Raul Veede: sõja võib võita ka ajalehega
Venemaa peab Ukrainas edukat kommunikatsioonisõda. Venemaa pooldajate hulk ei ole tohutu isegi Krimmis, rääkimata Luganski ja Donetski oblastitest Ukraina idapiiri ääres. Samamoodi ei ole venelased alustanud massilist invasiooni, nende eriväelaste ja agitaatorite hulk on suhteliselt väike. Aga väikeste kulude ja napi füüsilise tegevusega on on õnnestunud tekitada palju kahju inimeste peades, kirjutab meediaspetsialist ja Wikimedia Eesti juhatuse endine liige Raul Veede.
Ehkki nõukogude ajal avalikkussuhetest ei kõneldud, ringles siiski selleteemaline anekdoot. Makedoonia Aleksander, Caesar ja Napoleon seisid aukülalistena Moskvas Kremli müüril ja vaatasid oktoobripühade aegset sõjaväeparaadi Punasel väljakul. "Oleks mul olnud Nõukogude tankid, oleksin olnud võitmatu," õhkas Aleksander. "Olnuks mul Nõukogude lennukid, oleksin vallutanud terve maailma!" kuulutas Caesar. Napoleon vaatas neid pika pilguga ja teatas: “Oleks mul olnud selline ajaleht nagu Pravda, ei teaks keegi siiamaani, et ma Waterloo all kaotasin!”
Tõsi, Nõukogude riigi rajaja ja ideoloog Vladimir Iljitš Lenin mõistis kommunikatsiooni tähtsust väga hästi, rõhutas seda arusaama oma teoreetilistes töödes ja kasutas ka praktikas. Millised sõlmpunktid tuli Lenini näpunäidete järgi revolutsiooni korral esimestena üle võtta? Telegraaf, lehetoimetused, raudteejaamad ja sillad – inimeste suhtlus ja füüsiline liikumine. Kinokunsti, mis oli meie ajaga võrreldes veel lapsekingades, pidas Lenin kõigist kunstiliikidest tähtsaimaks, sest see võimaldab haarata masse nagu ei miski muu. Televisiooni tollal veel polnud, ent USA sõjafilmide tegijad oleksid justkui Lenini teoseid lugenud.
Euroopa ajaloost võib poliitilise kommunikatsiooni olulisuse kohta tuua palju näiteid. Uusaegne ajakirjandus sündis 17. sajandi algul Inglismaal levinud lendlehtedest, mis edastasid uudiseid mandril möllavast Kolmekümneaastasest sõjast. Rindeteated olid tähtsad nii poliitikute kui ka ärimeeste jaoks, sest nagu teada, sõjas võidetakse ja kaotatakse rikkusi. Aga selleks, et raha liigutada, on tarvis infot olukorra kohta. Muide, sama sajandi keskpaigas sündis Prantsusmaal ja Inglismaal ka moodne teadusajakirjandus – 1655. aastal asutati tänaseni püsivad teadusajakirjad Journal des sçavans ja Philosophical Transactions of the Royal Society.
Kes võitis lahingu, selgub hiljem
Hea näite eduka kommunikatsiooniga võidetud sõjast võib tuua Euroopa lääneservast Iirimaalt. 1. juulil 1690. aastal põrkusid Boyne’i jõe kaldal Drogheda lähistel kaks pretendenti Inglise, Šoti ja Iiri troonile: katoliiklik James II ja Hollandist pärit protestant William III. Ehkki tänapäeval meenutatakse seda tavaliselt sõja murdepunktina, mille järel James II sisuliselt loobus pretensioonidest ja Iirimaalt põgenes, ei näinud kohalviibijad seda sugugi nõnda üheselt. Hukkunute arv mõlemal poolel jäi alla kümnendiku sõdurite koguarvust ning kohe pärast lahingut kuulutasid mõlemad pooled end võitjaks.
Lahingu tähendus kujunes sõjatandrist hoopis kaugemal. Inglismaal jäi Boyne’i lahing suuresti kaks päeva hiljem toimunud Beachy Headi merelahingu varju, kus Inglismaa ja Hollandi ühendlaevastik sai prantslastelt lüüa. Mandril tunti selle vastu aga rohkem huvi, kuna Boyne’i lahing oli Vatikani ja protestantlike riikide esimese liidu, Augsburgi Liiga esimene võit võitluses Prantsusmaa ja tema liitlaste vastu.
Pikas perspektiivis saigi otsustavaks kuuldus Jamesi vägede purustamisest, kuna selle alusel otsustasid prantslased loobuda tema edasisest rahastamisest ja lisavägede saatmisest Iirimaale. Ehkki selles punktis olnuks katoliiklikul leeril veel täiesti võimalik ennast kokku võtta ja vastaseid lüüa, otsustasid kommunikatsioon ja rahastus sõja tulemuse. Aasta hiljem, 12. juulil 1691 sai James Aughrimi all otsustava hoobi ning 3. oktoobril kirjutas ta alla Limericki rahulepingule, millega kohustus lahkuma koos oma vägedega Prantsusmaale. Alistumisega pälvis ta iirikeelse hüüdnime Seamus a' chaca, mida inglise keelde on tõlgitud James the Beshitten - mainekujundus seegi.
Euroopa teises servas tänapäeval
Tänapäeval näeme, kuidas Venemaa peab edukat kommunikatsioonisõda Ukrainas. Venemaa pooldajate hulk ei ole tohutu isegi Krimmis, rääkimata Luganski ja Donetski oblastitest Ukraina idapiiri ääres. Samamoodi ei ole venelased alustanud massilist invasiooni, nende eriväelaste ja agitaatorite hulk on suhteliselt väike. Aga väikeste kulude ja napi füüsilise tegevusega on on õnnestunud tekitada palju kahju inimeste peades.
Olen tegutsenud kümmekond aastat Vikipeedias ja suhelnud vikipedistidega paljudes riikides, sealhulgas Venemaal ja Ukrainas, sestap on kogunenud ka lai kogemus info rahvusvahelisest kulgemisest. Kui võrrelda Vikipeedias Ukraina kriisi kohta kirjutatut eri keeltes, torkavad kohe silma erinevused. Mitte tohutud, kuna Vikipeedia kaastöölised on enamjaolt mõistlikud inimesed, kes püüavad säilitada entsüklopeedia neutraalsust ja objektiivsust, ent tihti on kõnekad just üksikasjad.
Ukrainas korraldatud venemeelsete meeleavalduste kohta on kuskil Vene julgeolekubüroo FSB kontorites sündinud termin “Vene kevad”. Lugejatele pakutakse assotsiatsioone araabia maadega, kus puhkes rahva spontaanne vastuhakk totalitaarsetele režiimidele. Venekeelses Vikipeedias oli just see algselt terve artikli pealkiri, kuid on nüüd vahetatud neutraalsema “Protestid Kagu-Ukrainas (2014)” vastu; praeguseks on “Vene kevad” jäänud domineerima vaid tatari ja usbeki Vikipeediates.
Vene Vikipeedia artiklile "Krimmi liitmine Venemaaga (2014)" vastab ukraina ja inglise Vikipeediates "Krimmi annekteerimine Venemaa poolt”. Vikipeediat võib pidada ebaoluliseks või kergesti mõjutatavaks, kuid see on infokanal, mille poole enamik inimesi infot otsides esmaselt pöördub. Sedalaadi pisiasjad kujundavad seega pehme emotsionaalse tausta, millele tuginedes langetatakse kõvu majanduslikke otsuseid.
Ka kahtlus on relv
Nagu eelnenud näidetest näha, on propagandasõjas oluline eelkõige mitte tegelik olukord, vaid kuidas seda tajutakse. Et avaldada mõju eraisikute ja ettevõtete majanduslikule käitumisele, ei olegi vaja kedagi kindlalt veenda. Piisab hallist tsoonist, sellest, et õnnestub tekitada kahtlus.
Ehkki tänapäeval on adrenaliiniihalejad arendanud katastroofi- ja sõjaturismist eraldi tegevusala, ei sõida enamik inimesi puhkama riiki, kus nende arvates võib puhkeda vägivald. Samamoodi ei taha enamik ettevõtteid sõlmida lepinguid firmadega riigis, kus nende lepingute täitmatajäämiseks force majeure’i tõttu on arvestatav oht. Poliitikudki ei taha pumbata raha konfliktis kaotavale poolele. Kindlam on karta, kui kahetseda.
Mis Ukrainasse puutub, siis Venemaal ei ole õnnestunud teda täielikult isoleerida: praeguseks on juba sõlmitud ja täitmisel kokkulepped Euroopa Liidu ja Rahvusvahelise Valuutafondi abi kohta. Ükski riik ega fond ei jaksa aga maksta kinni kodumaale jäävaid turiste ja ettevõtete vahel sõlmimata jäävaid lepinguid. See on lihtsalt liiga kulukas.
Parim, mida pikas perspektiivis Ukraina heaks teha saab, ongi luua normaalseid majandussuhteid, sest parim vahend propaganda vastu on tihti inimeste isiklik kogemus – kes teab, et ta palgaraha tuleb ekspordist Euroopasse, toetab Euroopa-meelseid ka valimistel. Mida paremini on inimesed vaktsineeritud ajupesu vastu, seda vähem tuleb kulutada raha sõjale.
Toimetaja: Rain Kooli