Praegu toimuv valitsuskabineti remont ühes oma valdkondlike ja paikkondlike mõjudega on kui legomehikeste invasioon. Võimukõlbulikuks osutuvad „omadusteta mehed“, kelle peamine oskus on kanda sirget lipsu ja rääkida päheõpitud ümarjuttu, mis eksperte ja kogukondi kuidagi ei veena.

Ma rõhutan siinkohal, et ma ei taha langetada hinnanguid kõnealuste poliitikute inimliku põhiloomuse kohta, vaid tunnen muret teatud rolli pärast, mille nad edutamise käigus liiga kergelt omandavad. Inimesed ise võivad olla heasüdamlikud, edasipüüdlikud, oma pere eest väljas, senise tööga hakkama saanud ja nii edasi, aga on hirmutav, kui kriitikavabalt usaldavad poliitilise karjääri tegijad partei suunavat kätt ja unustavad, et nad ei pruugi olla kaugeltki kõige pädevamad ja põhjendatumad kandidaadid.

Ent kui Taavi Rõivase esitamine peaministrikandidaadiks tekitas nõutuid naeruturtsatusi ja senise Tartu linnapea Urmas Kruuse asumine töö- ja tervishoiuministriks pani mõlemat kulmu kergitama, siis Urmas Klaasi kutsumine Tartu linnapeaks ei ole tegelikult enam naljakas. Jällegi – ma ei tunne Klaasi piisavalt kui inimest, et tema karakteri kohta põhjapanevaid järeldusi teha, ent oma avalikes sõnavõttudes on Klaas tundunud just nimelt musternäide parteilisest legomehikesest, kes paikneb ja toimib nii, kuidas mängujuht parajasti heaks arvab.

Isegi tema jutt koosneb legoklotsidest. 2007. aastal ütles ta Tartu linnapea kohast ära põhjendusega: “Mulle läheb tõesti korda Tartus toimuv, kuid mind valiti ikkagi Lõuna-Eestist riigikokku ja ma järgin hea meelega oma valijate tahet.” 2014. aastal võttis ta sellesama koha vastu kommentaariga „Tartu on mulle alati korda läinud. Olen ju põline lõunaeestlane ja Tartu hea käekäik on mulle kogu aeg väga tähtis olnud. Ma leian, et oma panuse andmine on väga oluline“.

Ent see selleks. Kõik ei saagi olla ühtviisi rikkaliku sõnavaraga ning väljenduslik koloriit ei tähenda veel ametialast kompetentsi. Palju häirivam Tartu kui kultuurilinna jaoks on Klaasi äsjane minevik ning tema sugugi mitte väike osa sügiseses Sirbi skandaalis, milles ta riigikogu kultuurikomisjoni esimehena ja SA Kultuurileht nõukogu liikmena küll tunnistas oma kaasvastutust, kuid ei pidanud seda viimaks kuidagi kandma. Ja nüüd usaldatakse ta veel linna juhtima? Piinlik vahejuhtum Sirbiga oli ometigi otsene tõestus sellest, kuidas kirvetöiselt korporatiivne juhtimisstiil on kogukondliku loogika järgi toimivas kultuurivallas täiesti ebaadekvaatne.

Ebaadekvaatne on see ka Tartus – viimane, mida niigi stagneeruv linn praegu vajab, on kogukondi ja valdkondlikke eksperte mittearvestava korporatiivsuse süvenemine. Ent Klaasi kommentaarid Sirbiga toimunule ei sisenda usku, et tema sellest läbikukkumisest õppetunni sai ning oma tegutsemislaadi muuta kavatseks.

Tõsi küll, ühelt poolt on Klaasi linnapeaks suunamises ilmselt ka parteiladviku hinnangut oma kohalike poliitikute tasemele – juba teist korda pärast Andrus Ansipi lahkumist peaministriks ei suutnud Reformierakond leida uut linnapead Tartu enda parteirakukesest, vaid eelistas importlahendust. Niisiis peab Reformierakond ka ise tunnistama Tartu stagneerumist.

Teiselt poolt on Klaasi lähetamine aga selge sõnum linnakodanikele ja kogukondadele: teie antud mandaat polegi oluline, teened selle linna ees pole olulised – loeb vaid bürokraatlik usinus ja valmidus parteid teenida.

Ma ei välista võimalust, et Klaas on suuteline enamaks. Küll aga loodan ma, et ta tõsiselt mõtleb oma uude ametisse saamise tagamaade üle ja küsib endalt, mida need ütlevad Eesti poliitilise kultuuri kohta.

Ma loodan ka, et ta suudab kriitikasse suhtuda vapramalt kui tema erakonnakaaslased, kes on harjunud linnakodanike eriarvamusi põlastama. Üks kohalik poliitik ongi juba jõudnud kuulutada, et mitmed kauaaegsed tartlased keeldusid linnapea positsioonist, „sest nad ei taha saada avalikuks süljetopsiks“. Selline suhtumine tartlaste õigustatud kriitikasse on aga mitte ainult lapsik, vaid stagnatsiooni kinnistav. Kriitikameel näitab ju ennekõike hoolt ja muret oma linna pärast ning nõudlikkust nende suhtes, kes seda valitsema tulevad.

Seda, mis saab uues linnapeas kahtlejaist, näitab lähitulevik. Aga selge on see, et sadat kriitikavaba päeva linnapeal ei tule ega pole alustki nendele loota. Juba esimesest ametipäevast on Urmas Klaasil vaja hakata oma positsiooni välja teenima. Kohalike skepsis on antud olukorras vältimatu, kuid seda ei pea võtma täieliku eitusena, vaid selles on ka ausa ja sisulise koostöö ootust.

Tartusse tõsiselt kiindunud inimesed kindlasti ei rutta linnast põgenema, kui uus linnapea pole meeltmööda – oma rida tuleb ikka edasi ajada ja see ei pea ilmtingimata toimuma linnavõimu kiuste. Kuid selline koostöö eeldab kogukondlikku, mitte korporatiivset juhtimisstiili, eeldab avameelset ja enesekriitilist inimest teisel pool lauda, mitte ülaltpoolt tooli külge kinnitatud legomehikest.

Selleks, et olla kohalike kogukondade jaoks tõsiselt võetav juht, peab Urmas Klaas mõistma, et linnapea amet ei tee temast automaatselt linna peremeest – esialgu on ta siin ikkagi külaline. Ja külaline peab kuulda võtma neid, kes on siin linnas mõnda aega elanud ja selle elukeskkonna nimel tegutsenud (see ei hõlma kaugeltki ainult ärieliiti). Peab olema valmis tunnistama linnavalitsuses ja volikogus tehtud vigu ning andma oma panuse nende parandamisse.

Taas kord tuleb põhjalikult ümber vaadata Tartu bussijaama laienduse uus planeering, mis äsja sai Eesti arhitektide liidult hävitava ametliku hinnangu. On vaja selgeks teha, miks just linnaametnike passiivsuse tõttu jäi õigeaegselt esitamata aastaid ette valmistatud Tartu taotlus UNESCO kirjanduslinna tiitlile (mis on muide kehtiva koalitsioonileppe üks esimesi punkte) ning on vaja konkreetseid tegusid taotlusprotsessi taaskäivitamiseks.

On vaja õiglasemat linna põhimäärust, mis võimaldaks ka praegustele valimisliitudele fraktsioonide moodustamise linnavolikogus. On vaja ümber vaadata äsjased väikeettevõtlust lämmatavad piirangud linna välikohvikutele.

Nii rumalaid otsuseid kui ka pahatahtlikku passiivsust on Tartu linnavalitsemises viimasel ajal olnud nii palju, et uus linnapea on tõsiselt võetav vaid tuntavalt teistsugust juhtimiskultuuri kehtestades. Legomehike sellega hakkama ei saaks, arukalt mõtlev ja tegutsev inimene küll.