Ekaterina Taklaja: vaid üks õige Ukraina-teemaline arvamus pole demokraatia ({{commentsTotal}})

Ekaterina Taklaja on rahvusringhäälingu venekeelse uudisteportaali juht.
Ekaterina Taklaja on rahvusringhäälingu venekeelse uudisteportaali juht. Autor/allikas: ERR

Kogu Ukraina ümber toimuva juures on üks asi, mis häirib mind kõige rohkem. See on Eesti poliitikute, arvamusliidrite, ekspertide, meedia (ja selle tulemusena ka eestlaste enamuse) veendumus, et Ukraina sündmuste kohta võib olla vaid üks õige arvamus.

Viimaste nädalate jooksul Eesti online- ja sotsiaalmeediat jälgides tekkis mul tunne, nagu oleks terve Eesti asunud ühele arvamusrindele: Janukovitš on pätt, Putin valetab alati ja Savisaar on Eesti riikluse peamine vaenlane. Need, kes selles kahtlevad, on Eesti riigi reeturid.

Mina ei usu, et ükskõik millise konflikti pilt võib olla nii mustvalge – tõde on alati kusagil vahepeal.

Ukraina olukorra käsitluses Eesti avalikus ruumis ei meeldi mulle üldistav jutt, argumenteerimata arvamused, ebamugavate faktide mahavaikimine, oponentide hukkamõist ja alternatiivsete arvamuste puudumine. See kõik nimelt meenutab olukorda Venemaa niinimetatud demokraatias (mida me Eestis nii tihti kritiseerime ja naeruvääristame), mille värske näide on ühe Venemaa suurima online-väljaande Lenta.ru peatoimetaja lahtilaskmine päevapealt Kremlile ebasobiva sisu avaldamise eest.

Mulle ei meeldi, kui mõni Eesti meediaekspert ütleb, et ajakirjandust Venemaal enam üldse ei olegi, et see kõik olevat sajaprotsendiliselt propaganda. Nagu poleks enam olemas telekanaleid Eho Moskvy, RTV ja Dožd (Дождь), newsru.com-i, sedasama lenta.ru-d ega teisi väljaandeid.

Mulle ei meeldi, kui mõni ukraina päritolu Eestis elav inimene, olgu ta oma valdkonna suurepärane spetsialist, hakkab meedia silmis Ukraina sise- ja Venemaa välispoliitika eksperdiks. Ma võib-olla alahindan end, aga olles pärit Peterburist ja seal ka suurema osa oma elust elanud, ei julgeks ma sellest hoolimata Venemaa eksperdina avalikkuses esineda.

Minu jaoks on imelik ja võlts sini-kollase sümboolikaga mängimine sotsiaalmeedias, demonstreerimaks solidaarsust Ukrainaga. Mulle nimelt tundub, et enne Ukraina kriisi olid kohalikud ukrainlased eestlaste jaoks ikka „siinsed venelased”. Keegi ei teinud neil vahet – nad kõik räägivad ju vene keelt. Nüüd on suhtumine äkki kohe muutunud, aga kas siiralt?

Mis puutub Edgar Savisaarde ja tema arvamusse (mis alati kipub avalikkuse silmis olema vale arvamus), siis minu meelest pole keegi siiamaani ka faktidele toetudes ümber lükanud seda, mida Keskerakonna esimees Ukraina valitsuse staatuse kohta on öelnud. Lugupeetud arvamusliidrid ja poliitikud oma blogides ning anonüümid petitsioonides taunivad Savisaare „avaldust” vaid selle tõttu, et see langeb kokku Kremli ametliku arvamusega.

Esiteks, Savisaar ei teinud avaldust. Ajakirjanik küsis, Savisaar vastas. Kes tõendab, et see polnud tema tõeline arvamus, mida demokraatlikus riigis peaks igaüks saama avaldada nii, et selle eest peksa ei saaks? Ja teiseks, kus on need tõendid, mis lükkaksid ümber Savisaare poolt öeldu?

Kas me tõesti usume sellesse, et Ukraina on demokraatlik riik, kus pole korruptsiooni, kus tavakodanikel on hea elada, kus võimustruktuurides pole oligarhe, kus riik ei ole viidud pankroti äärele jne, jne. Kas see kõik ja sellega kaasnev mentaliteet kadus nagu nõiaväel ära ja Ukraina uut valitsust saab usaldada?

Kui Savisaar ütles otse, et tema arvates ei saa, siis välisminister Urmas Paet, nagu selgus, ka nii mõtles, aga avalikult seda ei öelnud.

Hetkel, kui Paeti ja Catherine Ashtoni telefonikõne oli internetti läkitatud, ootasin ma põnevusega skandaali: et mis nüüd saab, ametliku Eesti seisukoht Ukraina olukorrast polnud kooskõlas tegelikkusega ja meie riigi kõrged ametnikud olid sellest tegelikkusest teadlikud. Aga ei! Paet pole Savisaar. Teda ei tohi taunida. Seega põhjustas intsident hoopis arutelu selle üle, kes ja kuidas kuulas telefonikõnet pealt ja kui ettevaatlikud peavad ametnikud edaspidi olema tundliku info edastamisel.

Terve Ukraina-teemalise hüsteeria juures Eesti avalikus ruumis meeldisid mulle väga Eesti kaitseväe erukindralite Ants Laaneotsa ja Urmas Roosimäe tasakaalustatud ja argumenteeritud kommentaarid nii Ukraina kui ka Venemaa rolli kohta antud konfliktis, kuid mulle tundus, et nende järele oli nõudlus online-meedias kahjuks vähene.

Kahju, sest kriitilistele olukordadele reageerimisel, nende analüüsil ja avalduste tegemisel võiks meie ühiskond ja meedia kaitseväelastelt eeskuju võtta.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: