Ekspertide hinnangul on Prantsusmaa valitsus piirdunud siiani majanduses vaid n-ö fassaadi kallal nokitsemisega. Selle ilmekaks näiteks oli president Francois Hollande'i strateegia ülirikastele kõrgete maksude kehtestamisest, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Ülirikkad kolisid selle peale Belgiasse.

"Peaaegu iga kahe päeva tagant muutub midagi maksunduses. Prantsusmaal öeldakse, et peaksid olema maksujurist kui tahad ettevõtja olla. Aga mõlemat on väga keeruline teha, eriti väikestel ettevõtetel, kes võitlevad ellujäämise eest," rääkis IREFi analüütik Lucas Léger.

Värske peaminister Manuel Valls näib Brüsseli soovitusi kuulavat - avaliku sektori kulusid plaanitakse 3 aasta jooksul kärpida 50 miljardi euro võrra ning juba järgmisel aastal peaks eelarvepuudujääk mahtuma 3% piiresse.

Avalikkus aga ei tea, mida arvata. Osa ühiskonnast on üha enam veendunud, et Prantsusmaa probleem on avatud piirid.

"Prantsusmaal valitseb arusaam, et globaliseerumine on negatiivne ja kõik probleemid Prantsusmaa majandusele on saabunud väljastpoolt. Seda on keeruline muuta, sest see ei puuduta ainult avalikku arvamust, seda jagab ka poliitiline eliit," selgitas Notre Europe'i analüütik Eulalia Rubio.

Kuni negatiivset arusaama ei muudeta, on keeruline struktuurireforme läbi viia.

Suurim ja delikaatseim ümberkorraldamist vajav süsteem on sotsiaalkindlustus, millele kulub veerand Prantsusmaa sisemajanduse kogutoodangust.

"Prantsusmaal haldavad sotsiaalkindlustusfonde nii tööandjate kui ka töövõtjate ühingud. See on must kast. Meil ei ole mingeid andmeid, me ei tea, mida nad rahaga teevad.
Teame, et palju raha läheb sisse ja midagi sellest tuleb välja. See töötab ametiühingute, mitte inimeste huvides. See on reformile peamine takistus," rääkis Léger.

Kuna ametiühingute vastu ei julge Prantsusmaal naljalt minna ükski poliitik, peavad olulised reformid, mis võiksid Prantsusmaa konkurentsivõimet tugevdada, esialgu ootama.