Teadur: eestlased on kõige usuleigem ja paganlikum rahvas Euroopas
Eestlastest räägitakse viimasel ajal kui ühest usuleigemast rahvast, samas aga ka ühest paganlikumast rahvast Euroopas. Tänapäeva paganlus või maausk aga ei olegi eelkristliku muinasreligiooni „järeltulija“, vaid rahvapärimuse tõlgendus, selgub Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteaduri Tõnno Jonuksi uurimistööst.
Jonuks uurib seda, milline võis tegelikult olla eestlaste eelkristlik muinasusk ehk see, mida sageli ka paganluseks või maausuks nimetatakse. Tallinna ülikoolis täna algaval rahvusvahelisel sotsiaalantropoloogide konverentsil teeb ta sel teemal ka ettekande.
Hiljuti avaldatud üleeuroopalise küsitluse tulemuste kohaselt on eestlased ja teisena tšehhid kõige vähem religioossed inimesed Euroopas.
Selle kohta on viimasel ajal ilmunud mitu teadusartiklit, mis kõik näitavad, et asi pole mitte eestlaste väheses religioossuses vaid küsimuse esitamise viisis ja selles, kuidas Eesti inimesed mõistavad religiooni. Küsimuse esitamisest saadakse pigem aru, et küsitakse kristlikku kirikusse kuulumist.
Oma põhiuurimused on Jonuks teinud mitte kaasaegse maausu ja paganliku religiooni kohta vaid muinasaegse usu kohta. Püüdes sealjuures tugineda arheoloogilistele leidudele, mis sellest ajast pärinevad, mitte niivõrd rahvapärimusele.
Ühtlasi vaatab ta aga seda, milliseid argumente kasutatakse ja kuidas üldse põhjendatakse seda muinasusu otsimist tänapäevaste inimeste maailmapildis.
Küsimusele, kas maausk on tõesti eelajaloolise usundi jätk või on tegu tänapäevase tõlgendusega sellest, vastas Jonuks, et religiooniloolase seisukohalt vaadatuna ei saa Eesti praegune maausk või mistahes praegune paganlus olla seotud muinasaegse religiooniga.
Kõik seletamatu on eelkristlik
Paljud Eesti usundiuurijad on eiranud ajaloolisi perioode ja viinud eesti rahvapärimuse tagasi eelkristlikusse aega. Kui millelegi pole osatud seletust anda, siis peab see olema pärit eelkristlikust ajast.
Paraku see aga nii pole, sest erinevad mittekristlikud uskumused levisid Eesti aladele uusajal ja võib-olla isegi kõige rohkem 19. ja 20. sajandil.
„Kõik see, mida praegu nimetatakse siin eesti paganluseks või maausuks – kindlasti on selles väga palju seda, mis on pärit rahvapärimusest,“ selgitas Jonuks.
Eesti rahvapärimus on valdavalt üles kirjutatud 19. sajandi lõpus ja 20. alguses. Sellel pärimusel ei ole aga midagi pistmist eelkristliku religiooniga.
Samavõrra on ka selge, et sellesse praegusesse maausku on üle võetud usufenomene teistelt rahvastelt, eriti idapoolsetelt soomeugrilastelt, eeldades, et eesti usundis on vahepealsete võõrvallutuste tõttu need tavad kadunud ning et kaugel Venemaal oleksid need rahvad justkui säilitanud selle eelkristliku usundi.
„Tegelikult see nii ei ole, sest ka nemad arenesid edasi ja ka nende religioon on muutunud ja pole üldse väga kindel, kui tihedalt üldse oli Eesti muinasusk seotud nende soomeugri hõimudega.“
Arheoloogilisele materjalile tuginedes märgib Jonuks, et need andmed ei viita küll väga tihedatele või otsestele seostele udmurtide, komide või teiste soomeugrilastega.
Oma doktoritöös leidis Jonuks, et ühtsest muinasusundist ei saa Eesti puhul rääkida. Muinasaeg algas umbes 10 000 aastat tagasi esimeste inimeste jõudmisega siinsetele aladele. Nüüd on üsna selge, et religioon on selle aja jooksul muutunud, sest muutunud on ka ühiskond.
Seetõttu ei saa ka see muinasreligioon olla jäänud kogu selleks ajaks samasuguseks.
Arheoloogiliste leidude puhul tuleb välja päris mitu suuremat ühtset perioodi, mil religioon oli üht moodi ja seejärel muutunud.
Üks markantne periood oli oli hilisneoliitikum keskneoliitikumini välja. Seda perioodi võiksime iseloomustada šamanismiga sarnasuste poolest või loodusvaimude ja -hingede kummardamisega.
Pärast keskneoliitikumi on aga ära kadunud rida leide, religioossete leidude pilt muutub üha ühetoalisemaks ja kesisemaks. Meil on rakse öelda, mida see täpselt ja sisuliselt tähendas, kuid see viitab kindlalt asjaolule, et me ei saa rääkida ühest religioonist muinasajal.
Mida usuvad eestlased?
Eestlased ei olegi nii usuleige rahvas – enam kui kolmandik peab omaks mõnd usku, teine sama palju tunnistab ristiusku. Muid ristiusust eraldiseisvaid uske tunnistab 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 8587 inimest.
*Graafikus on esitatud 2011. aasta rahvaloenduse andmed.