Peamine väljakutse aastal 2032: kuidas noored virtuaalmaailmast välja saada?
Klassikalise loengu aeg on ümber, kõrgkoolidest peavad tulema täiesti uute oskustega inimesed, näeb Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna õppeprodekaan, tudengisatelliidi projekti eestvedaja Mart Noorma tulevikku aastal 2032.
Milline on kõrgharidus aastal 2032?
Haridustehnoloogiliselt on suur väljakutse, kuidas kõrgharidus suudab muutuva maailmaga kaasas käia.
Põhilised muutused, mis on tulekul: meil Euroopas peavad inimesed ülikoolist varem välja saama, et demograafilise kriisi ja ühiskonna vananemisega toime tulla.
Teiseks peavad inimesed olema suutelised töötama virtuaalsetes võrgustikes. Firmal on sada kontorit sajas riigis, inimesed peavad olema võimeline suhtlema ja juhtima üle Skype’i. Täna on see uus digitaalne maailm, noortele juba praegu suhtlemiskanal, aga vaja on oskusi, et sel moel efektiivselt meeskonda juhtida, kui ei saa kellelegi veenvalt silma vaadata.
Andmemahud lähevad hästi suureks, analüüsivõime, mis tähendab oskust igasugusest sodist oluline välja noppida muutub iga aastaga järjest olulisemaks.
Millised on suurimad muutused?
Klassikalise loengu aeg on täiesti ümber. Klassikaline loeng ei toeta analüüsivõimet, oskust sodist olulist välja noppida, samuti ei toeta see ka suhtlemisoskusi. Tulevik on praktilisel projektipõhisel meeskonnatööl, mis võiks olla kasvõi ülikoolidevaheline. 2032. aastal mulle meeldiks, kui oleks üks Eesti ülikool, mille campustes saab koostööd teha nii, et Narvas on oma tiim, Tallinnas on üks tiim, Tartus oma tiim. Kohtutakse esimeseks kohtumiseks ja lõpus raporteerimiseks.
Kuidas siis koostööd tehakse?
Side ja suhtlusvahendid on siin nii head, et ruumi seinal näed projektsiooni, mis toimub Narvas sama projektiga tegeleva meeskonna ruumis.
Aastal 2032 on võimalik eksperimente juhtida interneti kaudu. Satelliidiga sidet saab pidada Eestist või Taiwanist, vahet ei ole.
Üks põhilisi väljakutseid on, kuidas inimene arvutist välja saada. Tänaste noorte puhul pole see sugugi nii kerge, lävimine läbi suhtlusprogrammide ja mängude on levinum kui tavasuhtlus.
Võib selguda, et nad on väga võimekad virtuaalmaailmas, aga neil on täiesti kadunud sotsiaalsed oskused, mistõttu häid juhte tuleb otsida tikutulega, kes riskiksid reaalselt tegutseda ega sukelduks virtuaalmaailma varjule.
Interneti ja mobiiltelefonide tulek oli nii suur pööre, et ma ennustan, järgmise 18 aastaga nii suurt pööret ei tule. Arvutitehnikas on arengud endiselt kiired, aga murrangulised asjad on ära olnud.
Toimetaja: Marju Himma