Varro Vooglaid: rahva vastuseis kooseluseadusele lähtub loomulikust kõlbelisest tunnetusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Varro Vooglaid on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja.
Varro Vooglaid on SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja. Autor/allikas: erakogu

ERR-i uudisteportaali arvamustoimetaja Rain Kooli avaldas oma 6. mai artiklis “Konservatiiv meis eneses” imestust, miks väljendavad eestlased kooseluseaduse läbisurumisele nii palju vastuseisu, hoolimata sellest, et ühiskond on suhteliselt mittekristlik ja perekonnakultuur niigi lagunenud.

Jättes kõrvale etteheited, nagu nähtuks kooseluseaduse suhtes vastumeelsuse väljendamisest venemeelsus ja vihkajalikkus [tegemist on autori tõlgendusega – ma ei väitnud, et kooseluseaduse vastustajad on venemeelsed ja/või vihkajalikud, vaid viitasin asjaolule, et kooseluseaduse vastased hoiavad selles küsimuses sama joont nagu vanameelsed vaimulikud, Venemaa keskvõim või paljud vihagrupid - RK], tahaksin põgusalt peatuda kahel punktil, mille hr Kooli oma artiklis tõstatas ja millele ta näib otsivat vastust.

Esiteks on hr Koolil kahtlemata õigus, et kooseluseadusele on vastu tõesti väga suur osa eesti ühiskonnast. Ainuüksi petitsioonile “Kaitskem üheskoos perekonda!” on tänaseks kirjutanud alla rohkem kui 44 000 inimest – ja allkirju lisandub iga päev. Nii palju inimesi ei ole mitte ühegi seaduse vastu kunagi riigikogule oma meelt avaldanud, mistõttu on arusaamatu ja isegi skandaalne, et parlament seda täielikult ignoreerib.

Isiklikust kogemusest tean, et kooseluseaduse vastu võtaks sõna veel palju rohkem inimesi – ka ühiskonnas väga prominentsetel positsioonidel olevaid isikuid –, kui sellega ei kaasneks kõikvõimalike alusetute süüdistuste laviin, homofoobia, sallimatuse ja vihkamise siltide kaelariputamisest kuni putinistiks ja fašistiks tembeldamiseni. Ilmselt on ühiskonna lakkamatu süüdistamine sallimatuses ja vihkamises üks olulistest põhjustest, miks inimesed väljendavad kooseluseaduse suhtes oma vastumeelsust tavatult emotsionaalsel viisil. Raske on neile seda ette heita.

Põhjust, miks kooseluseadus nii paljudele inimestele sügavalt vastumeelne on, ei tohiks aga olla kuigi raske mõista. Töö Sihtasutuses Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks võimaldab mul täie kindlusega väita, et enamiku inimeste (sh kristlaste) vastuseis homosuhete õiguslikule ja seeläbi ka ühiskondlikule tunnustamisele lähtub mitte kristlikust õpetusest, vaid südametunnistuse elementaarsest mõistuslikust äratundmisest, et homosuhted on loomuvastased ja sügavalt ebamoraalsed.

Olen pannud tähele, et poliitilistes, akadeemilistes ja ajakirjanduslikes ringkondades liikuvatel “progressiivselt” meelestatud inimestel on sellest, milline käitumine on moraalne ja milline mitte, sootuks teistsugune arusaamine kui lihtsatel eesti inimestel. Paljud neist on seisukohal, et küsimus sellest, mis on ja mis ei ole moraalne, on pelgalt maitse asi.

Sageli on nn kultuurilise eliidi ja lihtinimeste positsioonide erinevused lausa ehmatavalt suured, mistõttu osapooled ei tunne enam teineteisega ühisosa. Maailmatunnetus on sedavõrd erinev, et see, mida üks pool käsitleb voorusena, kangastub teise poole silmis pahena; mis ühe poole jaoks on esivanemate kultuuripärand, on teise jaoks mineviku taak; mida ühelt poolt nähakse vabadusena, paistab teisele poolele pahede orjusena.

Seetõttu usun, et hr Kooli (nagu ka mitmed teised ajakirjanikud) tõepoolest ei pruugi suuta mõista, miks on nii paljud inimesed homopartnerluse seadustamise vastu. Kuid ehk seletab see vähemalt osaliselt, miks käsitleb ajakirjandus kooseluseadusega seonduvat nii ühekülgselt ja viisil, mis paljude inimeste arvates väldib tegelikult olulisi küsimusi.

Teiseks on hr Koolil õigus ka selles, et perekonnakultuur on Eestis läbi nõukogude aja ja ka liberalismi tingimustes tõsiselt kannatada saanud, millest annab tunnistust nii abielulahutuste, väljaspool abielu sündinud laste, üksikvanemate kui ka abortide suur arv.

Kuid millest hr Kooli ei näi aru saavat on see, et perekonnakultuuri varemeisse jäämisest ei järeldu kuidagi, nagu peaks loobuma ideaalist need varemed uuesti üles ehitada. Vastupidi – see, et perekond kui ühiskonna alusinstitutsioon on sedavõrd räbalas seisus, peaks innustama nii meie rahvast kui ka tema juhte mõtlema mitte sellele, kuidas seda olukorda veelgi halvendada, vaid sellele, kuidas seda parandada. Probleem ei ole mitte ideaalides, vaid meie endi küündimatuses.

Seejuures näib olevat väljaspool kahtlust, et kui eesti rahvas tahab omada mingitki lootust ületada meie rahvuslikku ja riiklikku eksistentsi tõsiselt ohustavat rahvastikukriisi, siis on hädavajalik taastada austus abielu, perekonna ja nende aluseks olevate traditsiooniliste väärtuste vastu, nagu tõeline mehelikkus ja naiselikkus, kõlbeline puhtus, vastastikune elukestev pühendumine, truudus ja avatus lastele.

Kooseluseaduse vastuvõtmine ja homosuhetele õigusliku tunnustuse andmine oleks aga mitte lihtsalt suur samm, vaid kultuuriline nihe risti vastupidises suunas – see hägustaks veelgi perekonna ja abielu tähendust ja vähendaks nende tähtsust ning tunnustaks perekondlike suhetena käitumist, millel pole pereväärtustega vähimatki pistmist.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: