Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Vangistuses piraadikütid on endised kaitseväelased ja politsenikud

Foto: ERR

Kuuendat kuud ootavad India vanglas järjekordset kohtuistungit 14 USA firma heaks töötanud Eesti laevakaitsjat.

Kogu selle aja on psühholoogiliselt vangipõlves viibinud ja kohtutest uudiseid oodates praadinud ka nende pered ning lähedased kodumaal. Nad rääkisid "Pealtnägijale", mida tegelikult tähendab väikese inimese sattumine suurde rahvusvahelisse afääri.

12. oktoobril pidas India piirvalve väidetavalt oma territoriaalvetes kinni Ameerika piraaditõrjefirmale Advanfort kuuluva baaslaeva Seaman Guard Ohio, mille pardal oli 35 inimest: aluse 10 meeskonnaliiget ja 25 elukutselist laevakaitsjat, neist 14 Eesti, kuus Briti, neli India ning üks Ukraina kodanik. Segastest süüdistustest, kus algul mainiti isegi spionaaži, näis olevat peamine see, et laev vedas India vetes deklareerimata relvi.

Tundeid kohalikus meedias kuumutas aasta varasem intsident, kui teise turvafirma heaks töötanud itaalia laevakaitsjad lasid mereröövlite pähe ekslikult maha kaks kohalikku kalurit. Rahvusvaheline afäär paiskas aga ootamatult kokku ka 14 peret Eestis, kellel on erinev taust, elujärg ja kogemus. 

Kõik kinnipeetud on ekskaitseväelased või -politseinikud, kes lahkusid erafirmasse kolm-neli aastat tagasi. Neist noorim on 26-aastane Renee Tõnissaar, kes teenis miinijahtijal Sakala. 29-aastane Roman Obeltšak teenis varem samuti mereväes, miinituukrina. 31-aastane Kristo Koha käis kaitseväe koosseisus missioonidel Kosovos ja Afganistanis. 36-aastane Lauri Ader jõudis käia koguni kolmel tuuril Afganistanis, pälvides viimasel ka kõrge autasu.

Advanfortis tiimijuhina töötanud Ader kirjutas lähedastele eelmise aasta 30. novembril saadetud kirjas, et kinnipidamisel ootas meekonda pidev ähvardamine ja terroriseerimine. "Lubati näidata India politsei tõelist palet ja kolistati mööda laeva 24/7 ja meist mõned üksikud said magada. Laeva sillast üritas üks India ohvitser taskulampi varastada, millega ta jäi haledalt vahele," kirjeldas eestlane oma kogemusi.

Varsti pärast seda tuli Indiast sõnum, et mehed vajavad abi ning nad pannakse Indias vangi.

Kristo Koha ema Ülle Koha märkis, et kinnipidamine toimus püsside ähvardusel. "Poisid andsid passid ära ja meestele öeldi - nüüd viime teid arstlikku kontrolli -, aga tegelikult viidi vanglasse. Seda, et neid seal kinni pannakse, ei osanud keegi oodata. Ma olin hirmul!" kirjeldas Koha oma tundeid.

Saatuse iroonia on, et paljud meestest olid just tuuri lõpetanud, valmistudes koju naasma, kui nad maha võeti ja algul Tuticorini ning siis edasi 600 kilomeetri kaugusel asuvasse Chennai vanglasse pandi. Ader kirjeldas, et Chennaisse saabudes anti meestele pihku linad, joogitops ja taldrik ning suruti nad kolme-neljakesi puuridesse, kus söögiks toodi mingi punane kirjeldamatu löga, mis oli kordades kangem kui Tabasco kaste. Sinna kõrvale pakuti saia ning teed.

Renee Tõnissaare vend Madis Tõnissaar rääkis, et kinnipeetute põhilised kaebused on see, et süüa ei saa korralikult ja juua saab päevas ainult liiter vett, kusjuures hügieenitingimused on praktiliselt olematud ning mehi kimbutab düsenteeria.

Ader kirjeldas novembris saadetud kirjas, et vanglas on levinud narkootilised ained ja külmrelvad. "Enam ei pane imestama, kui valvurid peksavad inimesi bambuskeppidega või kedagi eskorditakse haiglasse läbilõigatud kõriga."

Aasta alguses esitati lõpuks ametlik süüdistus: ebaseaduslik territoriaalvetesse sisenemine, relvade käitlemine ja kütuse tankimine. Isegi kui sellised rikkumised olid, siis ei mahu omastele pähe, miks peaksid nende eest vastutama turvamehed, kes olid sisuliselt laeval reisijad.

Sugulased on käinud regulaarselt koos välisministeeriumis ja kirjutanud petitsioone kuni Euroopa Liidu välisasjade juhi Catherine Ashtonini välja. Kuni diplomaatilis-juriidiline võitlus vilja pole kandnud, püütakse olmet leevendada nii palju kui võimalik.

Ülle Koha rääkis, et kuni jaanuarini magasid mehed õhukese vaiba peal, mis oli betoonil. "Jaanuaris kandsime me ise, pereliikmed kinnipeetutele siis vangla arvele raha ja lõpuks jaanuaris vanglaametnikud lubasid viia meestele madratsid. Tegelikult ei julge nad seal arstiabi võtta selles mõistes nagu meie siin, sest pole teada, millised nakkused kaasnevad invasiivsete protseduuridega. Kõik see ravimata düsenteeria - tegelikult me ei teagi, kui haiged nad päriselt on," lisas ta.

Kokku on toimunud julgelt üle 20 kohtuistungi, kus enamasti lükati asja ainult edasi. Paralleelselt kulgeb kaks liini. Kui üks kohus menetleb kriminaalasja ehk toimub eeluurimine, siis teine kaalub tõkendit ehk vangistuse asemel kautsjoni määramist. Enamasti käib kohus video teel, kuid kaks korda topiti meeskond bussi ja kärutati tagasi 600 kilomeetri kaugusele Tuticorinisse, kus istung ise kestis keskeltläbi vaid 20 minutit.

Sugulaste üks suurim hirm on, et uued kriisid ja skandaalid tulevad peale ning mehed unustatakse. Kas või väike viis aidata on anda oma hääl Briti perekondade algatatud petitsioonile.

Järgmine lootus on homsel, 20. märtsil, kus oodatakse taas otsust kautsjoni vastu vabastamise kohta. 

Toimetaja: Anna-Liisa Villmann

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: