Marju Himma: eestlaste vaktsiini- ja haigusteadlikkus pole jõudnud isegi 20. sajandisse ({{commentsTotal}})

MITTE KASUTADA.
MITTE KASUTADA. Autor/allikas: ERR/Ülo Josing

Teine päev Maarjamõisa haigla sünnitusjärgses osakonnas. Õde lükkab oma käru palatiukse taha, tõstab vaktsiiniampullid ja süstlad mähkimislaua kõrval asuvale kapile ning asub vaid 28 tunni vanusele poisiklutile süste tegema.

Tuberkuloos ja B-hepatiit. Tiisikus, see verise köha ja 100 aasta eest pea alati surmaga lõppenud haigus viis ka vanaonu, toona vaid kaheaastasena. Seega selge, et tuberkuloosisüst tuleb saada.

Õde teatab just kui mu mõtteid lugedes, et mõistab, miks seda tuberkuloosivaktsiini on vaja. “Aga vot sellest B-hepatiidi süstist ma küll aru ei saa. See levib ju ainult sugulisel teel ja ei tea kust see väike laps selle haiguse peaks saama,” ütleb ta ja viskab kasutatud süstla selleks ette nähtud karpi.

See lugu meenub mulle, kui jalutan Kalamajas mööda laste mänguväljaku prügikastist, millest torkab silma ühekordse süstla rohekas otsik. Ohkan kergendatult teades, et minu lapsed on B-hepatiidi vastu immuniseeritud.

Vastasel juhul vaataks mulle prügikastist vastu potentsiaalne B-hepatiidi „mänguasi“ – teadagi ju kuidas lastele võivad mänguasjaks passida kõiksugused käepärased asjad. Levib eelkõige vere, aga ka teiste kehasekreetide kaudu. Kahju, et sünnitusosakonna vaktsineerija-tädil vaid pool lausest meelde jäi.

Ehkki haiglaõe puhul paneb selline poolteadmine üllatama, siis kui teadlikud me ikkagi oleme sellest, mida, kust, kuidas ja millal me endale külge võime haakida? Ja kas meie teadlikkus praegu laastavate haiguste kohta erineb oluliselt näiteks 18. sajandi inimese omast?

Kui loeme ilukirjandusest 19. sajandi eluolu kirjeldavat romaani, tundub toonaste inimeste käitumine naeruväärne – nad haigestusid, sest jõid vett jõest, mille kaldal karjatasid loomi või kuhu lasid voolata enda mustusel.

Praeguses maailmas on võimalik 24 tunni jooksul jõuda ükskõik millisesse suurlinna. See tähendab, et haigust on võimalik viia 24 tunniga väga kaugele. Arvestades, et transpordiks kasutatakse sageli lennukit, kus nakatunud reisija viibib mitu tundi, on potentsiaalne oht, et juba reisi käigus nakatuvad kümned, kui mitte sajad inimesed, kes omakorda viivad haigust edasi.

Võtame näiteks Ebola viiruse, millesse nakatumist on viimastel kuudel tulnud ette Guineas, Sierra Leones ja Libeerias. Neisse riikidesse ei soovita Eesti terviseamet ja välisministeerium reisida, ehkki keelata kedagi ei saa.

Nii pole sugugi võimatu, et mõnes neist riikidest viibiv eestlane (näiteks vabatahtliku tööga seotud inimene) puutub kokku nakatunuga. Eestisse tagasi tulemiseks kulub tal erinevatest lennuühendustest sõltuvalt aega 48 tundi. Haiguse peiteperiood on 21 päeva. Peaks olema küllalt arusaadav, kuidas nakkused „reisivad“.

Või võtame näiteks aasta alguses Eestiski paljusid nakatanud noro- ja rotaviirused, mida rahvasuus lihtsalt üldistavalt kõhugripiks nimetatakse. Mitmed taolistest viirustest tulevad otse meie toidulauale külmutatud marjade või puuviljadega.

Sellist kaubavalikut, nagu praegu toidupoodides, ei näinud inimesed vanasti kogu oma eluea jooksul. Apelsinid, greibid, banaanid, tähtviljad, avokaadod – mitmetest neist ei osanud eestlased isegi 30 aasta eest undki näha. Rääkimata sellest, et oleksid osanud näha kõiki võimalikke haigusi, mis nende viljadega kaasa tulevad.

Häda selles, et neid ohtusid ei osata näha praegugi. Kanalisatsioonist pärit veega kastetud maasikad või lehtsalat kannavad pakenditel, viljadel ja transpordikastidel viirusi palju päevi. Vähemalt umbes niikaua, kuni läheb aega näiteks Egiptusest Eestisse jõudmiseks.

Lihtne on ka haigustekitaja siinne „reisiteekond“. Piisab vaid ühest emast, kelle imik põdes just rotaviirusest põhjustatud kõhutõbe. Ta valib poes puuvilju, puudutab esemeid, mida puudutavad järgmised ning siis küsime, kuidas haigused levivad?

Kui pajud ikka teavad, et kõhugripp, olgu see rota- või noroviiruse põhjustatud, pole 24 tunni haigus? Et inimesed levitavad haigustekitajaid veel nädalate jooksul. Et kätepesu aitab teatud haigusi vältida.

Või et eksootilisele Indoneesia või Ladina-Ameerika reisile minnes võiks siiski mitte hoida raha kokku ja teha tarvilikud vaktsiinisüstid?

Suuremalt jaolt pole seegi inimeste teadvusesse jõudnud, et vaktsineerida tasub ka „tavaliste lastehaiguste“ vastu. Näiteks punetiste. Iseäranis tasub vaktsineerida tütarlapsi, sest raseduse ajal põetuina võivad punetised põhjustada loote väärarenguid.

Veel 30 aasta eest oli tavaline, et kui lasteaiarühmas sai laps punetised, põdesid neid ka teised rühmakaaslased. Praegu esineb Eestis aastas maksimaalselt kaks punetiste haigusjuhtu, needki tuuakse sisse teistest riikidest. Suuresti tänu sellele, et punetiste vastu on olemas liitvaktsiin, mille lapsed saavad sündides ning teist korda 13-aastasena.

Samas on see üks maailmas tõsiseid vaktsineerimise vastaseid meeleolusid tekitanud vaktsiinidest, kuigi on ära hoidnud väga paljude laste väärarengud, nakatumise leetritesse ja mumpsi.

See siin ei ole üleskutse, et kõik peaksid pimesi laskma end kõige võimaliku vastu vaktsineerida. Oluline on mõelda, kuidas haigust vältida. Veelgi olulisem on mõelda, miks see vältimine vajalik on.

Me imestame, kuidas 19. sajandil said inimesed nii rumalad olla, et korjasid haigusi n-ö rentslist üles, kuid me ei oska näha, miks gripisümptomitega tööl käimine ohtlik on. Teame, et tooreid vilju tuleb enne söömist pesta, kuid unustame ära, et ka külmutatud marjad on toored ja pesemata.

Mõtleme reisides küll pagasi ja tervisekindlustuse peale, kuid unustame kindlustamast iseend, sest eksootilistes (ja isegi mitte nii väga eksootilistes) reisikohtades ju nakatuvad „ainult kohalikud“.

Kas inimeste teadlikkuse tase on ikka tulnud kaasa tehnoloogia, ühiskonna ja keskkonna arenguga?



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: