Mis on kõige suuremad muutused, mida ühiskond näeb aastal 2032?

Kõige suuremad muutused ootavad meid ees tehnoloogia valdkonnas. Igal maailma majanduse arenguperioodil on mingisugused tehnoloogiad, mis viivad sellel etapil ühiskonda kõige enam edasi. Need muutuvad läbi aja.

Praegu on käes infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni periood. Praegu tunnetame seda, kuidas infotehnoloogia rakendused hakkavad läbivalt muutma meie igapäevaelu. Kuid senine areng on näidanud, et ca 40-50-aastaste tsüklite järel kerkib esile uus tehnoloogiate rühm, mis hakkab mõjutama tugevalt inimühiskonna arengut. Praegu olemegi selles faasis, kus peaks hakkama esile kerkima uus tehnoloogia valdkond. Nüüd on küsimus – mis on uus? Selle üle on vaieldud palju, kuid suure tõenäosusega on selleks suunaks uued materjalid.

Ma ei ole nanomaterjalide asjatundja, kuid võime näiteks ette kujutada, kuidas tulevikus raputame määrdunud kangast ja see on jälle puhas ning me ei pea kulutama vett ehk raiskama piiratud ressurssi, et rõivaid puhastada. Nanolahendused ei ole praegu veel sellisel tasemel, et mõjutaksid sügavalt inimese elu. Kuid selles suunas toimub väga kiire areng. Ühel hetkel tuleb see ilmselt jõuliselt meie igapäevaellu, nagu infotehnoloogia on praegu.

Teine pool sellest tulevase tehnoloogiapõlvkonnast on elavate kudede materjalid. See on see, millega tegeleb praegu siirdemeditsiin. Võib-olla näiteks 40 aasta pärast läheb inimene nagu auto tehnilisele ülevaatusele, kus tal vahetatakse mingid kulunud osad ära ja siis töötab jälle. See tuleb varem või hiljem.

Seega, kui praegu tahta minna õppima erialale, mis tagab tulevikus üsna kindlasti huvitava ja tasuva töö, siis võiks see olla näiteks seotud uute materjalide loomisega nii nanotehnoloogia või siirdemeditsiini vallas?

Kuid lisaksin kindlasti, et tehnoloogia üksi ei tee midagi ja sellepärast ei kao kunagi ära ka vajadus nende järele, kes tunnevad inimühiskonna sotsiaalset poolt, inimsuhteid ja nende juhtimist, majandust. Praegu on mindud väga lihtsustatud teed: paneme kogu rõhu tehnoloogia õpetamise peale ja siis muutub ühiskond rikkamaks ja paremaks.

Kuid sellest üksi ei piisa. Vaja on tarku inimesi, kes oskavad need tehnoloogiad panna ärimudelisse ning sellest luua uusi hüvesid ühiskonnale. Praegu on üsna tõsine probleem, et väga suur osa rahast pannakse tehnoloogia arendamisse. Kõik programmid on selle jaoks disainitud. Ühel hetkel pole aga järgi jäänud inimesi, kes suudavad öelda, kuidas see ärimudel tuleb teha, et teadmus turul realiseeruks.

Me kurdame vähese huvi üle tehnoloogiavaldkondades õppimise vastu. Kuid see huvi peab tekkima lastaias või vähemalt algkooli tasemel. Meie haridusteaduskonnal on väga suur roll selles, et õppemetoodika oleks huvitav ja äge. Et lastel oleks koolis nii põnev, et tekiks loomulik huvi teatud valdkonna vastu.

Lisaks muidugi peaksid olema just algkooliõpetajad ja lasteaiakasvatajad kõige paremad oma ala asjatundjad ja väga heade õpetamisoskustega. Kuid see eeldab nendele ametikohtadele kõva konkurentsi, mis aga praeguse palgataseme juures vaevalt juhtub.

Oleks ainult nii, et 18 aasta pärast on Eesti koolisüsteem nii äge, et neil, kes ülikooli tulevad, on kujunenud selge soov ja huvi, mida teha. Ja et seda huvi poleks suudetud eelneva 12 kooliaastaga ära tappa.

Mida teha nendega, kes 18 aasta pärast on leidnud oma kutsumuse eriala osas, kuid ta tahab seda õppida mujal? Kas üldse peaksime ponnistama, et kõik õpiksid siin?

Siin tuleb sisse hoopis teine dimensioon – positiivne rahvuslus. Arvan, et meil on seda väga vaja. Mõtteviis, et mina olen eestlane ja kuskil keegi teine ei tee seda, mida teeme meie – seda peaks lastes maast-madalast hoopis teist moodi kasvatama.

See ei ole lihtsalt lipu lehvitamine, vaid tunne, et see ongi üks huvitav väike ja võib olla võõrale pilgule isegi imelik rahvas siin maamuna peal, kes püüab maailma arengutega kaasas käies ikka iseendaks jääda.

Kui me sellise mõtteviisi suudame lastesse kasvatada, võime nagu juudid või iirlased – paljud neist ei räägi oma rahva keeltki, olla ikka edasi eestlased. Nii ei peaks eestluse kadumise pärast nii palju muretsema.

Aga me kutsume ju talente koju.

No see oli ikka täiesti ebasobiva sõnastuse kasutamine! See sõna "talent" keeras kõik tuksi. Iga inimene on talent. Hea pottsepp on ka talent. Ei ole nii, et talent on ainult see, kes istub laua taga kontoris. Poleks tohtinud sortida inimesi esimese ja teise sordi inimesteks. Ma usun, et loosungi püstitajad olid heade soovidega välja, kuid see tekitas paljudes trotsi, kas mina polegi talent.

Peaks olema nii, et mitte talendid koju, vaid teeme koos. Ole New Yorgis, ole Kopenhaagenis. Oluline on küsida, missugusel moel saad sina panustada Eesti arengusse? Kõik saaksid.

Paljud tahavadki teha midagi Eesti heaks, ainult et meie pole praegu loonud seda võrgustikku, kuhu inimesi sisse tõmmata. Oleme suutnud luua "Teeme Ära!" võrgustiku, kuid meil pole mingit terviklikku andmete kogumist ega süsteemi, kus oleksid andmed välismaal viibivate eestlaste kohta.

Võtame näiteks ettevõtja, kellel on tarvis müügiesindajat Manchesteris. Ta otsiks sellest võrgustikust, kes eestlastest on Manchesteris, võtab nendega ühendust ja pakub võimalust oma ettevõtte jaoks kasulikku ette võtta. Võib olla ei saa see eestlane ise aidata, kuid tal on omakorda sõber, kes sobiks jne. Nii vahendaksid eestlased välismaal meie Eesti ettevõtteid. Samasugust võrgustiku ehitamist on teinud nii juudid, iirlased kui islandlased.

Põhimõte ei peaks olema iga hinna eest kotisuud kinni hoida. Pigem peab suutma need inimesed üles kasvatada nii, et kui kotisuu on lahti ja kui eestlased välja lähevad, siis nad teavad, et Eesti on see kott, kust nad tulid. See aitaks välistada ka võimaluse, et mõeldakse Eestist põlgusega või vähemalt võõrandumist oleks vähem. Nii oleks tõepoolest inimesed uhked Eesti üle.

See kõik algab kodust, üksikisiku tasandilt. See on tuleviku mõttes väga tähtis teema.

Poes kassapidajana töötavat kahe lapse ema on pärast 12tunnist miinimumpalgaga tehtud tööpäeva väga raske panna oma riigi üle uhkust tundma. Mida majandusteadlased saavad selle parandamiseks teha?

Oluline on, et riigijuhtimise juures oleks rohkem arutelu selle üle, mida teha, et elu läheks paremaks, kui seda, millise partei esindaja selle mõtte välja pakkus. Samuti oleks vaja, et nõunikud oleks targemad või vähemalt sama targad, kui need, kelle heaks nad nõunikuna töötavad. Palju rohkem oleks vaja arutada tõsiselt probleemide lahendusteede üle ja kuulata ära, mida ütlevad ka teadlased.

Kui lehes kirjutatakse, et maksudega ei mängita, siis pole ju midagi arutada. Kui öeldakse, et kõik on väga hästi, siis ei ole millegi üle teist arvamust avaldada.

Näeme praegu riigijuhtimise stagnatsiooni, uute ideede puudust, soovi mitte midagi muuta, säilitada kõik nii nagu on, sest nii on kõige mugavam. See on võimalik tänu Euroopa Liidu rahale. Lühiajaliselt saab nii probleemi lahendada. Kuid kui aastatel 2021 või 2022 selgub, et me enam tõukefondidest raha ei saa, siis hakkavad toimuma suured muutused. Inimesed ei adu praegu, kui palju siis peab muutuma, kuid soovime säilitada enam vähem praegust heaolu taset.

Riigi investeeringutest tuleb ¾ Euroopa rahast. Ka suur hulk ametiasutuste palgaraha, kogu Eesti tippteadus jne. on Euroopa raha arvele nihutatud. Kui see hetk kätte jõuab, et Euroopa Liidu rahad oluliselt vähenevad, siis tuleb näiteks hakata ka maksudega mängima.

Soov midagi paremaks muuta ei ole siiski kuhugi kadunud. ACTA , jääkeldri ja teiste kodanikuliikumiste kasv näitab, et meil on mõtlemisvõimelisi inimesi. Kui see seltskond saab vanemaks ja suudab eest lükata praegu võimul olijad, siis võib midagi muutuda.

Mida tuleks teha maapiirkondadega?

Kõik algab ettevõtlusest ja töökohtadest. Peab olema midagi, mis teeb elamise väljaspool Tallinnat või Tartut soodsamaks. Meie loosung "võrdne kohtlemine" tähendab sisuliselt äärmiselt ebavõrdset kohtlemist. Ettevõtlusega tegelda Eesti ääremaadel on väga raske, sest neid koheldakse ju võrdselt Tallinna kesklinnaga.

Kuidas on võimalik saada kaubad veetud, elekter tootmisse, töötajad tsehhidesse jne. Kõik see on keerukam. Nii tekib sügav ebavõrdus ettevõtluskeskkonnas ja selle tulemusena ongi ettevõtlus paljudes maa piirkondades juba hääbunud või hääbumas. Selle viljad on nüüd käes ja tagasi pöörata pole enam võimalik. 65-80-aastastega enam teatud piirkondades ühiskonda ei muuda. Rong on läinud pikaks ajaks. Rail Baltic regionaalpoliitikat ei aita.

Regionaalpoliitikat aitab muuta see, kui küsida neil ettevõtetelt, mis veel väljaspool Tallinna on alles, mida on vaja esmajoones teha, et see firma oleks kaks korda suurem kui praegu? Omavalitsused täidavad seda rolli praegu vaid siis, kui neile see meeldib. Mingit kohustust neil selleks ei ole. Seega lahendusi tuleb otsida ettevõtluse arendamisest lähtuvalt vajadustest.