Maarja Vaino: mõtlevate inimeste kohtumispaik ({{commentsTotal}})

Maarja Vaino
Maarja Vaino Autor/allikas: Scanpix/Postimees/Mihkel Maripuu

Jälle on käes Muuseumiöö. Tore, et Eesti muuseumides käib palju rahvast ning muuseumide kuvand aina paraneb. Muuseumiöö on siiski paratamatult rohkem või vähem seotud meelelahutusega. Mõtlemisfestivali raames tahaksin aga fookusesse võtta muuseumi kui teadusasutuse, kui mõtleva organisatsiooni, millel on ühiskonna ees oma vastutus ning mis ei loobu oma ülesandest olla ennekõike mäluasutus.

Mäletamisega seonduv on muutunud praegusel ajal komplitseerituks. Ühelt poolt on meil Google ja Vikipeedia ning tundub, et paljusid asju ei ole enam vaja meelde jätta. Teiselt poolt seostatakse mäluga sageli midagi rasket ja vaevalist ning siin-seal kutsutakse üles koguni „mälutaagast“ vabanema, unustama möödanik ja vaatama ainult tulevikku.

Pole siis ime, et ka muuseumid on ajaga sammu pidades teisendanud oma kuvandit: mäluhoidjad tahaksid olla rohkem elamuskesksed teemapargid. Ometi on minevikuga seonduv muuseumide pärisosa, ilma milleta nad ei eksisteeriks. Pealegi, kui muuseumid enam oma seniseid ülesandeid täita ei taha, siis kes need funktsioonid üle võtab?

Mäletamine ei ole ainult ajaloonarratiivi, identiteedi säilitamine, vaid ka aktiivne tegevus, mis on tugevalt seotud meeldejätmisega. Aju-uuringud on tegelnud mäluga ennekõike just sellest vaatenurgast: uurinud, mis aitab ja paneb midagi meelde jätma, kuidas info mällu talletub. Ühtpidi on muuseum niisiis meie olemasolevat mälu taastootev ja säilitav paik, teisalt aga uusi mälujälgi, meeldejätmisi loov koht, mis on seeläbi suunatud tulevikku. Rääkimata sellest, et valdav osa muuseume tegeleb kogumise, sotsiaalse kaasamise jm. kaudu aktiivselt ka olevikuga.

Oluline on siinjuures see, et muuseum ei ole ainult vahendaja, vaid ka uute teadmiste looja. See tähendab, et näitused, kataloogid, haridusprogrammid jms. vajavad loomiseks alusuurimusi. Selleks, et püstitada uurimisteema ning saada aru, mis on uurimata, milliseid seisukohti tuleks üle vaadata ja kuidas pakkuda värskeid tõlgendusi, tuleb materjali tunda. Teiste sõnadega: kui muuseum tahab ühiskonnas kaasa rääkida, tuleb tal säilitada ja toetada professionaalsust (mõtlen siin all nii muuseumialast kui ka valdkondlikku professionaalsust). Ilma selleta saab muuseumist kiiresti simulaakrum, mis ainult teeskleb teadmisi ning kus publikust/külastajast saab turg, õppimisest meelelahutus ja osalemisest tarbimine.

Seda nähtust on juba ka iseloomustatud kui postprofessionaalsuse ajastut.

Loomulikult ei saa muuseum olla ainult ja ennekõike uurimisasutus, selleks on teised institutsioonid. Paljud muuseumid olid XX sajandi keskpaigaks jäänud nii mugavalt ja teaduslikult professionaalseks, et külastajate puudumine oli ainult meeldiv lisanähtus (kes nende profaanidega ikka viitsis tegeleda). Oli selge, et niisugune suhtumine on ummiktee ja et avalikkuse teenimisele suunatud muuseumid ei tohiks unustada, kellele ja milleks nad eksisteerivad. Kuid sealjuures ei tohiks langeda teise äärmusesse. Meelelahutuslikkus muuseumis peaks mu meelest olema vahend, mitte eesmärk.

Ma olen igati päri sellega, et muuseumides tehtud uurimuste tulemusi on vaja esitada atraktiivselt ja uuenduslikult, nii et see jääks külastajatele meelde ja värskendaks mõttemalle. Ent kui tulemuste esitamine muuseumis ongi mänguline, siis sooritatud taustatöö ise peab ikkagi olema tõsiseltvõetav. Muuseumides tehtav teadustöö peaks toimuma üldise kultuuriuurimuse kontekstis, olema dialoogis oma valdkonnas toimuvaga ning osalema laias laastus ühiskondlike hoiakute kujundamisel. Teiste sõnadega: selleks, et muuseum oleks ühiskonnas midagi enamat kui lihtsalt teistega konkureeriv meelelahutusasutus, peaks teadustegevus olema muuseumide üks kandetalasid.

Probleem on selles, et teadureid jääb muuseumides aina vähemaks ning nende töö on üha suurema surve all nii rahaliselt kui ka emotsionaalselt. Kuna uurimistegevus võtab aega ning on kõrvalseisjatele küllalt nähtamatu, on kerge tekkima suhtumine, et teadustöö on midagi teisejärgulist, millega mõned inimesed lihtsalt „aega veedavad“ sel ajal, kui teised teevad „päristööd“.

Loomulikult peab ka teaduslikul tegevusel peab olema väljund, milleks muuseumides on enamasti trükised ja näitused. Siiani on peetud oluliseks, et näitus tehtaks eesmärgiga tuua esile midagi uut, äraunustatud vana või pakkuda värskeid vaatenurki olemasolevatele teemadele, esitleda kollektsioone. Uue nähtusena on tekkinud erinevad sotsiaalse kaasamise projektid, mis uurivad inimeste mentaalseid hoiakuid ning astuvad nii otsapidi ka sotsioloogide poolt tehtavate ühiskonnauurimuste kõrvale. Nii või teisiti on näituse ettevalmistamine põhjalik töö ning tulemus peaks olema uut väärtust/teadmisi pakkuv.

Kuivõrd näitused on muuseumikülastuse üks olulisemaid põhjusi, on suurtele näitustele hakanud sekundeerima lühikest aega avatud n-ö kiirnäitused, mille eesmärk ei ole niivõrd pakkuda uut väärtust, kuivõrd tekitada „külastajakäivet“. Mitmekesisus on põhimõtteliselt hea. Oluline on, et kerged ajaviitenäitused ei tõrjuks välja neid teisi, mille kaudu muuseumid annavad oma tegeliku panuse kultuuri.

Rikkalike kogude ja teadmistepagasiga muuseumid peaksid haakuma ka akadeemiliste sfääridega, olema partneriks ülikoolidele jt. teadus- ja uurimiskeskustele.

See viib muuseumid aga teise probleemi ette. Olles mitteakadeemilised asutused, ei laiene muuseumidele mitmesugused teadustoetused. Ometi on muuseumides tehtavad mahukad uurimustööd meie teadusmaastikul üsna mõjukad, seda nii rahvusvahelisel kui ka kogukondlikul tasandil. Ent kui muuseumis töötav teadur tahab oma artikli, koostatud kogumiku või kataloogi ETISe-süsteemi sisestada, saab ta selle paigutada kõige madalamate numbrite alla, millega rangelt võttes ei ole teadusmaastikul midagi peale hakata. Samal ajal on muuseumid aga kohad, kus ülikooli lõpetanud humanitaarid saavad kindlat erialast tööd ja praktikat ning pakuvad ülikoolidele võimalusi teadmussiirdeks.

Praegu toimuval Euroopa Muuseumide Aastaauhindade (EMYA) konverentsil nomineeritud muuseumide puhul kordus pidevalt sõna „kvaliteet“. Seda ei rõhutanud niivõrd esinejad ise, vaid rohkem kohtunikud. See tähendab, et kvaliteet oli üks omadusi, mis tagas muuseumi pääsemine nomineeritute hulka. Õige mitme muuseumi puhul tuli ilmsiks ka nende panus ja koostöö teadusmaastikuga (nt Madeira Whale Museum, Waterford Museum of Treasures jt).

Muuseum, mis aktiivselt tegeleb ümbritseva keskkonna reflekteerimisega ja oma teadmiste rakendamisega uute teadmiste saamiseks ning neid siis põnevalt esitleb, suudab pakkuda nii hea elamuse, et eraldi strateegiad elamuslikkuse tekitamiseks ei olegi vaja välja mõelda. Meeldejääva esitluse teinud Madeira muuseumi esindaja sõnastas selle fenomeni hästi: „Meil on küll interaktiivsed programmid, kuid emotsiooni annab reaalne objekt.“

Seda mõtet saab laiendada ka paljudele teistele muuseumi valdkondadele. Selle mõtte peidus on tegelikult sõnum: loeb mõtestatus. Ning muuseumide oluline roll ühiskonnas on mu meeles hoida ja luua mõtestatust. Olla sillaks, mida mööda saab kõndida mineviku ja tuleviku vahel ning kus asjatundlikkus kohtub uuendusmeelsusega. Ühesõnaga – olla mõtlevate inimeste kohtumispaik.

19.-24. maini Tartus toimuva DD Mõtlemisfestivali juhatavad sisse mõtlemise ja teaduse problemaatikat avavad artiklid ERRi uudisteportaalis. Vaata lähemalt www.motlemisfestival.ee

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: