Triin Toomesaar: kumb võidaks valimised – Chuck Norris või Vladimir Putin?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Triin Toomesaar on haridusaktivist ja programmi "Noored Kooli" vilistlane. Autor/allikas: erakogu

Peagi selja taha jäävasse kooliaastasse mahtusid kahed valimised: oktoobris toimunud kohalike omavalitsuste valimised ning alles hiljuti vähese osalusaktiivsusega üllatanud eurovalimised. Kui sügisel võis õpilaste pinalitest leida väga palju erinevat värvi ning erinevate nimede ja numbritega pastapliiatseid, noortele korraldati lausa varivalimised ning kohalikud poliitikud käisid õpilaste ees debattegi pidamas, siis kevadised eurovalimised läksid koolist kauge kaarega mööda.

Valimispühapäevale järgnenud hommikul polnud mul võimalik oktoobris valjuhäälselt valimisapaatsust deklareerinud abiturientidelt isegi küsida, kas nad seekord võtsid vaevaks (e-)valida, sest lõpueksamiperioodil näeb ülikoolieelikuid klasside uksi kulutamas väga harva.

Põhikoolilastega me tundides tegelikult väga tihti (partei)poliitikast ei räägi. Osalt olen pidanud oluliseks jääda õpetajana võimalikult neutraalseks, püstitades vaid erinevaid üldisi küsimusi, esitades nii poolt- kui vastuargumente, et noored võiksid ise otsustada, milliseid väärtusi, millist ühiskonnakorraldust toetavad. Samas on õpilased sageli väljendanud suhtumist, et polii-ii-tika (ning seda sõna tihti tõesti rõhutatakse kummalise venitatud i ning kaasneva ninakirtsutusega) neid ei huvita, see olevat igav.

Kas nii on üldse lootust, et valimis- või ka üldine kodanikuaktiivsus millalgi suuremaks võiks kasvada? Kuidas või millal tekib inimeses poliitiline huvi? Miks saab ühest uljaspeast juba teismeeas poliitiline loom, kes mõtte- või mõttetuskaaslasi mõne partei noortekogust otsib, aga teine ei vaevu isegi oma esimestel valimistel ID-kaarti välja otsima, valimisjaoskonda füüsiliselt kohale minemisest rääkimata?

Kas suurem õigus oli Hitleril või Stalinil?

Minu esimesed valimised olid juba 1995. aastal. Jah, tol ajal, mil alles esimest klassi tasapisi lõpetama hakkasin, oli mul enda jaoks väga põhjendatud ja selge poliitiline eelistus olemas. Teel valimisjaoskonda andsin vanematele nõu hääletada „vuntsidega onu“ poolt. Ühe 7-aastase jaoks olid just lõbusad vuntsid Siim Kallase kõige kaalukam valimisplatvorm.

Hiljem olen oma poliitiliste valikute aluseid muutnud korduvalt ning vähem või rohkem teadvustatult. Nii parteikuvandi nooruslikkuse kui ka vanemate ja õpetajate eelistuste järgi, kuni gümnaasiumi lõppedes ja täisealiseks saades viimaks parteiprogrammidesse süvenesin ning mõistsin, millist maailmavaadet tegelikult kannan.

Oma tänase õpilaskonna poliitilistest seisukohtadest ja nende kujunemisprotsessist mul ülevaade puudub, kuigi parteiline eelistus on ilmselt umbes pooltel neist olemas*. Tunnistan, et ma pole õpilastelt nende võimalike valikute kohta ka küsida söandanud, sest teismeliste erakondlikud vaated justkui ei kuulu ühe emakeeleõpetaja normhuvide hulka.

Teravamad ja laiemad teemad jõuavad mingil kujul aga minugi klassiruumi. Aruteludest on näiteks selgunud, et Edgar Savisaar on tulevaste valijate poolt risti löödud juba 6. klassis. Ka pole kellelegi märkamatuks jäänud kestev konflikt Venemaa ja Ukraina vahel, kusjuures toetajaid on mõlema riigi liidritel.

Ometi kipub nii mõnigi põhikoolipinki nühkiv teismeline poliitilistel teemadel pigem valjuhäälsetesse äärmustesse laskuma ning sageli ma ei mõista, kust jooksevad piirid tegeliku huvi, poolpiduse huumori ja potentsiaalsete ohumärkide vahel. Miks ja kui palju töid koolinädalas teha tohib? Kas koolikohustust tuleks lühendada või pikendada? Miks ja millistes piirides tuleks legaliseerida kanep? Kummal oli oma tegudeks suurem õigus (mhmh!) – Adolf Hitleril või Jossif Stalinil? Kas juudid, neegrid ja peded (õpilaste sõnakasutus muutmata, andestust!) ikkagi on täisväärtuslikud inimesed või niisama „mõttetud ponid“? Kumb on universumi võimekaim mees – Chuck Norris või Vladimir Putin?

Kodanikuks kasvamise õpetus

Kuivõrd toetab tänane haridussüsteem tervikuna õpilaste võimalust sisulistes teemades kaasa rääkida, arvamust avaldada ja muutusigi esile kutsuda? Kuidas ja kelle eeskujul kasvavad lastest demokraatliku ühiskonna aktiivsed kodanikud?

Arvestades sellega, et viimasele lastevanemate koosolekule ilmus kohale vaid 25 protsenti vanematest (osalusaktiivsus on veel nigelam kui möödunud eurovalimistel), siis emade-isade eeskujule lootma jäädes kodanikuaktiivsust ilmselt ei kasvata. Õppereiside ja väljasõitude jaoks saatjate leidmine on alati omaette kampaania, kusjuures kaasatulijad on tihti ühed ja samad emad. Vanemad aktiviseeruvad peamiselt siis, kui midagi on valesti, kui tekkinud on isiklikku elu puudutav probleem.

Sama trend on ju näha ka valimistel: osalusprotsent saab suurem, kui on ühiskondlik tarvidus anda kellegi suhtes vastu- ehk protestihääl ja/või valimiste tulemus võiks käegakatsutavalt mõjutada valija enda heaolu.

Õpilased ise on aga pahatihti harjunud sellega, et koolis on neile pea kõik ette ja taha ära kirjutatud: kooli kodukord, reeglid erinevates klassiruumides, aga ka kooliürituste aastaplaan. Teoreetiliselt on noortel võimalus nendesse mustritesse muutusi luua, aga tihti saavad muutused pigem kosmeetilised. Õpilased pole koolitööst vabal ajal eriti teadlikud, kuidas või miks seda „arvamusavaldamisvärki“ üldse tegema peaks. Paljudel puudub motivatsioon kaasarääkimisvõimaluse nimel pingutada, sest kuni kõik on enam-vähem talutav, saab ju niisamagi läbi elu/kooli tiksuda.

Tõsi, koolide gümnaasiumiosade õpilasesindused on juba aktiivsemad osalejad, ent kui harjumus ja vajadus otsustusprotsessides kaasarääkimiseks esimesel 15-16 eluaastal puudub, siis kui paljudel tekib see hiljem automaatselt ja iseenesest?

Täna kipub poliitika kooli jõudma alles siis, kui kohalikel poliitikutel ja parlamendikandidaatidel valimisküpsete abiturientide ja pedagoogide hääli tarvis on ning õpilased oma pidevalt kaduma kippuvate pastakate varusid täiendada soovivad. Aga mis saaks, kui me annaks õpilastele võimaluse näiteks kooli kodukorra koostamises kaasa rääkida juba päris algklassidest peale?

Kui me aitaks lastel aktiivsemalt osaleda erinevates otsustusprotsessides: noorematel näiteks klassiväljasõitude organiseerimises, küpsematel aga juba kooli aastaplaani kavandamises ning aine- ja töökavade planeerimisel? Kui me julgustaks neid organiseerima sisulisi õpilasesinduste valimisi, nii et valijad teaksid, miks ja keda nad valivad ning valitavad mõtestaks lahti, miks nad üldse esindusse kandideerivad?

Valimised, debatid ja läbirääkimised võiksid saada koolielu igapäevaseks osaks. Õpilasesindused võiksid ka tegelikult muutuda esindusteks, mitte pelgalt ürituste korraldajateks. Kodanikuaktiivsusest ning kaasamõtlemisest peaks saama vajadus ja elustiil, et me ei peaks ühel hetkel seisma silmitsi olukorraga, kus (e-)valimiskastini jõuab pelgalt veerand valimisõiguslikest kodanikest. Sest kas siis on üldse võimalik enam rääkida demokraatiast?

Selles artiklisarjas kirjutab Noored Kooli -programmis osalev Jüri gümnaasiumi õpetaja Triin Toomesaar oma tähelepanekutest Eesti hariduses.

* Vt rahvusvahelist kodanikuhariduse uuringut: The International Association for the Evaluation of Educational Achievement (IEA) (2009) „ICCS 2009 European Report: Civic knowledge, attitudes, and engagement among lower-secondary students in 24 European countries“.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: