Rain Kooli: konservatiiv meis eneses
Elu välja ei mõtle. Lumesadu 5. mail olen viimati kogenud umbes 13-aastasena ehk peaaegu 30 aastat tagasi. Nii palju piibli tsiteerimist ja „traditsioonilistele väärtustele“ rõhumist Eesti avalikus ruumis nagu viimaste nädalate jooksul pole ma aga vist kohanud kunagi.
Eestlane on naljakalt kahestunud inimloom. Rääkimata sellest, et sõna otseses mõttes kahestunud on eestlased suhtumises nõndanimetatud kooseluseadusesse (46 protsenti toetab, 46 protsenti on vastu), valib nii mõnigi eestlane ka liberaalsuse ja konservatiivsuse vahel nagu rootsi lauas: siit kalalauast natuke, siit tükid praadi, pasteeti ja salatit ka sekka. Ja kuhjaga magustoitu.
Kui eestlase käest küsida tulumaksu solidaarsuse, alkoholi müügipiirangute, veebikommentaaride või ühistranspordikaardi isikustamise, rahvastikuregistri andmete tegelikule elukohale vastavuse ning paljude muude isikuvabadusi ja -õigusi puudutavate teemade kohta, on ta maailma suurim liberaal. Kuuldes aga sõnu homo või samasooliste kooselu, kaevab suur hulk eestlastest kusagilt oma hingesügavusest välja presenti mässitud konservatiivi ja hakkab rääkima juttu, mis on tuttav muu hulgas vanameelsete vaimulike jutlustest, Kremli propagandast või vihkamisgruppide foorumitest.
Jah, vähesed tõesti ka elavad, nagu õpetavad. Näiteks samast soost inimeste suhete registreerimisõiguse vastaste eestvedajaks tõusnud Varro Vooglaid, kes on kahtlemata harras katoliiklane ning osutuks küsides tõenäoliselt ka alkoholi müügipiirangute või registriandmete tõesuse pooldajaks.
Aga kõigist ülejäänud eestlastest peab end viimase uuringu kohaselt kristlaseks vaid viiendik. Üle poole kõigist lastest sünnib kas üksikvanematele või registreerimata suhtesse. Samuti lõpeb üle poole eestlaste abieludest lahutusega. Nii palju institutsioonide austamisest või traditsioonilistest väärtustest.
Siin Maarjamaal paistabki olevat nii, et kuni seadusandlus, otsused või valikud puudutavad konkreetset inimest ennast, ollakse oma liberaalsustuhinas valmis maailmale paar tiiru peale tegema. Aga pruugib jutt pöörduda kellelegi teisele – kes juhtub lisaks veel tõesti teine, teistsugune, olema – ja luugid lüüakse kinni, tuled kustutatakse ning eestlane istub, verbaalne haavlipüss põlvede vahel, oma „traditsioonilisuse“ kindluses, valmis igale lähenevale õiguslikule uuendusele soola naha vahele kõmmutama.
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar
