Marju Himma: mis siis, kui igaüks oleks aastal 2032 iseenda ülikool? ({{commentsTotal}})

MITTE KASUTADA.
MITTE KASUTADA. Autor/allikas: ERR/Ülo Josing

Milleks meile ülikoolid oma vanade või ka väga kaasaegsete linnakutega? Milleks meile kellaajast kellaajani loengus istumine, kui kõike seda saab õppida mistahes maailma punktis endale sobival ajal e-kursusel? Kas aastaks 2032 on üldse vaja ülikoole või on haridus muutunud institutsioonivabaks hüveks?

Lühend MOOC (massive open online course) ehk kõigile vabalt kättesaadavad e-kursused on praegu üks ülikoolide kuumemaid leivanumbreid. Seda kasutatakse ühelt poolt turundusvahendina, teisalt aga pakuvad maailma tippülikoolid täiesti ausalt võimalust näha ränka vaeva, läbida kursus ning saada selle eest ka diplom.

MOOC'ide puhul on märgitud, et need sobivad õppevormina paljudele inimestele, sest ei sunni istuma loenguruumi ebamugavates tingimustes, kolima ülikoolilinna ega kulutama sellele lisaraha. See teeb tegelikult kõrghariduse kättesaadavaks ka neile, kellele see rahanappuse tõttu oleks muidu võimatu.

Võtame näiteks üleeile Massachusettsi tehnoloogiainstituudis (MIT) alanud kursuse, mis kannab pealkirja Street-Fighting Math ehk eesti keeles „Tänavakaklusmatemaatika“. Kursuse kirjeldus sobiks filmi „Fight Club“.

Jäik matemaatika õpetamine harjutab inimesi kangestuma: inimesed kardavad teha hüpet tundmatusse, isegi kui see maandub õigele vastusele. Kangestumise asemel peaksite hoopis olema julged: tulistage puusalt ja küsige küsimusi hiljem. Võib-olla pole see üldiseks kasutamiseks kõige mõistlikum valik, kuid siiski on see probleemi lahendamise juures oluline oskus. Selle kursuse teema ongi, kuidas arvata ära vastuseid ilma kindlate faktitõendite ja täpse arvutuskäiguta, et saada probleemi kiire sissevaade.“

Seda kirjeldust lugedes pole mul tegelikult midagi, millele tuginedes otsustada, kas see kursus võiks olla mulle vajalik või mitte. Seda enam, kui tahaksin panna endale kokku individuaalse õppekava erinevate ülikoolide MOOCidest.

Kuid siiski, milleks meile õppejõud ja ülikoolihooned, kui igaüks võib sõna otseses mõttes kodus tugitoolis hariduse omandada?

Tartu Ülikooli kõrgkoolipedagoogikat uuriv ja õpetav dotsent Mari Karm märgib ERRile antud intervjuus, et tulevikus võib tõesti inimene ise panna oma õppekava kokku, kuid õppejõud on see, kes annab soovitusi, mida võtta, et omandatav haridus tõesti ka tervikliku teadmistepagasi annaks.

Selge on, et tulevikus ei ole õppejõud enam pelgalt see, et kord-paar nädalas käib tudengitele auditooriumi ees monoloogilist loengut pidamas. Üha enam peab õppejõud enda jaoks selgeks mõtlema, mis on see tegelik põhjus, mis tudengid peaksid tema loengusse üldse kohale tulema.

Veel enam, õppejõud peab tulevikus mõtlema ka sellele, kuidas oma loenguruumi ees tehtud „sooritus“ valada e-õppe vormi. Ning kui räägime aastast 2032, siis võib olla on ehk üks kesksemaid rolle hoopis see, kuidas anda tudengitele nõu. Õppejõud muutub ka karjäärinõustajaks.

Lihtsalt öeldes pöörduksin mina oma küsimusega, kas mul oleks mõistlik võtta „tänavakaklusmatemaatikat“ või ei, õppejõu poole. Tema aga omakorda omab ülevaadet sellest, milliseid oskusi on mul vaja, et tööturul edukas olla.

Teine arvamus on jällegi, et videokursused ei ole tegelikult alternatiiv ülikoolidele ega sureta neid välja, sest ülikooli võlu peitub suhtlemises. Videokursuse peamine miinus ongi selles, et õppejõuda pole võimalik mõtteid vahetada, vaielda ega täpsustavaid küsimusi küsida.

Suhtlemine on oluline osa ülikoolides omandatavatest pädevustest. See, omakorda on pädevus, milleta ei saa hakkama sisuliselt üheski eluvaldkonnas.

Suhelda saab tänapäeval muidugi ka Skype's ja kiirsõnumeid vahetades. Muide, Skype'i töötajad veedavad teistes riikides tööreisidel viibides aastast vähemalt kuu, mõned suisa kolm-neli, et kohtuda digisuhtluse ajastul inimestega näost näkku. Inimestevaheline suhtlemine on seega oluline.

Kuid ikkagi, kui eriala saab omandada arvutiekraanilt ning suhelda saab ka sõpradega, siis milleks pidada üleval sadade miljonite eest ülikoolide kinnisvaraimpeeriume?

Alati jäävad teatud valdkonnad, kus tegelikult keegi meist ei tahaks, et spetsialist oleks ülikoolihariduse omandatud vaid iseõppimiskursusel koduses tugitoolis.

Ilmselt keegi meist ei tahaks, et meie pimesoolt lõikaks arst, kes on oma teadmised omandanud vaid arvutiekraanilt. Teatud erialadel jääb alati vajadus ülikooli kui õppekeskkonna järele, leiab geoloog ja Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm „Terevisioonile“ antud intervjuus.

Selge, et nii kliinilist kui prekliinimist meditsiini saab õpetada üksnes ülikooli campustes – laborites ja loenguruumides. Sama kehtib paljude loodus- ja täppisteaduste kohta.

„Pehmete“ teaduste ehk humanitaar- ja sotsiaalteaduste puhul ei ole ülikooli kui campuse tarvidust. Nendes valdkondades pole Kalmu sõnul tõesti sugugi võimatu, et kolmandik ülikoolidest paneb campuste uksed kinni ning hakkab pakkuma vaid veebiõpet.

On siiski midagi, mida ülikoolid ei suuda täielikult anda praegu ega ka tulevikus. Võtame näiteks Rainer Sternfeldi, kes koos kolme sõbraga ehitas Soome lahte poi.

Noormehed tahtsid teada saada, kuidas liigub heeringas. Tuli välja, et kogutud andmetega töötamine osutus väga keeruliseks. Seda mitte ainult Eestis vaid kogu maailmas.

Marinexplore on ettevõte, millel on üle maailma merepõhjades kaks miljonit andurit. Kahe aasta pärast ennustatakse neid andureid olevat viis miljonit. Firma korjab sõna otseses mõttes merest suuri andmehulki. 

Sisuliselt pakub Marinexplore operatsioonisüsteemi mereandmetega töötamiseks ning Sternfeld on selle Silicon Valley ettevõtte asutaja ja tegevjuht.

Vabakutselisele ajakirjanikule Ede Schan Tamkivile antus usutluses märgib Sternfeld, et paljud asjad, mille ta on erialaselt omandanud, on tulnud läbi praktiliste kogemuste, töökogemusest Eestis ja erialaorganisatsioonidest. Haridus on vaid üks osa sellest ja see ei lõpe kooliga, leiab Sternfeld.

Sternfeldi mõte on lihtne: ülikoolis teadmiste omandamine on vaid algus tegelikule teadmiste omandamisele. Ükskõik, kuidas neid algseid teadmisi ka ei omandata, on vaja kedagi või midagi, mis määratleb, millise ülesehitusega need lähteteadmised peaksid olema. Muidu võibki olla nii, et õpime kõik tänavakaklusmatemaatikat, teadmata, kas seda tegelikult kuskil rakendada saab. Seda ka aastal 2032.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: