Toomas Alatalu: separatismist Venemaal, vene separatistidest ja Ida-Ukraina separatistide naistest
2. juulil suurendas Riigiduuma karistusi üleskutsete eest separatismile, seades ülemmääraks neli aastat vangistust. Mõistagi peab seadus silmas Venemaad, ent kuuldavasti ei kõlanud Riigiduuma saalis ühtegi küsimust selle kohta, kuidas näiteks hinnata nende Vene kodanike tegevust, kes käivad separatismi õhutamas ja juhtimas välismaal. Kuna Venemaal jagub neid, kes tunnevad uhkust sellest, et nn Donetski vabariigi kaitseminister ja ülemjuhataja Igor Strelkov ja valitsusjuht Aleksandr Borodai on Venemaa kodanikud, siis olgu üle öeldud, et nende meeste esirinnas olles kuulutati algul välja Donetski ja Luhanski ühinemine Venemaaga ja seejärel rahulduti "oma" vabariikidega, millised ei tunnusta Kiievi ülemvõimu. Säärast tegevust aga ei saa kohe kuidagi teisiti hinnata kui separatism ehk siis moraal oleks lihtne - Vene kodanik ei tohi üles kutsuda separatismile kõigest Venemaal, kuid välismaal võib seda teha küll!?
Kui äsjatoodut võtta kui "ämbrit" rahvusvaheliselt ülipingelises poliitilises võitluses, kus ei suudeta piisavalt jälgida, et parem käsi ei teeks samal hetkel midagi vasturääkivat vasakule käele, siis on Ida-Ukrainas toimuvas korduvalt pannud ahhetama või kõvasti järele mõtlema sealsete naiste tegevus.
Pole mingi saladus - ehkki sellest eelistatakse rääkida vähe -, et igasuguse sõjategevuse esimesteks kaasohvriteks satuvad naised, sest sõdimisest enesekontrolli kaotanud meesisendid - vähemalt osa neist, näevad esimese sõjasaagi võimalusena vastassoo esindajaid, täpsemalt vägivallatsemise võimalust nende kallal. Piisab ühest-kahest vägistamisuhtumist, kui kogu sõjatanner kajab ning seda on kuulda ka paljudest Ida-Ukrainast tulevatest reportaažidest. Samas ei saa meenutamata jätta, et kui Donetskis ja Luhanskis algas barrikaadide ehitamine võitluseks keskvõimuga, tegid seda võidu nii mehed kui naised. Ka miitingutel käidi võidu ja kui hinnata filmikaadrite põhjal, siis jagub mõlema parlamendi liikmeskonda piisavalt naisi, mõlemal vabariigil on mitu naisministrit (Donetski tervishoiuminister sai ka surma) ja 24. juunil kokkutulnud 60-liikmelises nn. Novorossija ühisparlamendis on naisi koguni enamus. Seda kiirpilguga teleekraanilt hinnates, sest ametlik koosseis on saladus ja kui arvestada, et meestel tuleb olla rindel, siis peaks loogiliselt nii ka olema.
Mõistagi olen siiani kirjeldanud naisi, kes on algusest peale kaasa läinud sotsiaalsetest probleemidest põhjustatud, kuid poliitiliselt selgelt separatismiga. Kui Krimmi jõuga ülevõtmine ka pakkus alanud võitlusele mingit perspektiivi, siis aprilli lõpuks pidanuks vastu seina minek kõigile selge olema. Nagu teame, pole seda endile siiani piisavalt teadvustatud. Enamus piirkonna naisi on määratletavad kui kaasaminejad (osalus 11. mail toimunud „rahvahääletustest“ oli tõepoolest aktiivne) ja võib arvata, et just sellest seltskonnast on pärit need kümned ja sajad tuhanded põgenikud, kes täna lahkuvad sõjategevuse eest kas mujale Ukrainasse või Venemaale. Kindlalt saab eristada veel ühte seltskonda naisi, kes propaganda mõjul ja isiklikul ajendil üritavad otseselt kaasa rääkida sündmustes, millised seal kandis on eranditult vägivaldse iseloomuga. Seda nii oma arusaamise tasandil kui ka toimides sihipärase propaganda tööriistadena.
Ajalugu küll ei avastatud, ent kõik algas teede hõivamisega aprillis takistamaks Ukraina vägede sisenemist piirkonda, milles ruttu sai kinnitust, et naiste n-ö kõrvale lükkamine on raskem kui sama meeste suhtes. Meelde on jäänud ka aprillis juhtunud seik, kui paar Ukraina soomukit sõitsid sisse mingisse külasse, kus kohalikud eided (ilusamad naised on targu redus) ruttasid neid kostitama boršiga, millesse oli lisatud unerohtu. Mõistagi polnud probleemiks magama jäänud poistelt relvad ära korjata ja soomukid ära võtta. Selge babuškate-partizankade võit (nagu kuulutas RTR), ent poistel seisis ees raske valik - kas vastust anda või poolt vahetada.
Teise näitena olen talletanud vähemalt kuus juhtumit kui piirkonnas asuvate Ukraina väeosade väravate ette ilmusid seal teenivate poiste emad, õed, pruudid ja nõudsid häälekalt nende koju lubamist. Tuleb lisada, et nende juhtumitel on lisamaik, sest kõiki neid on algusest lõpuni kajastanud just Venemaa ajakirjanikud ja viimane, lühikese relvarahu-aegne sai "lisatuntust" tänu 68-aastase RTR teleoperaatori hukkumisele. Jääb üle nentida, et need psühholoogiliselt hästi arvestatud ja põhjalikult ettevalmistatud (emad tulid ju kokku korjata!) rünnakud osutusid kõik edukateks. Pole juhus, et esmaspäeval kogunesid juba sajad naised Ukraina parlamendihoone ette, et nõuda sõjategevuse lõpetamist.
See kõik on mõistetav ja arusaadav, nagu muudki Ukraina armee apsud, kui teada sedagi, et Janukovitsi reziim surus 2010. aastal Ukrainale peale neutraliteedi ja patsifismi jutu, mis muutis sõdurite koolitamise parajalt hambutuks. Samas on see kõik teravas kontrastis Venemaal endal toimuvaga, kus tõepoolest on olemas ka sõduriemade liikumine, kes aegajalt saavutab mõnes väeosas pagunite lendamise, ent... tervete väeüksuste laialijooksmist pole seal küll toimunud. Ilmselt ei suuda keegi praegu säärast asja Venemaal ette kujutadagi, sest sisuliselt tuleb toimuvat pidada desarmeerimiseks. Nn Donetski vabariiki juhtiv Venemaa kodanik Borodai oli viimase juhtumi üle selgelt õnnelik, ent... igal riigil peab ikkagi armee olema ja kui kellestki vabaneda - kas päris või isehakanute armeest, siis isegi ÜRO peasekretär ootab relvade mahapanekut ikkagi Borodai ja Strelkovi sugustelt "internatsionalistidelt", nende laialiminekut ning kodumaale tagasaipöördumist.
Kui veel ajaloos natuke sorida, siis ka Nestor Mahno anarhistide riigi päevil (1917-21, Donetsk, Zaporozje ja Dnipropetrovsk) olid tema naisalamad sama aktiivsed ja samade võtetega väljas. Noorena lugesin kusagilt (Eesti ajaleht 1939. aastast?), et pea samasuguste võtetega võeti relvad ka Eesti punaste kütipolgult, mis oli üks paljudest väeosadest, kes batkalt hävitavalt ja ka naiste kavaluse abil lüüa said.