Eesti riigi vastus, seekord välisminister Urmas Paeti suu läbi, oli, et Eesti ei ole valmis sellises programmis osalema ning et põgenike ümberpaigutamine Euroopa sees ei ole üleüldse hea mõte. Ta lisas, et “sellist poliitikat põgenike vastuvõtmisel, et lihtsalt riikidest, kus on probleeme, hakatakse inimesi ümber asustama – üldjuhul selliseid asju ei tee mitte keegi”. (ETV “AK. Nädal” 23.03, Vikerraadio “Uudis+” 25.03)

Paraku räägivad Euroopa Komisjon ja ÜRO põgenikeagentuur ühelt poolt ning Eesti välisminister teiselt poolt täiesti erinevatest asjadest.

ÜRO näeb ette kolme püsivat lahendust inimeste jaoks, kes on pidanud oma koduriigist tagakiusamise või sõja tõttu lahkuma. Esiteks, juhul kui päritoluriigis on olukord rahunenud ja koju naasmine on muutunud võimalikuks, suunduvad põgenikud vabatahtlikult koju tagasi. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, on see suurema osa põgenike suurim unistus.

Teiseks, juhul kui koju naasmine ei ole võimalik, peavad põgenikud oma elu uuesti üles ehitama pagulasena väljaspool oma koduriiki, kuid tavaliselt selle naabruses. Kohanemine uue ühiskonnaga on tavaliselt pikk ja vaevaline, kuid hädavajalik protsess.

Kolmas püsiv lahendus on põgenike ümberasustamine turvalisse kolmandasse riiki. See on põgenikele viimane valik ning mõeldud neile, kes ei saa koju naasta ega ka vastuvõtvasse ühiskonda integreeruda, näiteks kui elatakse põgenikelaagris või kuulutakse mõnda enam haavatavasse gruppi. Ümberasustamist korraldab ÜRO põgenikeagentuur koostöös riikide valitsustega.

Euroopas osaleb selles programmis 16 riiki, sealhulgas Soome ja Rootsi. Samas võtavad umbkaudu 90 protsenti ümberasustatud põgenikest vastu hoopis USA, Kanada ja Austraalia. Seega ei vasta tõele välisministri sõnad, et kriisikolletest inimeste ümberasustamist ei teosta mitte keegi.

Kui reeglina riigid varjupaigataotlejatele arvulist piiri seada ei saa, siis põgenike ümberasustamise puhul saab iga riik ise sätestada, mitu põgenikku nad on valmis vastu võtma. Samuti on riikidel võimalik ise valida, kes konkreetselt ümberasustamiseks vastu võetakse. Ümberasustatud põgenike taotlusi riik uuesti menetlema ei pea – neile on antud pagulasstaatus juba ÜRO poolt. Riigile jääb üle vaid nad heas tahtes vastu võtta ja aidata uue ühiskonnaga kohanemisel.

Põgenikke asustatakse ümber seega vaid Euroopa Liidu välistest riikidest, näiteks Süüria põgenikke Liibanonist ja Jordaaniast. Euroopa Liidu sisest põgenike ümbersuunamist, millele viitas Paet, on toimunud vaid EUREMA projekti raames Maltalt 2011. ja 2012. aastal. Eesti ei ole osalenud kummaski ettevõtmises.

Eestil on olemas suutlikkus asustada siia ümber hädasolevaid inimesi. Nagu ütlesid nii Malmström kui Cochetel, ei palu keegi Eestil vastu võtta sadu inimesi – aitaks ka sellest, kui võetakse vastu paar hädas olevat perekonda ja pakutakse neile kaitset, mida nende koduriik neile anda ei saa või ei taha. Vaja on vaid poliitilist tahet seista inimõiguste eest.