Aro Velmet: veerandsada aastat kooseluseadusega
Teiste riikide kogemus näitab, et kooselu reguleerimine ei ole mingi esoteeriline juriidiline küsimus või väikese kliki moraalilaastav projekt. Me näeme hoopis, et inimesed kujundavad oma arvamuse isiklike moraalsete, usuliste ja poliitiliste väärtuste baasil ning traditsioonilised väärtused, olgu nad kristlikud või maausulised, sobivad sooneutraalse kooseluga kokku küll, kirjutab New Yorgi Ülikooli doktorant Aro Velmet.
Ebakindlus tuleviku ees tundub olevat kooseluseaduse vastaseid käivitav jõud. Kas sooneutraalne, registreeritud elukaaslaste õigussuhteid reguleeriv seadus ei ole mitte libeda tee algus, mille lõpp-punkt on homoseksuaalsete inimeste abielude seadustamine, küsis 29. aprilli “Vabariigi Kodanikes” ajakirjanik Toivo Tänavsuu.
“Traditsioonilise perekonna” kaitsja Varro Vooglaid usub, et kooseluseadust ajab mingi rahvusvaheline, hästi rahastatud “homoliikumine”, mis rahva poolehoidu kas eirab või võidab selle ajupesuga. Erki Nool kardab lihtsalt, et Eesti ühiskond ei ole kooseluseaduseks veel valmis. Kes teab, missugune plahvatus järgneb nii võimsate jõudude nagu riigi, perekonna ja traditsioonilise moraali kokkupõrkele?
Nendele küsimustele on tegelikult üsna lihtne vastata – sooneutraalsed kooseluseadused on erinevates maailma riikides eksisteerinud juba veerand sajandit, saades alguse Taanist 1989. aastal.
Eesti olude võrdlemine teiste riikidega vajab muidugi ettevaatust, sest kultuurilised ja sotsiaalsed olud on mujal mõistagi teistsugused. Partnerlusseadustega riigid on aga niivõrd erinevad (nende hulgas on nii ilmalikke Põhjamaid (Soome, Rootsi, Norra, Taani) kui ka katoliiklikke Lõuna-Euroopa riike (Hispaania ja Portugal), rikkaid (näiteks Prantsusmaa) ja vaeseid (näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik), konservatiivseid USA osariike ja kosmopoliitseid keskuseid) et meie kohalikele muredele analoogseid debatte leiab vajadusel maailmapraktikast küll.
Maailmapraktika omakorda näitab, et kooseluseadused võetakse vastu pärast pikaajalist elavat debatti, neile on reeglina suur toetus nii hetero- kui ka homopaaride seas, ning konfliktid, mis debati ajal meedias pinged sageli üles kruvivad, lahtuvad hiljem. Ühiskonna ja moraali kokkuvarisemist pole neis kolmekümne seitsmes riigis, kus sooneutraalsed partnerluslepingud eksisteerivad, siiani veel täheldatud.
Mida siis võib teiste riikide kogemusest õppida? Varro Vooglaiul on õigus, et kooseluseaduseid tõepoolest toetavad paljud rahvusvahelised ja sageli hästi rahastatud ühendused (näiteks lesbide ja geide toetusorganisatsioon ILGA) ning mitmed inimõigusorganisatsioonid, nagu näiteks Human Rights Watch ja erinevad kodanikeühendused. Olemuselt ei erine need liikumised “traditsioonilist perekonda” kaitsvatest ühendustest (nagu Vooglaiu enese SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks), kuigi nii võimsat rahvusvahelist organisatsiooni nagu katoliku kirik kooseluseaduste toetajad vist leidnud ei ole.
Nende toetavate organisatsioonide sees on palju erinevaid arvamusi ning paljud nende liikmetest ei nõustu alati oma ühenduse ametlike seisukohtadega, nagu on ka maailmas palju katoliiklasi, kes ei jaga Vatikani ametlikku vastuseisu sooneutraalsele kooselule.
Kuna erinevatel põhjustel organiseerunud liitlasi on kummalgi poolel, siis ehk on vandenõude otsimise asemel mõistlikum vaadelda, kuidas on avalik arvamus erinevates riikides kooseluseadused vastu võtnud ning millised on olnud nende ühiskondlikud tagajärjed.
Esiteks näeme, et kooselu reguleerimine ei toimunud üldiselt “rahva tahte vastaselt”. Näiteks 1999. aastal Prantsusmaal toetas küsitluste kohaselt nn tsiviilühendusi ehk PACSi seadustamist 50 protsenti inimestest, ning seda pärast pikka ja elavat debatti nii Prantsusmaa parlamendis kui ka meedias. Olgu öeldud, et Eestis toetas 2012. aasta seisuga partnerlusseadust 46 protsenti inimestest.
Veelgi huvitavam on aga Hispaania juhtum, kus 2005. aastal toetas sooneutraalse abielu seadustamist 66 protsenti inimestest ning vaid 26 protsenti oli vastu – ning seda riigis, kus viiest inimesest neli on katoliiklased. Sama võis näha ka Argentiinas ja Brasiilias, kus sooneutraalset abielu toetasid seadustamise hetkel vastavalt 70 protsenti ja 60 protsenti elanikest.
Paljud analüütikud väidavad, et just katoliikluse mõju viis need riigid seadustama justnimelt sooneutraalset abielu, samas kui ilmalikumates Põhjamaades reguleeriti põhiliselt kooselu. Siin näeme, et kristliku traditsiooni pereväärtused ja kaasaegsed kooseluvormid ei ole tingimata vastuolus – isegi kui osad kirikuisad sellega ei nõustu, siis paljud usklike inimeste jaoks võivad homoseksuaalsed paarid ja kristlikud väärtused vabalt koos eksisteerida.
Kolmandaks näeme, et mida aeg edasi, seda populaarsemaks kooseluseadused muutuvad nii hetero- kui ka homoseksuaalsete paaride seas. Prantsusmaal sõlmitakse igal aastal praegu peaaegu sama palju PACSe kui abielusid ning eeskätt teevad seda just heteropaarid. Abielude arv on sealjuures tõepoolest umbes kuuendiku võrra vähenenud, ent üldiselt registreerib Prantsusmaal oma kooselu rohkem inimesi kui kunagi varem. Sündide arv inimese kohta on aga võrreldes 1999. aastaga isegi paranenud.
Kui uurida, kuidas inimeste arvamus abielust ja homoseksuaalsusest muutub, siis ajupesust ja noorte inimeste nõrgast moraalist on märke vähe. USA Pew uurimiskeskus vaatles möödunud aastal erinevatest põlvkondades pärit inimeste arvamuste muutumist ning täheldas, et toetus sooneutraalsele kooselule on kasvanud kõigis vanusekategooriates (tõsi, eriti kiiresti 1990. aastal ja hiljem sündinute hulgas). Ligi kolmandik nendest, kes oma arvamust muutis, tegi seda pärast isiklikku kokkupuudet homoseksuaalse sõbra või sugulasega ning veerand küsitletutest vastas, et nad mõtlesid selle küsimuse enda jaoks paremini läbi. Vaid 18 protsenti vastanutest ütles, et nad muutsid oma arvamust lihtsalt selleks, et “ajaga kaasas käia”.
Jätkem hetkeks kõrvale küsimus, kui palju peaks rahva arvamus üldse sekkuma inimeste eraelulistesse küsimustesse. Teiste riikide kogemus näitab, et kooselu reguleerimine ei ole mingi esoteeriline juriidiline küsimus või väikese kliki moraalilaastav projekt. Me näeme hoopis, et inimesed kujundavad oma arvamuse isiklike moraalsete, usuliste ja poliitiliste väärtuste baasil ning traditsioonilised väärtused, olgu nad kristlikud või maausulised, sobivad sooneutraalse kooseluga kokku küll.
Kooselu reguleerimise võimalus pole hävitanud ühiskondi, religioonidest ja traditsioonidest rääkimata – küll aga on see loonud uusi õiguskaitse vorme, mis on osutunud väga populaarseks, ning pannud inimesi oma vaadete üle järele mõtlema. See saab olla aga ju ainult hea märk, sest mõtlevaid inimesi armastame me ju kõik.
Jätkugu siis Eestiski debatt, aga loodetavasti nii, et hirmu ja ebakindluse asemel keskendutaks argumentidele ja empiiriale, sest mõlemat on veerandsada aastat kestnud globaalse debati jooksul kogunenud juba üksjagu.
Toimetaja: Rain Kooli