Triin Toomesaar: lõputu palganõudmine ehk draama kolmes vaatuses

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Triin Toomesaar on haridusaktivist ja programmi "Noored Kooli" vilistlane. Autor/allikas: erakogu

Plaanisin antud mõtiskelu ajastada suve algusesse, mil pean otsustama, kas jätkan õpetajana ka pärast Noored Kooli programmi, ent üleriigiline palgadraama (kordus)etendub just nüüd ja praegu. Peale ootamatult varase kevade on kodumaises haridusõhus palju küsimusi, süüdistusi ja arusaamatust.

Miks ei ole õpetajad rahul olukorras, kus nii mõnigi asi on paranenud ja paljudel läheb oluliselt kehvemini? Kes tegelikult vastutab, et valitsuse määrusega sätestatud palgamiinimum ei ole õpetajate pangakontodele jõudnud? Milliste võrranditega jõuda selleni, et noored ja andekad tahaksid koolmeistriks saada ning ka jääda?

I vaatus ehk miks õpetajale kõrgem palk?

Unustame korraks detailid ja numbrid, millega erinevad osalised teineteist siiani on pommitanud, ja mõtleme, miks õpetajate palga suurus sisuliselt oluline on. Argumente on erinevaid, alustades sellest, et õpetaja on magistrikraadiga spetsialist, kes enesestmõistetavalt väärib keskmisest kõrgemat palka, ja lõpetades sellega, et mehi õpetajaks praeguse madala tasuga iial ei meelita. Minu jaoks kandvaim argument saab alguse aga mõttest, mille sõnastas mh ka president Ilves oma aastapäevakõnes: haridus on meie rahvuse, keele ja kultuuri – ning seeläbi oma riigi – säilimise võti.

Edumeelse riigi õpetajad peavad olema parimatest parimad, sest suuresti just õpetajatest sõltub ühe riigi tervis – seda nii kodanike kui riigiinstitutsiooni tervist silmas pidades. Õpilastest kasvavad tulevased valijad, riigijuhid, ametnikud, ettevõtjad, visionäärid, kirjanikud, kunstnikud, kodanikuühiskonna aktivistid, arvamusliidrid, arstid, õed, ehitajad, insenerid, teadlased, põllumehed, müüjad, automehaanikud, juuksurid, kojamehed – seda nimekirja võiks jätkata lõputult.

Kutsevalikutest hoolimata peaks tulevased täiskasvanud aga koolidest lahkudes olema õnnelikud, tervislike eluviisidega, madala riskikäitumisega, laia silmaringi ning hoolivate väärtushinnangutega kodanikud, et meie riik jõuaks viie kõige (vaimu)rikkama riigi hulka, kus pole probleeme lokkava alkoholismi, hooletushukkumiste, üksikvanemluse, naabrist-parem-olemise või muude riigi ning selle kodanike tervist hävitavate nähtustega.

Kui oma isikliku tervise tahame usaldada võimalikult heale tohtrile, siis praegu pole koolijuhtidel näiteks võimalik riigi tervisesse panustama valida neid parimatest parimaid, sest üha sagedamini polegi lihtsalt kedagi, kelle vahel valida. „Tasu ja tunnustus peab innustama andekaid noori sellesse rolli pürgima,“ sõnas president oma aastapäevakõnes. Tänane töötasu – olgugi, et aegamööda tõusnud – ei innusta noori koolmeistriameti kasuks otsustama.

II vaatus ehk kes on süüdi?

Meediast on korduvalt läbi käinud positiivse varjundiga uudisnuppe sellest, et õpetajate palgad tõusevad 10-12 protsenti: ministeeriumi sõnul jagatakse haridustoetust omavalitsustele nii, et täiskohaga pedagoogini võiks keskmiselt jõuda lausa üle 900 euro. Kohalikud omavalitsused on aga vastu väitnud, et eraldatud haridustoetusest ettekirjutatud palgatõusuks ei jätku ning vallad-linnad rabelevad, et määruse täitmiseks lisaraha leida.

Tõsi on see, et kõigi õpetajate palk ei tõuse, ammugi mitte 10-12 protsenti. Õpetajad, kes enne tasustamispõhimõtete muutumist olid kvalifikatsioonist tulenevalt saanud uuest ja ühtlustatud miinimummäärast kõrgemat tasu, palgatõusu suure tõenäosusega ei näe, sest omavalitsustel on juriidiline kohustus tõsta töötasu vaid nendel pedagoogidel, kes seni 800 brutoeurost vähem teenisid.

Tõsi on ka see, et riigi poolt jagatud toetusest kõigil kohalikel omavalitsustel palgatõusuks raha ei jätku; eelkõige aga neil, kellel lisaks põhikoolidele ka väiksemad gümnaasiumid ülal pidada. Seni kõrgemalt tasustatud õpetajate palku ühepoolselt vähendada ei saa, hulk omavalitsusi on vabatahtlikult jätkanud ka ametlikult kaotatud lisatasude maksmist, gümnaasiumide jaoks eraldatud riiklik rahapada on klassikomplektide arvestuse muutmise tõttu paljude jaoks varasemast väiksem. Ministeeriumi esitatud võrrand õpetajakohale eraldatava palganumbri kohta on küll ilusti lahendatud, ent tegelikkusega see pahatihti ei klapi.

Samal ajal ei väsi mind aga üllatamast mõningate omavalitsuste leigus riiklikule haridustoetusele täiendavate rahastusallikate leidmisel. Õpetajate palga alammäär ongi vaid alammäär ehk ühelgi omavalitsusel ei ole keelatud maksta õpetajatele rohkem. On omavalitsusi, kes seda mõistavad, ent on ka hulk haldusüksusi, kes näitavad endiselt näpuga riigi suunas. Tõsi, erinevate üleriiklike maksumängude käigus on kohalike omavalitsuste tulubaas saanud märkimisväärseid traumasid, ent kui valida on kätelaiutamise või tegutsemise vahel, siis viimane on kindlasti tulemuslikum variant.

III vaatus ehk kes julgeb jääda õpetajaks?

Kuuldes oma tuttavatelt õpetajamagistrantidelt, kui vähe neist tegelikult pärast lõpetamist koolidesse tööle lähevad ning et nii mõnigi soovib enne seda välismaal „suuremat raha“ teenida, ei mõista ma neid hukka. Julgesin kaks aastat tagasi õpetajaameti väljakutsed vastu võtta ühtlasi just seetõttu, et olin eelnevalt endale erasektorist kogunud märkimisväärse puhvri, mis andis mulle kindluse, et vähemalt eluasemekulud ei jää järgneva paari aasta jooksul maksmata.

Puhvrist hoolimata oli 2013. aasta algus minu jaoks majanduslikult üks keerulisemaid pärast kunagist esimest tudengiaastat, mil ma veel palgatööd ei teinud ning stipendiumist ja vanemate toetusest elasin. Kas magistrikraadiga õpetaja peaks elama esmakursuslastega samalaadset elu, olles sunnitud eluasemekulude tasumise järel valima kõige odavamate ning allahinnatud toiduainete vahel, pelgalt unistades uutest raamatutest, teatrietendustest ja kontsertidest, lükates hambaarsti külastust aina edasi, sest iial ei tea, milliseid muid erakorralisi kulutusi võib ette tulla?

Mu kaks puhvriaastat on nüüd läbi saamas ning kuigi missioonitunne mu sees on lakkamatult nurru löönud, olen suve lähenedes leidnud end üha sagedamini küsimas, millistel tingimustel söandaksin õpetajaks edasi jääda.

Tean, et tänase koormuse ning töötasu suhte juures ma ei jaksa jääda õpetajaks ning minu julgus siin suurt ei loe, sest nii tervis kui rahakott protesteerivad. Palgast ehk enam häiribki mind koormus, mis seadusest tulenevalt peaks mahtuma 35 astronoomilise tunni sisse, aga tegelikkuses tähendab vähemalt 50 töötundi nädalas, kusjuures leivale ka vorsti peale ostmiseks tuleb aeg-ajalt lisatöödki otsida. Kui saaksin praeguse töökoormuse eest vähemalt kahekordset ehk 1600 eurost brutopalka, julgeksin jääda õpetajaks, sest võiksin nii loobuda lisatööst, lubada endale lõõgastumist spaades ja kultuuriüritustel, rääkimata elementaarsetest arstivisiitidest ning tervislikust toidust, et enda akud kiiresti, ent tõhusalt uueks ületöönädalaks täis laadida.

Kui õpetajate palka kahekordseks tõsta ei saa, võibki hoopis langetada või diferentseerida pedagoogide koormust: näiteks julgeksin saada 800 eurost brutopalka juhul, kui võiksin anda nädalas vaid 10 ainetundi. Nende kvaliteetseks ettevalmistamiseks kulub mul umbes sama palju aega, sealjuures ülejäänud töötunnid võiksin kulutada klassijuhatamisele, ürituste korraldamisele, tööde parandamisele ning kirjandite sisulisele tagasisidestamisele, misjärel jääb mahti lisaraha teenimiseks ning ehk puhkamisekski.

Olen aus, teoorias on juba praegu võimalik muuta palga-koormus-võrrandis kõiki tegureid: riik on eemaldanud õigusaktidest kohustusliku ainetundide arvu ning sätestanud, et ka kõik lisaülesanded peaksid mahtuma 35 töötundi, mille eest õpetaja peaks saama tasu alates 800 eurost. Kui noor õpetaja tahaks töötada 15 ainetunniga 1300 brutoeuro eest, siis ta räägib lihtsalt direktoriga läbi, jah?

Praktikas see kahjuks üldiselt ei tööta, sest ametlik andmist vajavate tundide arv koolis õpetaja soovide tõttu ei kahane. Kui mina tahan täistööaja sisse mahutada senisest vähem püstijalatunde, tuleb koolijuhil leida minu kõrvale veel teine õpetaja, kellele 35-tunnise täiskoormuse juures samuti vähemalt miinimumtasu maksma peab. Kes ja kust leiab vajaliku lisaraha ja -õpetajad?

Tänavuse palgadraama kulminatsioon alles saabub – mina ja paljud teised koolmeistrid ei ole uut palganumbrit enda kontodel veel näinud, aga märtsiks-aprilliks lubati see tagantjärele maksta. 2013. aastal viibis palgatõus samuti paar kuud: kõik osalised võinuks seega juba möödunud korrast midagi õppida. Mina õppisin olema kannatlik ning olen seda vähemalt seni, kuni suve alguses suuremaid otsuseid langetada tarvis.

Mida või kui palju õppisid palgadraama kordusetendusest aga ministeerium ja kohalikud omavalitsused, see selgub juba järgmise palgatõusu ajal.

Selles artiklisarjas kirjutab Noored Kooli -programmis osalev Jüri gümnaasiumi õpetaja Triin Toomesaar oma tähelepanekutest Eesti hariduses.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: