Kohus leidis, et Tallinna linna kaebus on põhjendamatu ning ei kuulu rahuldamisele. Samas on linnal võimalik kohtuotsus vaidlustada Tallinna ringkonnakohtus 30 päeva jooksul. Kohus jättis poolte kohtukulud nende endi kanda.

Tallinna linn taotles kaebuses valitsuse mullu 7. veebruari korralduse tühistamist osas, millega eraldati linnale teede korrashoiuks linna hinnangul liiga vähe raha.

Valitsus jagas mullu 7. veebruari korraldusega avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks eraldatud 29 265 000 eurot omavalitsusüksuste kaupa ning Tallinna linn sai sellest 2 690 511 eurot.

Tallinn sellega rahul ei olnud ning leidis, et riik ei ole võtnud arvesse raha eraldamisel Tallinna teehoiu ulatust ja tegelikke vajadusi. Linn märkis, et kuna 2013. aastal planeeriti kütusaktsiisist riigikassasse laekumisena 417 000 000 eurot, siis pidanuks riik teeseaduse järgi 2013. aastal teehoiule tagama kokku vähemalt 312 000 000 eurot.

Linn märkis ka, et kuna 2013. aasta riigieelarve seadusest ei nähtu kui palju eraldati raha riigimaanteede hoiuks, siis pole teeseaduses sätestatud tingimus ehk teede hoiuks läheb vähemalt 75 protsenti kütuseaktsiisist, täitmine selles osas üldse kontrollitav.

Linn tõdes, et kavandatud kütuseaktsiisi laekumisest eraldati kohalike teede hoiuks üksnes 9,38 protsenti ning kuigi viidatud teeseaduse sätted ei näe ette kui suur osa kogu kütuseaktsiisist laekuvast summast tuleb kanda kohalike teede korrashoiuks, siis on selge, et riigimaanteede hoiuks antud osa on ebaproportsionaalselt suur ehk enam kui 90 protsenti teede korrashoiuks kavandatud kütuseaktsiisi laekumisest.

Kohtu seisukohad

Kohus märkis, et valitsuse korralduse tühistamisel tuleks Tallinnal saadud raha tagastada ning isegi siis, kui kohus kohustaks valitsust andma välja linna puudutavas osas uue, põhjalikult motiveeritud korralduse, ei oleks Tallinnal võimalik saada suuremat finantseeringut, kui ta sai, sest 2013. aasta riigieelarve seaduses selleks otstarbeks ette nähtud rahasumma sellest ei muutuks ja ülejäänud osas on vastavad rahad kõik välja makstud.

Kohus pidas vääraks ka linna arvamust, et teehoiuks oleks võimalik täiendavaid vahendeid saada riigi eelarvest, reservfondist, lisaeelarvest ning hüvitada tekitatud kahju kahju hüvitamise sätete järgi.

Kohus tõdes, et kohalike teede korrashoid ei ole riiklik kohustus, vaid kohaliku omavalitsuse kohaliku elu küsimus, mille korraldamine ning sealhulgas oma iseseisva eelarve kaudu finantseerimine, on tema enda kohustus.

Kohus märkis, et Tallinna linnal kui finantsiliselt kõige võimekamal kohalikul omavalitsusel puudub subjektiivne õigus nõuda riigilt teehoiuks rohkem raha, kui talle eraldati ning seega ei tõusetu ka kahjuhüvitamise küsimus.

Kohus nentis, et valitsuse korraldus on motiveerimispuudustega, kuid kohtule esitatud tõendite ja seletuste valguses on kõigil asjaosalistel võimalik veenduda, et korraldus on sisuliselt õiguspärane.

Kohus pidas tõendatuks, et valitsus on aastaid jaotanud riigieelarves kohalike teede hoiuks ettenähtud raha omavalitsusüksuste vahel ühesuguste selgete ja lihtsate kriteeriumide alusel, milliste rakendamiseks on tulnud ettepanek omavalitsusliitudelt endilt ehk kohalike teede pikkus vastavalt riikliku teeregistri andmetele ning maanteede ja tänavate koefitsient (viimane on ajas mõnevõrra, kuid mitte oluliselt muutunud).

Kohus märkis, et kuivõrd kohalike teede korrashoid on omavalitsuslik ülesanne, siis puudub Tallinna linnal õigus nõuda mingis kindlas suuruses talle teehoiu rahade eraldamist ning kas riigieelarves ettenähtud summad on piisavad või ebapiisavad riigimaanteede hoiuks, see ei puutu Tallinna linna.