Triin Toomesaar: mis sobib rämpstoidule, ei sobi haridus(uuendus)ele

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Triin Toomesaar on haridusaktivist ja programmi "Noored Kooli" vilistlane. Autor/allikas: erakogu

Koolipered võtavad praegu suvevaheajast (eel)viimast, kuid haridusaktivistid ei aja leheveergudelt sugugi vaid hapukurgiretsepte taga. Meedia kaudu on lugejatenigi jõudnud hoopis näiteks Praxise rehkendus koolivõrgu korrastamisest, omavalitsusjuhtide ning lapsevanemate mure allesjäävate koolide koduläheduse pärast, aga ka revolutsioonilisena kõlav mõiste digipööre, mida mõnes koolis uuel õppeaastal tagant hakatakse tõukama.

Kõik edeneb: pooltühjade koolimajade kütmine lõpeb 2020. aastaks, säästetavat raha saab kasutada muude haridussüsteemi ebakohtade parandamiseks, e-Eesti võib endale järjekordse e-saavutuse eest peagi tunnustavalt õlale patsutada. Mu peas ei väsi aga vasardamast küsimus, ega me haridussüsteemi uutmist jätkuvalt valest otsast ei ürita?

Digipööre 19. sajandi koolis

Kui palju oleme erinevatel eluetappidel – lapsena, üliõpilasena, (vana)vanemana – mõelnud sellele, miks koolis käiakse? Seda oma õpilastelt küsides kuulsin näiteks järgmisi vastuseid: „et targaks saada“, „et matemaatikat osata“, „et komasid õigesti panna“, kaugemale mõelnud noored pakkusid: „et hea töökoht saada“, „et palju palka teenida“ või „et ülikooli minna“.

Aga miks on vaja targaks saada? Miks on vaja head töökohta või ülikooli minna? Veel enam: milline inimene on üldse 21. sajandi mõistes tark? Milline töökoht on 21. sajandil hea töökoht inimesele, milline aga vajalik riigile? Millist väärtust ja kellele kannab kraadiharidus 21. sajandil?

Väidan, et tavakoolisüsteem – ükskõik, kas meil või mujal – ei aita guugeldamis- ja nutiseadmete ajastu Lääne maailmas head töökohta, kõrget palka või targaks saada, vaid kui õpilane midagi antud loetelust täiskasvanuna kätte saab, on see suuresti juhuste kokkulangevus. Tööturul ja ühiskonnas edu saavutamise juures (defineerigem siinjuures edu, kuidas iganes õigeks peame) mängib koolist täna oluliselt suuremat rolli puhas juhus: sotsiaalmajanduslik taust, millesse laps sünnib, tema geneetiline võimekus ja selle märkamise või märkamatajätmise õnn(etus) ning koolisüsteemist väljudes alles jäänud omapära ja julgus erinevate iseseisvate valikute langetamiseks. Miks nii?

Sest meie koolisüsteem on otsapidi kõvasti kinni 19. sajandi raamides, ootustes ning väärtushinnangutes.

Kuigi viimastel aastakümnetel tegutsenud haridusliidrite visioon tänapäevasest koolist on üldpädevuste, väärtuste, digi-liiteliste sõnade ja muude uitmõtetena erinevatesse dokumentidesse kirja saanud, on nende ideede teadlik ja järjepidev ellujõudmine olnud vaevaline: süsteem tervikuna töötab vastu nii nüüdisaegsetele õpilastele kui ka uuendusjuppe rakendada püüdvatele õpetajatele, vedades longates kaasa industriaalajastu vajadustele üles ehitatud struktuuri.

Kogu riiklik mure praeguse koolivõrgu, st liigpaljude pisikoolide kulukuse üle püsib minu hinnangul just eeldusel, et koolisüsteemi tuum ei muutu. Me säästame kütte- ja palgakulusid ning anname õpilastele pihku nutiseadmed, millele on arvukalt vilede ja kelladega programme peale laaditud. Me muudame õpikud ja töövihikuharjutused interaktiivsemaks ja oleme tulevikus võib-olla lausa nii lennukad, et digitaliseerime ka õpetajad. Kui aga õppevorm, mis tähendab kindlas suures majas kindlates suurtes klassiruumides suure kambaga viibimist 5 päeva nädalas ja 7-8 tundi päevas (kusjuures õpilased täidavad üha enam lünki või otsivad nutiseadme rippmenüüst õigeid vastuseid, sest neid saab e-aju lihtsasti kontrollida), ei ole võimalik rääkida 21. sajandi vajadustele vastavast haridussüsteemist.

Milleks kool on?

Seth Godin, üks mu lemmikuid välismaiseid haridusaktiviste, kellele ka minevikus viidanud olen, on esitanud haridushuvilistele korduvalt küsimuse: „Milleks kool on?“ Küsin veel täpsemalt: millist kodanikku, millist töötajat, millist inimest me koolidelt tahame?

Kui kool on meie hinnangul selleks, et kasvatada kindlate raamidega ülesandeid kuulekalt täitvaid töölisi, siis tõesti kärpigem koolide arv ratsionaalsetest tehetest ja mõtteviisidest lähtuvalt minimaalseks. Uskugem, et 19. sajandist pärit haridusformaadile digipöördelise maigu poolvägivaldselt külge kleepimine toimib, ning ärgem muutkem koolides sisuliselt midagi märkimisväärset olulist.

Kui tahame, et Eesti areneks Ränioru-sarnaseks innovatsiooni- ja loovate visionääride maaks, olgu fookus siis infotehnoloogial või millelgi muul, ei saa loota, et see juhtub praeguse kujuga koolisüsteemis iseenesest – või kui juhtub, on see puhas juhus.

Meie haridusliidrid võiksid juhusele lootmise asemel üles näidata julget innovatiivsust ja loovat radikaalsust võtta senine hariduspusle juppideks lahti, küsida korduvalt „milleks kool on?“, „mida me koolilt saada tahame?“, ning uurida, kas neist tükkidest on ehk võimalik kokku panna hoopis uue struktuuri ja mõtteviisiga haridussüsteem.

Süsteem, kus näiteks kooli väiksus poleks enam probleem, vaid eelis teiste koolide ees maailmas, tähendades rohkem aega individuaalseks juhendamiseks ja iga õpilase annete järjepidevaks arendamiseks, selmet neid päevast päeva võimalikult ühesugusteks lihvida. Süsteem, kus õpilased ei käi ühest tunnist teise ega õpi jupikaupa ja läbisegi käänamist, Kreutzwaldi, Muinas-Egiptust, mõnda padježži, ebareeglipäraseid verbe, era- ja avaliku sektori erinevusi ning eesti rahvalaulu elemente, suutmata neid pea iial tervikuks kokku panna. Süsteem, mis ei eelda kaugtööajastul enam õpilase ja õpetaja füüsilist kontakti 5 päeva nädalas ja 7-8 tundi päevas.

Ah et mis see kõik maksma läheks? Tõsi, suured koolid oma harjumuspärasel kujul on esmapilgul odavamad ülal pidada ning digiseadmete hankimine valutult kiire lahendus riigis, kus agaralt järge aetakse, mida käegakatsutavat üks või teine korda saata on suutnud.

Märksõnad suur, kiire ja odav kehtivad aga samas ka nii mõnestki rahvusvahelisest toiduketist saadavate einete kohta, ometi ei kahtle kiirburgerite harjumuspärase tarbimise kahjulikkuses inimorganismile enam pea keegi. Milline mõju võiks olla odavalt ja kiirelt kätte saadud ning suurusele ja harjumusele panustaval haridus(uuendus)el aga riigiorganismile?

Eesti hariduse tuleviku, koolivõrgu korrastamise ja palju muu haridust puudutava üle saab arutleda ka 15.-16. augustil Paides toimuval arvamusfestivalil.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: