkonnad. Tööjõu maksustamise reform vähendab oluliselt ka kolmanda sektori organisatsioonide, riigibürokraatia ja omavalitsuste ülalpidamise kulusid.

Riik peaks loobuma regressiivsetest maksudest, maksusoodustustest ja toetustest ning nihutama maksukoormust oluliselt rohkem konkreetsete avalike hüvede otsestele tarbijatele. Kuigi maamaks jääb ka tulevikus kohalikuks maksuks, on oluline, et selle laekumisest tingitud ebavõrdsust tasandatakse muude maksudega, sh otse riigieelarvesse laekuva ettevõtte tulumaksuga.

Muutma peab tänast olukorda, kus hargmaistel ettevõtetel lastakse Eestis teenitud kasum erinevaid grupisiseseid laenu- ja tehinguskeeme kasutades maksuvabalt riigist välja viia. Eestis ei osale paljud kasumit teenivad juriidilised (eeskätt hargmaised) isikud sisuliselt avalike teenuste finantseerimises, mida nad aga tarbivad.

Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu riiki lubamise lihtsustamine ja töötajatele optsioonide väljastamise ning maksustamise tingimuste ülevaatamine aitaksid tõsta Eesti majanduskeskkonna konkurentsivõimet ja säilitada investorite huvi Eesti vastu. Oluliseks tuleb pidada ka Euroopa Liidu teenusteturu jätkuvat liberaliseerimist ning digiteenuste ühisturu loomist.

Töökohti loovad ja majanduskasvu tagavad erainitsiatiiv ja eraettevõtted, kuid teatud juhtudel võib nende heaks omanikuks olla ka riik või kohalik omavalitsus. Selliste äriühingute efektiivsuse tõstmiseks tuleb nende juhtimine ja nõukogud lahti parteistada. Riigi- ja omavalitsusettevõtete juhid tuleb valida avalike ja vajadusel rahvusvaheliste konkursside teel.
Kooliharidus

Koolihariduse eesmärk on tark inimene, kes suudab ise mõtelda ja teadmisi loovalt rakendada. Tema panus ühiskonna edenemisse on tänu tema haridusele mitmekordne. Ei tohi unustada, kui olulist rolli targa inimese kujunemisel mängib õpetaja isiksus. Et saada koolidesse õpetajaid, kes oma isikuga lapsi inspireerida suudaksid, on vajalik tekitada tööturul konkurents õpetaja ametikohtadele. Samuti näitaks õpetajatele makstud kõrgem palk Eesti riigi suhtumist haridusse. Sama kehtib lasteaiaõpetajate kohta.

Riigistamise ja standardiseerimise asemel vajab Eesti haridussüsteem suuremat paindlikkust ja innovatsiooni. Koolid peavad saama välja töötada eriilmelisi lahendusi selleks, et lapsed ja noored saaksid õppida iseseisvalt mõtlema, mis lubaks neil leida endale tulevikus koht ühiskonnas. Kooli näo kujundavad koolide juhid. Täna on Eesti koolijuhtide pädevus ja innukus väga varieeruv ning juhtimisoskused sageli kesised. Riik ja kohalikud omavalitsused peavad kindlustama, et kõigi koolide juhid planeerivad, hindavad ja arendavad enda organisatsiooni tööd sisuliselt ja tulemuslikult. Kooli hoolekogude rolli tuleks suurendada sedavõrd, et koolidirektorite konkurssidel oleks hoolekogul otsustav hääl. Koolide juhtimine ei saa olla parteide tagatubade otsustada.

Eesti õpetajaharidust on reformitud taasiseseisvumisest alates, kuid tänane pilt ei erine sisu poolest väga sellest, mis oli kümme aastat tagasi, kuna reformitud on pigem struktuuri, kuid mitte hariduse sisu. Eesti koolisüsteem suudab tagada väga head keskmised tulemused õpilaste teadmistes, kuid selle jäikus ja liigne standardiseeritus on takistuseks võimekamate laste arengule. Koolisüsteem ei arenda piisavalt tänapäeva maailmas edukaks hakkamasaamiseks vajalikke oskusi ja hoiakuid. Õpetajaharidus tuleks eesmärgipäraselt, teaduspõhiselt ja strateegiliselt lahti mõtestada. Me vajame õpetajaid, kes suudavad õpilaste annete avaldumist kõige paremal ja kaasaegsemal moel toetada. Meie õpilased vajavad senisest enam individuaalset lähenemist, mida toetaks näiteks abiõpetajate ja tugispetsialistide senisest suurem kaasamine, kuid mida parendaks ka koolipersonali omavaheline sisuline koostöö.

Kvaliteetse ja taskukohase ning kõigile lapsevanematele ja hooldajatele rahakoti suurusest sõltumatult kättesaadav lastehoid etendab naiste ja meeste tõelise võrdõiguslikkuse saavutamise ning töö-, ühiskondliku ja eraelu ühitamise seisukohast olulist rolli. Lisaks edendab see kohaliku kogukonna ning ühiskonna majanduslikku ja sotsiaalset elu ning on ühtlasi käsitatav majandusmeetmena.
Kõrgharidus ja teadus

Eesti kõrgemate õppeasutuste ülesanne on selliste inimeste koolitamine, kes oskaksid ise uusi teadmisi luua. Selleks peavad aga ülikoolid suutma esindada maailma kultuuri- ja teadustraditsioone ning nende kõige uuemat tänapäevast seisu. Sellest lähtudes peaks Eesti ülikoolide ja teadusasutuste oluliseks töölõiguks olema Eesti ühiskonna mõtestamine ja analüüs. Seeläbi tekkinud teadmiste abil saavad ülikoolid rikastada Eesti kultuuri, keelt ja avalikke debatte. Ülikoolide väikese arvu tõttu väikeriigis peavad kõrghariduse ja teaduskorralduse põhimõtted olema teistsugused kui suurriikides.

Eesti on pühendanud erakordselt palju jõudu formaliseeritud kvaliteedistandardite loomisele ja üsna tagasihoidlikult panustanud õppejõu isiksuse tunnustamisesse. Õppejõudude palgatase on püsinud aastaid ligikaudu samal tasemel, mistõttu see ei ole enam konkurentsivõimeline isegi Eestis, kõnelemata rahvusvahelisest mastaabist. Doktorantide sissetulek ei võimalda neil pühenduda teadustööle.

Teaduse rahastamisel tuleb silmas pidada Eesti majanduse ja ühiskonna analüüsivajadust ning eesti keele ja kultuuri elujõulisuse huve. Eesti teaduse rahastamine peab teenima Eesti ühiskonna strateegilisi eesmärke.

Ülikoolide ja teadusasutuste kaudu tuleb läbi viia tarka immigratsioonipoliitikat ‒ kutsuda Eestisse võimekaid inimesi kogu maailmast ja valmistada ette võimalusi nende kaasamiseks pärast õpinguid Eesti ühiskonda ja majandusellu. Eesti peaks pakkuma võimaluse siin magistri- või doktorikraadi kaitsnud välismaalastel Eesti tööturul rakendust leida ja lihtsustama neile elamisloa ja kodakondsuse andmise korda.
Sündimus ja väljaränne

Väljarännet ja rahvastiku kahanemise protsesse ei ole võimalik keeldude ja käskudega mõjutada, kuid see ei tähenda, et need protsessid ei vajaks poliitilist sekkumist. Mis oleks, kui välismaale õppima või tööle läinud noored tuleksid Eestisse tagasi seetõttu, et Eesti on parim keskkond pere loomiseks ja laste kasvatamiseks?

Selleks tuleb luua mitte lihtsalt hea, vaid suurepärane lasteaia- ja koolivõrgustik, kõrgetasemeline laste tervishoiusüsteem ning tugiteenused abivajajatele. Võiksime seada eesmärgiks muuta Eesti kõige lastesõbralikumaks maaks Euroopas.

Lastele ja peredele suunatud teenused ja toetused peavad olema jagatud vajadustepõhiselt. Lapsevanemate turvatunnet suurendab teadmine, et riik ei jäta lapsi hätta, kui perekonda tabavad raskused.

Lapsed ei tohi jääda ilma võimalusest sportida ja osaleda huviringides ning nad peavad saama hea kodulähedase põhihariduse olenemata elukohast. Teenused, mis toetavad puuetega laste peresid, peavad olema kättesaadavad kõigis maakondades ning eesmärgistatud selliselt, et lastevanematel oleksid võimalused töötada, puhata ja osaleda aktiivselt ühiskonnaelus.

Meie loomulik iive on tugevasti negatiivne. Üks põhjusi on selles, et alates kolmanda lapse sünnist on paljud perekonnad määratud elama allpool vaesuspiiri. Kolmanda ja järgmise lapse sünd ei tohi olla perekonna vaesusesse langemise põhjuseks. Tuleb leida paindlikud ja taskukohased lastehoiuvõimalused neis omavalitsustes, kus ei ole võimalik vanemahüvitise lõppedes tagada lasteaiakohta.
Võrdõiguslikkus ja sallivus

Võrdõiguslik ja üksteisega arvestav ühiskond on ühe areneva euroopaliku ühiskonna edu pant. Muutused algavad ühiskonna hoiakutest, kuid need ei saagi muutuda, kui üldine sallimatus, ülbe suhtumine vähemustesse ja võrdõiguslikkuse eest seisjate halvustamine on poliitilise eliidi hulgas tavapärane. Sallimatus ühiskonnas jääb kasutamata ühe osa elanike potentsiaal, lisaks peletatakse eemale need, kelle panust me arenguks vajame.

Liiga paljud Eesti ühiskonnas ei ole suutnud mõista, et inimõigused on universaalsed ja kehtivad kõigile, ka neile, kes on ebaseaduslikult riigipiiri ületanud. Ikka veel leidub neid, kes soovivad inimesi lahterdada vastavalt nahavärvile või usutunnistusele.

Sallimatud ollakse ka omade, Eesti elanike suhtes. Parteide populistlikes huvides on kinni jäädud Nõukogude Liidu lagunemise aegsete rahvuslike vastanduste juurde eestlaste ja venelaste vahel, mis on nii julgeolekupoliitiline kui ka majanduslik nonsenss. Riigi tasandil peaksime käsitama eestlastena kõiki neid, kes elavad Eestis ja peavad Eestit oma kodumaaks, olenemata nende etnilisest päritolust või nahavärvist.

ÜRO Inimõiguste nõukogusse kandideerides lubas Eesti ühena kolmest kõige olulisemast tegevusest võidelda naiste võrdse kohtlemise ja õiguste eest kõikjal maailmas. Selles valdkonnas on kodutöö tegemata jäetud, mida kinnitab ka suurim sooline palgalõhe Euroopa Liidus. Palgalõhe esineb kõigil haridustasemetel – ka kõrgharidusega naised saavad Eestis vaid 63% sama haridusega meeste palgast. Tuleb küsida, mis on nii suure erinevuse põhjused, kas soostereotüübid, haridus- ja elukutsevalikud, raskused töö- ja pereelu ühitamisel või eelarvamused? Selge on aga see, et nii väike riik kui Eesti ei saa endale lubada naiste oskuste, teadmiste, kogemuste ja loovuse eiramist.

Naiste ja meeste võrdõiguslikkus on tänapäevase demokraatia eeltingimus ja oluline põhimõte Euroopa Liidus, mille väärtussüsteemi jagamine peaks meile olema iseenesestmõistetav ka koduste asjade ajamisel. End euroopalikuks pidavad erakonnad peaksid tegema sihiteadlikult tööd selle nimel, et poliitilistes esinduskogudes oleksid mehed ja naised senisest võrdsemalt esindatud.

Laste kasvatamine on nii naiste kui ka meeste ühine õigus ja kohustus. Tuleb võidelda sooliste stereotüüpidega, mille kohaselt laste hoidmine on eelkõige naiste ülesanne. See seab naised tööturul haavatavamasse olukorda ja takistab naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamist. Naistel ja meestel on peale laste kohustus hoolitseda ka teiste ülalpeetavate eest ning see kohustus võib mõjutada nende võimalusi osaleda täiel määral majandus- ja sotsiaalses elus. Tänase seisuga langevad sellised hooldamise ülesanded eelkõige naiste õlule. Tagada tuleb kvaliteetne ja taskukohane ülalpeetavate eest hoolitsemise teenus ning toetada hooldamise kohustuse tõttu sotsiaalsesse isolatsiooni jäänud inimesi.
Sotsiaalpoliitika

Sotsiaalpoliitika põhiliseks alusväärtuseks on solidaarsus, kusjuures solidaarset ühiskonda tuleb käsitada majandusliku edenemise ühe eeltingimusena. Kõikide inimeste baasvajadused peaksid olema kaetud: keegi ei tohi olla alatoitunud, elada tervistkahjustavas majapidamises, jääda ilma ligipääsust meditsiiniteenustele. Sotsiaalpoliitikat ei saa vaadelda eraldi majandus- ja hariduspoliitikast. Meil oleks vaja pakkuda haridust ja ümberõppe võimalust igale inimesele, kes soovib endale uut ja sobivat töökohta leida.

Kuigi konkurentsipõhises ühiskonnas on alati ka „kaotajaid“ ehk neid, kes elavad teistest kasinamalt, tuleks riigipoliitika tasandil võidelda eelkõige palgavaesusega, st olukorraga, kus täiskoormusega töötaval inimesel ei ole baasvajaduste katmiseks piisavat sissetulekut. Samuti on erakordselt kahetsusväärne laste olukord palgavaeste ja töötute vanemate peredes. Eesti ei saa endale lubada võimaluste äravõtmist üheltki lapselt.

Tervishoiupoliitika eesmärgiks peaks olema terve inimene, seega tuleks muuta rõhuasetust haiguste ravilt terve olemisele. Selle saavutamiseks oleks vaja muuta tervishoiusüsteem inimkeskseks (siiani on ta pigem süsteemikeskne). Praktikas tähendab see kasvavalt individuaalset lähenemist igale inimesele sünnist surmani, motiveerides selleks patsiendi, perearsti, tervisetoetaja ja eriarstide vahelist koostööd. Tervena elatud eluiga peab kasvama ning vähenema peab eluea lõhe meeste ja naiste vahel. Praegu elavad mehed keskmiselt 10 aastat vähem kui naised. Samuti on ääretult oluline, et inimene võtab ise koostöös tervishoiusüsteemiga vastutuse oma tervise eest. Kaasaegsed ennetus- ja ravimeetodid peavad olema inimestele kättesaadavad.

Hoopis avatumat arutelu vajab küsimus, kuidas lahendada vananeva ühiskonna eakate sotsiaalse turvalisuse ja hooldusega seotud väljakutseid. Pensioniiga ei saa lõputult tõsta, kõigil pole võimalik pensionisambaid piisavalt kasvatada. Eakate kommuunide ja omastehoolduse teema vajaksid sisulist kaalumist, samuti kinnisvarapensioni ja tööandja poolt pakutava pensionikindlustuse süsteemid.
Regionaalpoliitika ja kogukond

Kogukonnatundel on oluline roll inimese heaolu tagamisel. Siirderiikides on see reeglina üsna nõrgalt arenenud, kuid just siin peitub oluline võimalus Eesti elu inimväärsemaks muutmisel. Paraku ei ole praegune valitsuskoalitsioon suutnud läbi viia struktuurseid reforme, mis tagaksid efektiivse ja kaasaegse ühiskonnakorralduse ning koos sellega kodanike heaolu kasvu. Tegemata haldusreformi tulemusel on suur osa omavalitsustest jätkuvalt väikesed ja nõrgad; avalikud teenused maapiirkondades sageli kättesaamatud; kooli-, haigla- ja ühistranspordivõrgustik raiskav; EL-i struktuurifondide abi kasutamine toimub valdavalt lühiajalistes huvides.

Sisuliselt puudub Eestis regionaalpoliitika, sest mingi valdkonna reformimisel ei analüüsita selle kumulatiivset mõju konkreetsetele piirkondadele. Nii on riik kohalikele omavalitsustele peale surunud ülesanded, mida praeguse rahastamissüsteemi juures on võimatu täita. Puudu jääb ka kompetentsist, mis tähendab, et teenuste kvaliteet on piirkonniti ebaühtlane.

Eesti riik vajab halduskorralduse auditit ja säästva riigipidamise reformi. See reform peaks puudutama kogu riigiaparaati – ministeeriumitest allasutusteni. Tuleb küsida, milliseid riiklikke institutsioone me vajame ning milline peab olema nende juhtimise ja koostöö loogika, et see vastaks 21. sajandi ühiskonna vajadustele.

Regionaalpoliitika algab kaasaegse haldusmudeli kujundamisest. See tähendab muu hulgas omavalitsustele iseseisva ja autonoomse maksubaasi tagamist. Ilma selleta on detsentraliseeritus vaid poliitiline sõnakõlks, sest „katuserahadest“ sõltuvad omavalitsused jäävad sisuliselt riigi (parteide) kontrolli alla. Haldusreformi suurimaks piduriks ongi poliitiline süsteem, kus kohalikud omavalitsused on võimuvertikaali osaks – erakondade kasvulavaks ja poliitiliste töökohtade jagamise kohaks.

Omavalitsuste sees tuleb toetada kogukondade arengut. Senisest enam võiks olla võimalusi elu erinevaid aspekte ise korraldada, olles kogukonnas teenuste osutajaks, nt laste haridust, esmatasandi tervishoidu, eakate eest hoolitsemist jne.

Selleks tuleks sisse seada võimalus kolmepoolseteks läbirääkimisteks kogukondade, omavalitsuste ja riigi vahel konkreetses valdkonnas konkreetsele kogukonnale suurema otsustusõiguse andmiseks ning sellega kaasnevalt ka maksuraha suunatud kasutamiseks.
Ökoloogiline jalajälg

Mis tahes otsuse tegemisel on vajalik mõelda võimalike otsusevariantide sotsiaalsele ja ökoloogilisele mõjule ning seda nii Eesti kui laiemas kontekstis. See omakorda eeldab toetava infosüsteemi olemasolu, mis võimaldab alternatiivide mõjusid kiiresti hinnata. Selline infosüsteem peab olema suuresti avalik, mõeldud kasutamiseks nii riigiasutustele ja omavalitsustele uute projektide mõjude hindamisel kui ka jätkusuutlikkust praktikas rakendavatele inimestele, ettevõtetele ja vabaühendustele.

Eesti maa ja sellel asuv ökosüsteem on otseselt seotud Eesti ühiskonna jätkusuutlikkusega. Täiesti võimalik on parandada vee kvaliteeti reostuse vähendamise, allikate jt looduslike veesüsteemide taastamise abil. Majanduslikult üha mõistlikum on toota Eestis energiat taastuvatest allikatest. Ökoloogiliselt innovaatiliste tehnoloogiate väljatöötamine ja rakendamine võiks Eestile tuua liidripositsiooni selles kiirelt kasvavas valdkonnas.

Toimetaja: Maarja Roon



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: