Eiki Berg: Euraasia Liidust saab reaalsus ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Tartu Ülikool

Venemaa liitumine Euroopa Liiduga on ka aastal 2032 välistatud, kuid Euroopa Liidu tähtsus väheneb 18 aastaga oluliselt. Sealjuures aga muutub üha reaalsemaks Euraasia liit, leiab Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooriaprofessor Eiki Berg.

Milline on eestlaste suhtumine Euroopa Liitu praegu?

Ma arvan, et ühiskonnatasandil ei lähe paljudele inimestele Euroopa Liit eriti korda. Suurem osa inimestest ei ärka hommikul teadmisega, et oleme EL-i kodanikud. Arvan seetõttu, et eestlased ei pea ennast väga EL-i meelseteks. EL tuleb meelde siis, kui on tegemist Euroopa parlamendi valimistega või kui igapäevaelu hakkavad mõjutama siseturu regulatsioonid. Võib-olla tuleb EL meelde ka siis, kui Eestil on väikese liikmesriigina vaja mõelda, kuidas panustada ühistegevusse. See on ka kõik, kuidas eestlane puutub EL-iga kokku.

Kas 2032. aastaks võib eestlastele Euroopa Liit olla lähedasem?

Me ei tea seda. Sinna on aega 18 aastat. Selle aja jooksul võib palju asju juhtuda. Minu seisukoht on see, et EL-ist räägitakse kui protsessist. See on pidevas muutumises ja raskesti kirjeldatav objekt. Selle sisu ja olemus seisnebki muutumises. Näiteks kui liikmesriigid leiavad, et lõpp-punkt on saavutatud, siis tähendab see automaatselt Euroopa integratsiooni lõppu.

Mis suunas tuleks edasi liikuda? Kas on üldse võimalik?

Suund on selge: veel tihedam lõimumine, mille tulemuseks on föderaalriigi-taoline moodustis. Samas on integratsioonis raske edasi liikuda, sest avalikkus ei tule sellega kaasa. Inimesed ei ole valmis selle mõttega harjuma, et nende rahvusriiki ühel päeval pole enam. Kõik jutud, et föderatsioon koosneb rahvusriikidest, on poliitiline retoorika.

Euroopa integratsioon algab kriisi tajumisest. Senikaua, kuni seda kriisitunnetust ei ole, ei näe ma ka võimalust, et riigid võiksid veelgi rohkem oma suveräänsusest loobuda. Kui tihedam lõimumine on teostamatu, siis me räägime paigaltammumisest, omavahelisest jagelemisest, sisemiste lahkhelide tekkimistest, mistõttu võib tekkida õigustatud küsimus EL-i jätkusuutlikkusest.

Kas seda paigaltammumist on juba praegu ka näha?

Euroopa integratsioonist rääkides läheme tagasi aastasse 1952. Integratsioon toimus tõusujoones aastast 1952 kuni 1960. aastate alguseni. Paraku algas 1965. aastast kriis, mis kestis senikaua kuni otsustati sõlmida Ühtse Euroopa Akt aastal 1985. Võib öelda, et EL oli igas mõttes stagneerunud ja sellises vegetatiivses seisundis kõik need vahepealsed 20 aastat.

1985. aasta elavnemine kestis 20 aastat, millele järgnes uuesti seisak. Üldjuhul on EL-i dünaamilised arengud ja edasiliikumised olnud suhteliselt lühiajalised. Suurema osa ajast on EL-i integratsioon olnud aeglases tempos kulgemine liikuva eesmärgi suunas.

Läbi kriisi on niisiis ka arenetud.

Absoluutselt, kriis on olnud see, mis on andnud võimaluse edasiliikumiseks. Küsimus on selles, kui kaua kriis kestab ja kas selle tulemusel tehakse vastavad järeldused ja saadakse õppetunnid ning leitakse tahe sellest välja tulla, või see tähendabki liidu lõppu.

Mida tähendab kriis integratsiooni mõttes?

Kriis avaldub kõige ilmekamalt selles, kokkulepete tulemusel sündinud aluslepingute muudatused ei saa realiseeruda tegelikkuses. Kui mingis otsustusfaasis tekib tõrge, ehk kui kas või üks liikmesriik või otsustustasand ütleb "e" sellele kõigele, siis on tegemist kriisiga edasises lõimumises. Nii nagu juhtus Euroopa põhiseadusliku lepinguga, mille ratifitseerimine luhtus Prantsusmaal ja Hollandis.

Aastal 2032. oleme seega kriisis või mitte?

Välistatud ei ole. Praegune pangandusliidu loomine aitaks integratsioonis edasi, kuid ma ei näe, et see võiks kergelt sündida. Meil ei ole 15 liikmesriiki ega ka 25 mitte.

Meil on 28 liikmesriiki. Kui põhiseadusliku lepingu ratifitseerimine tekitas tõrkeid mitte Inglismaal, mis on euroskeptiline riik, isegi mitte Taanis, vaid Prantsusmaal, mis on läbi aegade olnud üheks Euroopa integratsiooni juhtriigiks, siis just ülemäära palju usku integratsioonivõimekusest see küll ei sisenda.

Oluline märksõna on siinkohal ka horisontaalne integreerumine ehk laienemine, mis tähendab uute liikmesriikide vastuvõtmist. Me võime tajuda kriisi ka selles, kui EL ei ole valmis laienema lähima 18 aasta jooksul. Kui me võtame kandidaadid ühe kaupa ette, siis näeme, et mõned liikmesriigid on teinud kõik selleks, et Türgist ei saaks kunagi EL-i liikmesriik, Island on hetkel ise loobunud ja sisepoliitikas valitsevast meelsusest lükata-tõmmata ning Makedoonia pole sellise nimekujuga vastuvõetav.

Montenegro ja Serbia võivad edasi liikuda, aga selle kiirus on samuti küsitav. Väga selget perspektiivi pole.

Venemaa on sellest laienemisest täiesti välistatud?

Absoluutselt. Venemaa on tolliliidus Kasahstani, Armeenia ja Valgevenega. Ei ole välistatud, et surve laieneb ka Ukrainale, Moldovale, ilmselt ka Kesk-Aasiale, mille baasilt võib lähitulevikus moodustuda Euraasia Liit Euraasia Liidust saab reaalsus, minu jaoks ei ole see tühipaljas sõnakõlks. Selline liit nõuab institutsionaalseid aluseid ja need on neil juba enamjaolt olemas.

Mis saab siis, kui see liit ära tehakse?

Siis juhtub see, et EL-i kõrvale tekib majanduslik rivaal. Mõlemad majanduslikud plokid hakkavad mõjutama poliitilisi suhteid. Siin võivad tekkida uued konfliktid. Praegu näeme, kuidas Venemaa-Kasahstani-Valgevene tolliliidu ettekirjutised toiduohutusele on rangemad kui EL-i omad. Sellega on võimalik tõkestada ja ümbersuunata kaubavahetust.

See omakorda aga tekitab pingeid riikide vahel. Ma ei imestaks, kui Euroopa Liidu ja Euraasia Liidu omavahelisi suhteid hakkaksid ilmestama püsivad kaubandussõjad. Loodetavasti ei lähe asi selles mõttes tuliseks, et relvad hakkaksid paukuma, kuid samas varjutab kahe majandusploki omavahelisi suhteid sellegi poolest.

Te olete rääkinud sellest, et on olemas potentsiaalsed kandidaadid Euroopa Liitu. Näete te mingisuguseid ohumärke, et keegi võib liidust ka välja astuda?

Esimene võimalik lahkuja on Ühendkuningriik. Kõik oleneb sellest, mida otsustavad šotlased käesoleva aasta septembris. Kui nad eralduvad Ühendkuningriigist rahvahääletuse tulemusel ja moodustavad enda rahvusriigi, siis ei räägi me enam Suurbritanniast, vaid Väike-Britanniast.

Seetõttu arvan, et EL-i jäämise või väljaastumise rahvahääletusel, mis viiakse Ühendkuningriikides läbi 2018. aastal, ollakse EL-i jäämise poolt.

Britid ei ole valmis loobuma kõigest: Šotimaast, positsioonist rahvusvahelisel areenil ja siis Euroopa Liidust. Seda on liialt palju. Kui Šoti iseseisvusreferendum ei anna tulemust, siis 2018. aastal võib Ühendkuningriik välja astuda, sest rahulolematus on piisavalt suur.

Me oleme rääkinud Euroopa Liidust. Kas on tulevikus veel mingisugune instants, organisatsioon, liit, millel peaksime silma peal hoidma?

Arvan, et oleme piisavalt vähe tegelenud Aasiaga, sest see on ikkagi majandusliku gravitatsiooni kese. Aasia muutub veelgi olulisemaks nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes. Euroopa Liidust ei ole Aasia arengutele vastast.

Kuidas Eesti tasandil suhet Aasiaga parandada, tekitada, soodustada?

Toon näite, kuidas on soomlased sellel alal väga head tööd teinud. Nad on teinud seda läbi oma lennufirma Finnairi, kes reklaamib ennast kui kõige otsemat teed Euroopast Aasiasse. Neil on väga hästi välja arenenud sihtkohtade võrgustik, mis katab kõiki olulisemaid piirkondi.

See on aken Aasiasse, see on sild. Mõte on Soomel väga õigesti paigas ning see on üks koht, mille peale tasuks Eestis rohkem mõelda. Me oleme siin ja jääme alati Venemaa naabrusesse. Alati oleks hea, kui on tasakaalustavaid jõudusid, mis aitavad pingeid puhverdada.

Milline on Venemaa tulevik?

Venemaa arengud räägivad sellest, et ühest küljest toimub võimu konsolideerimine, tugeva riikliku eneseteadvuse kasv, mida võib just täheldada president Putini režiimi ajal. Seda on võimalik võrrelda Jeltsiniga, kelle valitsemise ajal oli rohkem demokraatiat, aga rohkem ka segadust ja momente, mis viitasid Venemaa lagunemisele.

Putini-aegne Venemaa elab läbi taassündi, hea oleks, kui see ei jõuaks impeeriumi-aegse meelsuseni välja. Venemaa hakkab Euraasia Liidus väga olulist rolli mängima. Kas Venemaast saab demokraatlik riik? Vaevalt küll.

Kas aastal 2032. võib olla tõenäoline, et Putin tõmbab ikka veel nööre?

Ei ole välistatud. Ma ei usu, et tekib tugev opositsioon, kes võiks korraldada ühe revolutsiooni. Kindlasti on inimesi, kes on kriitiliselt meelestatud, kuid kes on samal ajal riigist lahkunud või hoiavad madalat profiili.

Milline on Eesti ja Venemaa seis aastal 2032?

See sõltub globaalsetest suhetest. Me peaksime pöialt hoidma, et ei sünniks suuri vapustusi. Eesti on saavutanud ja kaotanud iseseisvuse just tänu nendele vapustustele. See ei sõltu otseselt Vene-Eesti suhetest, vaid globaalsetest arengutest ja need arengud võivad alguse saada pisikestest konfliktidest, mis eskaleeruvad ja saavad regionaalseteks.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: