Alo Lõhmus: mõni mõis las laguneb?
Mõisahäärber on tavaliselt asula uhkus ja ehe, juba kaugelt kätte paistev suurehitis. Kuid Saaremaal Laimjala vallas asuvast Audlast läbi sõitjale jääb sealne mõisahoone märkamatuks. Isegi käiku aeglustades ei hakka autoaknast silma midagi mõisat meenutavat.
“Sealt puude vahelt peaks natuke mõisat ära paistma,” juhatavad kohalikud elanikud viimaks mõisahuvilist ühe metsatuka suunas.
Tõepoolest, paksu padriku vahelt välgatab jupike müüri. Oksi eemale lükates ja puude vahelt läbi pugedes hakkab metsast – sest mõisa ümbritsev park on tõesti juba metsistunud, mitte lihtsalt võsastunud – paistma varaklassitsistlik paekivihäärber. Kuid see mõisahoone on kohutavas seisukorras. Aknaid ees ei ole, uksed on lahti murtud. Plekk-katusest paistab siit-sealt valgus läbi ning on üsna selge, et katuse kokkuvarisemiseni on jäänud vaid mõni talv.
Muinsuskaitsealune Audla mõis kuulub riiulifirmale, mille rootslastest omanikud on muinsuskaitseametile siiani jäänud suhteliselt kättesaamatuks. Oma mõisaga pole nad tegeleda soovinud ning nii see nüüd laguneb.
Paljud mõisad on eraomanike käe all leidnud uue hingamise, kuid leidub ka mõisasüdameid, millele erastamine on saanud saatuslikuks. Kui omanik kaotab soetatud mõisa vastu huvi või tal ei ole mõisa ülalpidamiseks raha, siis laguneb ajalooline hoonekompleks kiiresti. Audla mõisa võib oodata sundvõõrandamine või nõuete katteks müüki panek. Aga kes soostuks lagunenud mõisa oma kaela võtma?
Ühe mõisa kordategemine on pööraselt kallis. Kui mõis on muinsuskaitsealune ja seda remontides tuleb täita rangeid muinsuskaitsenõudeid, siis on see veel palju kallim. Lääne-Virumaal Kadrina vallas asuva Neeruti mõisa omanik Ander Ild iseloomustab mõisapidamise hinda järgmiselt: “Selle raha eest, mis kulub Eestis ühe suurema mõisa taastamisele, võib Prantsusmaal osta kaks-kolm mõisa või lossi, mis on juba taastatud.”
Kui inimene otsustab ikkagi taastada mõne mõisa Eestis, teeb seda seega vähemalt osaliselt missioonitundest. Neeruti mõisas ongi teoksil peahoone konserveerimine: maja saab korraliku katuse peale, aknad tehakse korda.
Tänapäeval on muidugi võimalik taotleda toetusi, kuid mõisate puhul jagub neid esmajoones mõisakoolidele, mis kuuluvad riigile või kohalikele omavalitsustele. Euroopa Majanduspiirkonna mõisakoolide programmi raames on korda tehtud näiteks Tõstamaa, Heimtali ja Olustvere mõisad.
Kuid kas peaks toetama ka eraomandis mõisaid? Paljudel neist on jõukad omanikud, kes mingit abi ei vaja. Kuid mõni mõis, nagu näiteks ülalkirjeldatud Audla, kaob saamatu või pahatahtliku omaniku süü läbi varsti maa pealt – ja ka Eesti ajaloost.
Ükskõik, mida me kunagisest mõisaajast ka ei arva, on omaaegsed sotsiaalmajanduslikud suhted mõisa ja talude vahel ammu minevikuks saanud. Tänapäeval võiksime mõelda pigem sellele, et mõisad olid kunagi kellegi kodu. Ja võiksid seda olla ka praegu.
Võib-olla tulekski kaaluda meedet, mis toetaks ajalooliste mõisate ja taluhoonete renoveerimist ja säilitamist mitte niivõrd muinsuskaitseobjektidena või äriettevõtetena, kuivõrd eluasemetena. Halvas seisukorras mõisad võiks eraomanike käest ära võtta, maksumaksja raha eest korda teha ning asutada neisse näiteks sotsiaalkorterid.
Hävivate mõisasüdamete kõrval on meil aga veelgi rohkem vaikselt vettivaid talusüdameid. Inimesed jätavad need maha, sest maapiirkondades pole piisavalt sissetulekut äraelamiseks. Ahelreaktsioonina järgneb koolide sulgemine, bussiliinide kinnipanek, valdade liitmine...
Kui aga vanade eluhoonete remontimiseks saaks taotleda toetusi, millega kaasneks hoones elamise kohustus, võiks ehk mõnigi pere maalt lahkumata jätta. Nõnda saaksime ühekorraga säilitada niihästi elu maal kui ka ajaloolised hooned, kus elada.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar