Lapse üleskasvatamiseks kulub perel keskmiselt 60 480 eurot
Tartu ülikooli rakendusuuringute keskus (RAKE) raportist selgub, et pere rahakotist viivad enim raha väikelapsed ning hilisteismelised. Keskmiselt kulub lapse peale kuus 280 eurot.
Kõige suuremad on lapse ülapidamiskulud ühe lapsega leibkondades. Iga järgneva lapsega on kulud lapse kohta pisut väiksemad.
Uuringu autorite sõnul on see seletatav mastaabisäästu kaudu – teise ja kolmanda lapse puhul, eeldusel, et tegu ei ole mitmikega, on noorematel lastel võimalik kasutada vanemate laste mänguasju, osaliselt ka riideid jne. Samuti vähenevad mitmelapselistes leibkondades oluliselt elamispinnaga seotud kulutused ühe lapse kohta.
Suurim kuluartikkel – transport
Suurima osa lastega leibkondade lisakulutustes võrreldes lasteta leibkondadega moodustab ootamatult transport. See peegeldab uuringu autorite sõnul praegust autostunud elustiili, kus lapsi veetakse nii kooli kui lasteaeda ja väga sageli on esmane sõiduvahend just auto, mis omakorda on üks kulukamaid transpordiviise.
Selles kuluartiklis kajastub ka sõiduki soetamise ja remondi hind. Võib oletada, et lastega leibkondadel on suurem vajadus isikliku auto soetamiseks kui lasteta leibkondadel ja vajadus suurema auto soetamiseks kui laste arv kasvab.
Võiks eeldada, et eelkõige kasvavad lastega leibkondades toidu ning riiete ja jalatsite kulud, kuid selgub, et järgnevad hoopis vaba aja kulutused.
Viimane hõlmab laste mängude ja harrastustega seotud kulu, näiteks mänguasju, muusika- ja sporditarbeid, raamatuid, ajakirju, ajalehti, muuseumikülastusi jmt, mis on sageli seotud hoopis laste õppetööga, aga ka suhteliselt kallid elektroonikaseadmete soetamised (arvutid, mp3-mängijad, muusikakeskused jmt).
Vaata suurimate kuluartiklite graafikut.
Kalleim vanus - vastsündinu
Kõige kallim on ülal pidada vastsündinud ja väikelast. Lapse ülalpidamiskulu on suhteliselt kõige kõrgem kohe lapse sünni järel, väheneb siis kuni umbes lapse 8–10 eluaastani ja hakkab seejärel taas tõusma.
Kõrged lapse ülalpidamiskulud kuni üheaastaste lastega leibkondades tulenevad asjaolust, et kohe lapse sünni järel on lapsevanematel vaja teha mitmesuguseid ühekordseid ja küllalt suuri kulutusi nagu lapse voodi, vanker, käru, auto turvavarustus jne.
Samuti on kuni lapse pooleteise – kaheaastaseks saamiseni vaja püsivalt teha kulutusi mähkmetele, spetsiaalsetele lastetoitudele jne, st suurenevad ka mitmesugused püsikulud. Need vähenevad oluliselt, kui laps kasvab mähkmetest välja ja hakkab käima lasteaias.
Koolieas laste kulud ühtlustuvad, eriti tugev on ühtlustumine teismelistel.
Selle tingivad nii tasuta haridus kui tasuta koolitoit, vanematel lastel aga juba ka käitumisharjumuste ja soovide ühtlustumine. Võiks eeldada küll teatud kulude hüpet seitsmeaastastel lastel, kel on mitmesugused ühekordsed kulud seotud kooli minekuga, kuid ilmselt kompenseerib selle tõusu lastehoiukulude ära langemine.
Kulud on suuremad neil kooli minevatel lastel, kellelt nõutakse vormiriietust. Kuna aga muus osas on kaetakse (alg- ja põhi-)kooliealiste laste kulud suures ulatuses (tasuta õpikud, koolitoit, osaliselt ka transport), siis lapsevanema kulud vähenevad.
Vaata kui palju kulub erinevas vanuses laste peale kuus.
Kus elavad „kallimad“ lapsed – maal või linnas?
RAKE uuringu järgi kulub maal elavatel vanematel lapse kasvatamise peale kuus keskmiselt 15 eurot rohkem. Samas aga rõhutavad teadlased, et see see erinevus ei ole statistiliselt oluline ning seetõttu ei saa nad väite, et maal või linnas oleks lapse kasvatamine vastavalt kallim või odavam.
Uuringus analüüsiti eraldi ka üksikute kuluartiklite erinevust linna ja maapiirkondade vahel ning nende hulgas eristus statistiliselt olulisena, et linnas on lastega leibkondadel maapiirkonnaga võrreldes ühes kuus ühe lapse kohta ligikaudu 18 euro võrra suuremad kulutused transpordile, 12 euro võrra suuremad kulutused eluasemele, 8 euro võrra suuremad kulutused riietele ja jalanõudele, 4 euro võrra suuremad kulutused haridusele ja ühe euro võrra väiksemad majapidamiskulutused.
Eluasemekulu on seotud suurte kommunaalkuludega linnades, mis maal valdavalt eramajades elavatel inimestel on väiksemad. Suuremad hariduskulud linnades väljendavad eelkõige suuremaid võimalusi huvihariduseks ja täienduskoolitusteks linnades. Muud erinevused on aga seotud elustiili ja sissetulekute erinevusega.
Nii on ka linnades väga levinud, et lapsevanemad sõidutavad oma lapsi kooli ja huviringidesse autodega (sealjuures on vahemaad huviringide, kooli ja kodu vahel küllalt suured) ja tugev efekt on ka valglinnastumisel. Samuti võimaldab linnainimeste enamasti suurem sissetulek suuremaid kulutusi riietele ja jalanõudele. Maapiirkondades ollakse sunnitud olema veidi kokkuhoidlikumad ja kasutatakse sagedamini juba kasutatud riideid.
Küll erinevad lastele tehtavad kulutused erineva asustustihedusega piirkondade vahel. Kõige suuremad on laste ülalpidamiskulud keskmise asustustihedusega asulates.
Keskmise tihedusega asulates kuhjuvad teistes asulatüüpides elavate leibkondadega võrreldes natuke suuremad kulutused toidule, transpordile ja mitmesugustele teistele kuluartiklitele.
Tallinna, Tartu ja Narva lastega leibkondades on teist tüüpi asulates elavatest leibkondadest suuremad lastega seotud vaba aja kulud, mis peegeldab suurtes linnades (eelkõige Tallinn ja Tartu) pakutavaid suuremaid võimalusi ning teistlaadi elustiili. Hõredalt asustatud asulad eristuvad teistest kõige enam selle poolest, et seal on lastele omistatavate kulude hulgas kõige väiksem kulu hotellidele, kohvikutele ja restoranidele.
Ühelt poolt peaks see peegeldama kooli- ja lasteaiatoidu maksumust, aga teiselt poolt ka seda, et väikestes asulates ongi sedalaadi söögi- ja majutuskohti ning nende kasutajaid vähem.
Kui lugeda hõredalt asustatud asulad esindama maapiirkondi, siis saab väita, et maapiirkonnas tehakse lastele 50–100 euro võrra vähem kulutusi kui linnalistes piirkondades.
Samas peab silmas pidama, et hõredalt asustatud asulais on ka keskmine sissetulek leibkonnal väiksem kui tihedamalt asustatud asulates ning seetõttu on piiratud ka võimalus kulutada laste kasvatamisele.
Vaata ka infograafikat, kus, kas maal või linnas kulutatakse laste peale rohkem
Meetod – lastega ja lasteta
Seni on lapse ülalpidamiskulude arvestamisel lähtutud tarbijahinna indeksi muutusest. RAKE uuringust selgus, et vaid tarbijahinnaindeksi muutust arvestades oleks 2012. aastal pidanud lapse ülalpidamiskulud olema suurusjärgus 230–240 eurot kuus.
Kuid, kui tarbijahinnaindeksist tuletatud kulusid võrreldi OECD tarbimiskaaludega saadud hinnaga, selgus, et lapse ülalpidamiskulud pidanuksid 2012. aastalõpuks olema 300-360 eurot kuus. Sellest siis ka vajadus uurida, kui palju kulub lapse ülalpidamiskuludeks kuus.
Nii võetigi RAKE uuringu metoodikas aluseks lastega ja lasteta perede kulutused.
Arvutuse tegemisel lähtuti vastuvõetava elukvaliteedi kriteeriumist. See tähendab, et leibkonna iga inimese individuaalset normaalseks äraelamiseks vajalikku tingimuste, asjade, teenuste jmt materiaalsete hüviste komplekti. Sellele omakorda lisanduvad kulutused, mida leibkond peab tegema, et kindlustada oma sotsiaalne turvalisus ja heaolu.
Toimetaja: Marju Himma