Urmo Kübar: aga mulle mõeldud kampaania? ({{commentsTotal}})

Urmo Kübar lõi kaasa valimiste valvurite töös eelmiste valimiste ajal
Urmo Kübar lõi kaasa valimiste valvurite töös eelmiste valimiste ajal Autor/allikas: EMSL

Kui paari nädala eest ilmusid korraga suuremate päevalehtede esikülgedel ja sotsiaalmeedias Reformierakonna seekordsed valimisreklaamid, pidin vastama mitmele küsijale, et kuidas neid hea valimistava seisukohalt hinnata. Küllap mäletate neid reklaame, kus ühel pool oli pilt võimalikult mossis ja väsinud Edgar Savisaarest, selja taga Kremli müürid ning taevas süngelt mustad pilved, selle kõrval aga sinimustvalge lipu taustal julgustavalt naeratav Andrus Ansip.

Sõnum pidi mõistagi olema, et üht valides tabab meid häda ja õnnetus, Moskva ike, samas kui teise juhtimisel marsime helgelt edasi iseseisvuse õnneteed.

“Lasteaed,” oli esimene mõte, mis mul neid reklaame vaadates tekkis. Just sel moel, et vaatajal mingitki kahtlusekübet ei saaks jääda, kujutatakse head ja halba lasteraamatutes ja –filmides. Sellistes, millest lapsedki kiiresti tüdivad, sest isegi väike inimene armastab mõelda.

Reformierakond polnud muidugi esimene. Veel paar nädalat varem lõikasid IRLi poisid ja tüdrukud kusagilt välja Savisaare ja Putini fotod ning kleepisid need siis niimoodi kokku, et onud justkui musitasid pildi peal. Üksikkandidaat Jevgeni Krištafovitš tuli välja videoga, kus saatis mõlemad musitajad omalt poolt korduvalt persse.

Eelmisel nädalal tegi keegi endale portsu uusi meilikontosid ja saatis neilt kirju sotsiaaldemokraatide ning Reformi- ja Keskerakonna nimelt. Kirjade algus ja lõpp kutsusid kampaaniat toetama, vaheosa loetles aga justkui tohutus avameelsuspuhangus üles kõik “allakirjutanu” puudused. No selline “olen loll ja otsin naist” tüüpi tekst, mida marakratid märkamatult üksteise seljale üritavad sokutada.

Negatiivses valimiskampaanias, kus keskendutakse oponendi valimise korral väidetavalt juhtuma hakkavatele hirmsatele asjadele või lihtsalt tema halvustamisele – olgu sel siis rohkem või vähem tõepõhja all – pole muidugi midagi uut. Eestiski on need kuulunud kõigi valimiste juurde ja me pole mingil juhul eriliselt halb näide. USA viimastel presidendivalimistel oli 76% Mitt Romney ja 86% Barack Obama telereklaamidest negatiivsed, üle-eelmistel avaldas kummagi põhikandidaadi meeskond ühe positiivse reklaami kohta kaks negatiivset.

Muidugi on kandidaatide seniste tegude, väljaütlemiste ja plaanide kritiseerimine oluline valimisdebati osa ning valijale tähtis informatsioon enne oma otsuse langetamist. Ent ka seda saab teha mitut moodi. Eesti Väitlusselts võttis näiteks sellesama Savisaare Krimmi-teemalise pressikonverentsi teksti, viis sellele läbi faktikontrolli ja avaldas artiklina. Uskuge, kordades huvitavam ja harivam lugemine kui mingite suudlemisplakatite loosungid, ja sugugi mitte üle jõu käiv. Mis veel olulisem – selline argumentatsioon võimaldab ka vastu vaielda, sest pole ju keegi meist kõigeteadja ega eksimatu. Kuidas sa aga vaidled solvava fotomontaažiga?

Kindlasti ei lähe need valimised Eestis ajalukku heade valimistavade jõhkra jalge alla tallamise näitena. Juba see, et kandidaate on kohalike või riigikogu valimistega võrreldes vähem ning valitavad kuus kohta ilmselt ihaldusväärsemad, võtab peagu maha näiteks peibutuspartide teema. Ka ei ole silma hakanud ministeeriumite või kohalike omavalitsuste raha eest kampaaniate tegemist. Uusi ja huvitavaid kandidaatide tutvustamise formaate on kasutusele võtnud meediakanalid ning ka paljud kandidaadid ise vuravad aktiivselt mööda maad ringi ja räägivad inimestega.

Sellistest kohtumistest, debattidest ja artiklitest tean, et tegelikult on ju suur osa kandidaatidest tublid, täitsa meeldivad ja intelligentsed inimesed, kelle mõtlemine ei ole jäänud kinni algkooli tasandil. Seda enam teeb nukraks, et kõige suurema levikuga reklaamikanaleid ei taheta kasutada oma selliste külgede esitamiseks. Kuhu jäävad seal sõnumid, mis innustaksid ja ärgitaksid mõtlema, näitaksid, et kandidaadil on plaan ja tahtmine midagi ära teha? Ehk siis ... kampaania täiskasvanutele?

Ma pole küll enam algaja valija, ent siiski meeldiks mulle mõelda, et mu hääl on piisavalt väärtuslik, et mitte anda seda kellegi poolt paljalt põhjusel, et keegi teine on veel halvem. Kui vistrikud ja häälemurre pole su jaoks enam homse, vaid pigem üleeilse päeva teema, pole ju ka palju paluda vastavat käitumist. Eriti inimeselt, kes ütleb, et tahab pürgida minu esindajaks.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: