Aastal 2001 soovisid pankade, sidefirmade ja IT-ettevõtete esindajad kohtuda peaministriga. Kohtumise eesmärk oli lihtne, kuigi pretsedenditu – ettevõtted tundsid muret meie (info)ühiskonna arenguhoo raugemise märkide üle ning väljendasid oma valmisolekut panustada nii uute ideede kui nende elluviimisega. Sündis algatus “Vaata Maailma“.

Selle mõjukaimaks projektiks võib pidada 2002. aastal käivitunud massilist arvuti- ja internetikoolitust täiskasvanutele. Aastaga korraldati üle 12 000 tasuta kursuse ning kokkuvõttes sai pooleteise aastaga täiesti uue funktsionaalse oskuse üle 100 000 inimese. See on viiendik Eesti tööealisest elanikkonnast.

“Mis kasu on mu müüjal, lüpsjal või saekaatrimehel sellest, kui ta oskab internetti kasutada?” kõlas toona skeptilisi küsimusi tööandjatelt, kellel paluti oma töötaja lubada tööajast tasuta koolitusele. “See, et nad ei pea viie aasta pärast enam sinu juures töötama”, mõtlesin endamisi, kuid suu rääkis netirakenduste oskusliku kasutusega säästetud töö- ja puhkusetundidest, mis tööandjalt küll käerahmamise ja uratuse teenisid, kuid üldiselt lasti inimestel poole päeva pealt koolitusele minna.

President tegi oma hiljutises aastapäevakõnes pausi ja kordas lihtsat mõtet: ”Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.”

Konstanteerivas vormis, kainestavalt esitatud arusaam väikese Eesti ja tema inimeste kestlikkusest tõi muuhulgas esile ühe sisulise ebakõla: “See, mida oleme harjunud nimetama tervishoiuks, pole tervise hoidmine, vaid ravi.” Kui tervishoiu (vabandust, ravi) korraldamisega on silmitsi haigekassa, siis tööturu edendamisega (vabandust, töötutega) on meil silmitsi töötukassa. Tõsi, pärast tööturuameti liitmist töötukassaga 2009. aastal on meil sotsiaalsel partnerlusel põhinev asutus, kes muuhulgas tegeleb ka “pikaajalise töötuse ja tööturult tõrjutuse ennetamisega” ning tema toetustes on ka “töötaja ümber- või täiendõpe”, kuid sellele kvalifitseerumiseks peab inimene olema kas pikaajaliste terviseprobleemidega või töötu.

Töötavale inimesele uute teadmiste ja oskuste pakkumisega ei tegele sisuliselt töötukassa ega ükski kaasatud sotsiaalsetest partneritest. Eesti Ametiühingute Keskliit, Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon ning Eesti Tööandjate Keskliit markeerivad küll sõnades muret tööturu kvalifikatsiooni ja oskuste pärast, kuid sisulist initsiatiivi ja tegevust pole. Ometi on just ametiühingute huvides tagada nende liikmetele oma tööga hakkama saamiseks parimad tänapäevased oskused, nagu ka peaks olema tööandjate huvides hoida oma töötajate teadmiste tase maailmaturul konkureerimiseks maailmatasemel.

Tööviljakuse kasvuks on ettevõtetel kaks varianti – kasutada uusi tehnoloogiaid ja/või kasutada uusi teadmisi. Uued tehnoloogiad on avatud maailmas muutunud sisuliselt toidupoe riiulitoodeteks, mille kiirest juurutamisest saadav majanduslik efekt võimas, kuid kasulik elutsükkel muutub pidevalt lühemaks. Kui meie soov on väärtusahelas kõrgemat lisandväärtust luua ning end allhankenurgast välja mängida, ei tohi ka ettevõtjad käia tehnoloogiamessidel sobramas kasti juures, millele silt “Parim enne möödas” on suurelt ja trükitähtedega hoiatuseks peale pandud. Uute tehnoloogiate eduka juurutamise võti ei seisne enam soodsas maksukeskkonnas või õhinapõhises ärikliimas, vaid uute oskustega inimestes.

Uued teadmised võimaldavad uut tehnoloogiat tõhusalt kasutusele võtta, et senist tööd tõhusamalt teha, kuid hoopis olulisem on, et uued teadmised võimaldavad hoopis uut, tasuvamat tööd teha. Loota pelgalt haridussüsteemile ei saa, sest igal aastal tööturule (seejuures vähenevalt) lisanduvate kutse-, rakenduskõrg- ja kõrgkoolide lõpetajate panus on tööturu läbivaks uuendamiseks vähene. Vaja on kogu tööturgu hõlmavat, formaalse haridussüsteemi elemente kasutavat, kuid selle kõrval tegutsevat ning kõigile, eriti just praegu töötavatele inimestele suunatud uute oskuste ja teadmiste pakkumist.

Tööandjate Keskliidu tänavune, paastuaja keskpunktis toimuv aastakonverents kannab sümboolset pealkirja “Kasv vähemate töökätega”. Sellest ei tasu välja lugeda algavat vallandamislainet või kaevikusõja kuulutamist ametiühingutele ja valitsusele, vaid reaalsuse konstanteeringut – Maailma Majandusfoorumi riikide konkurentsivõime uuringus on Eesti kvalifitseeritud tööjõu saadavuse pingereas viimane. Kvalifitseeritud tööjõudu ei hakka kiirkorras kevadise päikese mõjul maast välja kasvama, piiri tagant hordidena tulema ega koolidest diplomeeruma. Need enam kui 600 000 praegu tööturul olevat inimest on suures joones tööturul ka aastal 2020 ning nende inimeste uutest oskustest ja teadmistest sõltub Eesti majanduse konkurentsivõime ning meie kõigi heaolu.

Eesti mastaabis mõjuka koolitusprogrammi minimaalne maht on meil teada: eraalgatusest lähtunud “Vaata Maailma” koolitustel osaleti ühe miljoni inimtunni võrra. Selleks, et aastaks 2020 oleks tööealiste inimesteni Eestis jõudnud tööturu jaoks mõjukas, erialaselt oluline uus oskus ja teadmine, peaks vähemalt 20 000 inimest olema igal aastal vähemalt töönädala võrra kaasatud konkreetse valdkonna jaoks olulisse täiendkoolitusprogrammi ning seda mitte ühekordse kampaaniana, vaid uue normaalsusena.

Kas elukestva õppe strateegia, mis vähem kui kuu aja eest sai valitsuse heakskiidu ning millele haridus- ja teadusministeerium on suveks oma rakendusplaani koostamas, võiks olla algatus, mis ei oleks see, mis tõi meid siia, vaid algatus, mis viib meid edasi? “Kui me suunda ei muuda, siis jõuame sinna, kuhu oleme teel”, ütleb üks vana mõttetera.