Pääbo näeb peamise probleemina dialoogi puudumist Ukraina praeguse valitsuse ja referendumi korraldajate vahel. 25. mail toimuva Ukraina presidendivalimiste osas võib aga arvata, et Venemaa neid tulemusi ei aktsepteeri ning enne valimisi püütakse olukorda veelgi destabiliseerida.

Mis on peamise erinevusena silma jäänud pühapäevase "referendumi" ja Krimmi referendumi vahel?

Peamine erinevus on esiteks see, et erinevalt Krimmist ei ole Ida-Ukrainas Venemaale tegelikult nii suurt toetust. Vähemalt avaliku arvamuse uuringud on näidanud, et Ida-Ukrainas on ühtse Ukraina toetus suurem.

See on põhjus, miks Venemaa ei ole võtnud seisukohta. Teiseks on väga keeruline üldse aru saada, mida Venemaa praegu tahab. Üks eesmärk tundub olevat hoida ebastabiilsust.

Ühe käega annan, teisega võtan retoorikat võib seletada see, et nii püütakse jätta rahvusvaheliselt kõrvalseisja muljet. Aga kui kodupublik on juba nii üles köetud, siis ei saa käitumises nii räigeid muudatusi teha.

Loomulikult on mingid spekulatsiooni-laadsed oletused, n-ö telgitaguste juttude tasandi omad.

Pakutakse, et võib-olla hakkavad sanktsioonid mingit mõju avaldama ja võib-olla on antud mingeid mitteametlikke sõnumeid Venemaale, mis juhivad Venemaad olukorra stabiliseerimise poole. Aga nagu ma ütlesin, siis see, mida keegi öelnud ja lubanud on, on kõik oletuslik.

Kas nii Krimmi kui praeguse Donetski ja Luganski "referendumi" tulemused näitavad midagi?

Ma ei võtaks neid referendumitulemusi väga tõsiselt.

Krimmi erinevus oli muidugi see, et seal tõesti on suur hulk Vene-meelset elanikkonda. Ida-Ukrainas nii suurt vene elanikkonda ei ole.

Krimmi referendumi puhul näidati ka tohutu suurt osalemist, 80-90-protsendilist. Samas Venemaa presidendi enda ametlike komisjonide näitajad ütlevad, et Krimmi referendumil oli osalus 30-50 protsenti ja nendest hääletanutest 50-60 protsenti oli Ukrainast lahku löömise poolt.

Ma ei võtaks neid praeguse "referendumi" tulemusi eriti tõsiselt. Pluss – inimesed, kes seal hääletamas käisid, on elanud viimase paari kuu jooksul väga tõsise ja intensiivse propaganda mõjuväljas. Kui sellises inforuumis lavastada hääletus, on tulemused ette teada.

Aga miks toetati siis piirkonna iseseisvust mitte Venemaaga liitumist?

Ma arvan, et mingisugune osa elanikkonnast näeks ehk mitte niivõrd iseseisvana, vaid Vene riigi koosseisus.

Peamine probleem seal on pigem sotsiaalmajanduslik. Ühest küljest ei ole Ukraina riigi identiteeti suudetud kultiveerida, vähemalt mitte teatud elanikkonna hulgas.

Lisaks lokkab korruptsioon – inimestel on sellest kõrini.

Sisuliselt juhivad neid inimesi samad argumendid, mis tõid inimesed Maidanile. Seal lihtsalt nähakse lahendusena pigem lähenemist Venemaale, kui Euroopale.

Avaliku arvamuse uuringutele tuginedes on näha, et nendes piirkondades, kus inimesed läheksid pigem Venemaa, mitte Ukraina koosseisu – see seltskond on 20-30 protsenti, mitte rohkem.

Kui vaadata, mida Ukraina keskvalitsus teeb, siis seal ei toimu mingit reguleerimist, mis oleks Venemaa propaganda vastu.

Minu hinnangul on see väljast poolt soodustatud konflikt, mis on sotsiaalmajanduslikel põhjustel alguse saanud.

Kas see võib viia kodusõjani?

Võib ju küsida, et mis see on? Kui sõjaliste operatsioonide käigus inimesed hukkuvad, siis võib öelda, et kodusõda on käimas. Küsimus on, kes on konflikti initsiaator? Konflikti initsiaator on pigem ikkagi välispidine kui seespidine.

Sel konfliktil on oma osa nendel minema löödud Ukraina poliitikutel. Need initsiaatorid on inimesed, kel ei oleks mingite vahenditega olnud võimalik uuesti võimule tulla.

Mida võib veel oodata lähtuvalt sellest, mida on Venemaa ja Ukraina puhul olnud märgata varem?

See on kohvipaksu pealt ennustamine.

Võib spekuleerida sellega, et kui 25. mai valimised Ukrainas aset leiavad, siis Venemaa tõenäoliselt nende tulemusi ei aktsepteeri. Ma kardan, et enne valimisi püütakse olukorda veel destabiliseerida ja Venemaa püüab oma osalust veelgi peita.

See on ka teene, mida on meedia abiga külvatud, see on jõudnud pinnasesse ja hakanud võrseid ajama.

Sellise väga agressiivse ja vihkamist õhutava džinni purgist välja laskmine tähendab, et seda nii kergesti purki tagasi ei topi, see hakkab ühiskonnas elama oma elu.

Nii on veelgi keerulisem hinnata, mida tulevik toob.

Väga palju sõltub sellest, kui palju Ukraina valitsus suudab olukorda stabiliseerida ja leida tõsiseltvõetavaid dialoogipartnereid.

Praegu on ju probleem ka selles, et Ukraina valitsusel ei ole mingit dialoogi nendega, kes vabariiki välja kuulutavad. Vastastikku nähakse teineteist mittelegitiimsetena. Keskvalitsusel on raske leida neid, kellega läbi rääkida.

Eestis oli 1980ndate lõpul vähemalt seltskond, kellega läbi rääkida, mis lõpuks viiski kokkulepeteni.

Millise trauma jätab praegu toimuv ukrainlaste rahvuslikku mällu tulevikus? Kas see on midagi sarnast nagu Gruusia puhul pärast 2008. aastat?

Praegune konflikt on vähemalt neile ukrainlastele, kel on see identiteet olemas, ikkagi noahoop selga. Keegi ei oodanud Venemaalt sellist käitumist.

See poliitiline eliit, kes nüüd võimule tuleb, peab aru saama, et oligarhid või mitte, aga nad peavad rohkem panustama inimeste sotsiaalmajanduslikku olukorda.

Janukovõtši ajal, kui lõppes oranži revolutsiooni eufooria, sai selgeks, et kodanikul puudub usaldus riigi vastu, mis ei suuda oma rahvale pakkuda elementaarseid julgeolekugarantiisid. Riiki nähakse pigem kui keskaegset feodaali, kes võtab, kuid ei paku isegi elementaarseid julgeolekugarantiisid.

On oluline, et poliitiline eliit saaks aru, et riik ei ole ainult selleks, et oma ärihuvisid taga ajada. Peab tegelema kodanikega ja looma sidet riigi ja kodanike vahel.

Oluline on ka see, mis suuna võtavad Euroopa liit ja USA. Gruusia puhul oli ju selge, et Euroopa Liit tegi ebaselgeid statement'e, kus ühelt poolt öeldi, et konfliktis oli süüdi Venemaa, teiselt poolt, et Gruusia ja Venemaal jäi mingisugune õigustusalus. Aga neutraalsed osapooled saavad aru, et asi pole nii selge.

See kindlasti, mis on Ukraina oma rahvuslik narratiiv ja mälu – sellega sobib väga hästi Venemaa, kus ukrainlased on Venemaa imperialismi ohvrid ja milles Venemaa surub alla Ukraina identiteeti. Praeguse käitumisega Venemaa ainult taastootis seda narratiivi.