Urmo Kübar: hooplevate ja salatsevate annetajate vahel ({{commentsTotal}})

Urmo Kübar lõi kaasa valimiste valvurite töös eelmiste valimiste ajal
Urmo Kübar lõi kaasa valimiste valvurite töös eelmiste valimiste ajal Autor/allikas: EMSL

Seoses heategevuse ja annetamisega on meil kaks vast võrdselt levinud, kuid omavahel vastuolus arusaama.

Ühest küljest peame heaks tooniks, et annetuste tegemisega ei kiidelda. See muudaks heateo justkui vähem siiraks, pigem nagu äritehinguks, kus iga toetuseks antud euro peab end mainekujunduse läbi mitmekordselt tagasi teenima.

Ning tõsi ta on, et teinekord võib turunduse trummipõrin summutada teo enda mõtte. Tean minagi heategevusorganisatsioone, kes rohkem muretsevad selle pärast, kuidas oma logo korjanduskastile paigutada ja pressiteatega meediasse jõuda, kui et kas kogutav toetus abivajaja elus vajaliku muutuse kaasa toob.

Teisest küljest aga peame oluliseks väärtuseks ka läbipaistvust, muu hulgas selgust selle kohta, kes mingeid ühiskonda mõjutavaid ettevõtmisi eest veavad, otsuseid teevad ja ka rahastavad – näiteks nendesamade annetustega. Mitte et enamikust annetusi koguvatest organisatsioonidest oleks põhjust pettuseid või vassimisi eeldada.

Lihtsalt me teame, et parim, odavaim ja mõistlikem viis kuritarvitusi ära hoida on sedasorti info selge ja avalik kättesaadavus kõigile, kes selle vastu huvi tunnevad.

Erakondade puhul on nõnda annetajate nimede avaldamine seadusega nõutud. Mäletame kõik, mis järgnes Silver Meikari tunamullusele artiklile, kus ta väitis, et ametlikult Reformierakonna toetajatena esitatud nimed ei olnud need, kelle taskust raha päriselt tuli. Samasugune kohtuvaidlus käib praegu Keskerakonnal, keda kahtlustatakse vähemalt 11 000 euro teadmata päritolu annetuste “puhtakspesemist” võltsitud dokumentidega.

Summad pole ju teab mis röögatud – mu välismaa kolleegid vangutavad ikka päid, et küll Eestis peab elu hea olema, kui nii väikesed asjad rahva tänavaile toovad –, ent leiame, et erakonnad on meil siiski piisavalt olulised organisatsioonid, et nende rahaasjades täit selgust tahta.

Kuidas on aga lood vabaühendustega? Viimasel ajal on meedia tundnud huvi sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks rahastajate vastu. Sihtasutus, mis kogus mitukümmend tuhat allkirja samasoolistele paaridele kooselu registreerimist võimaldava seaduse vastu ning pommitas Riigikogu liikmeid e-kirjadega, sai mullu annetustena Eesti vabaühenduse kohta märkimisväärselt suure summa, enam kui 270 000 eurot. Selle raha andnute kohta küsimise peale jäi aga sihtasutus väga tõrksaks.

Esmalt öeldi, et kuna tegu pole maksumaksjate rahaga, siis pole neil kohustust seda infot avaldada. Järgmiseks toodi välja, et nii soovitakse annetajaid säästa sihtasutuse tegevuse suhtes kriitiliselt meelestatud meedia tähelepanust.

Esimese väite osas on sihtasutuse juristidest eestvedajatel muidugi õigus – jah, seadus neilt annetajate nimede avaldamist ei nõua.Küll aga peaks sellest huvitatud olema organisatsioon ise, et mitte kulutada oma aega ja energiat tagantjärele selgitusteks, õigustusteks ja klattimisteks, selmet kasutada seda oma eesmärkide saavutamiseks.

Kui organisatsioon väidab end tegutsevat avalikes huvides ning osaleb aktiivselt ka poliitika mõjutamises, ei ole talle annetamine enam sama, mis ühe inimese abi teisele, mis muidugi võib jääda nendevaheliseks asjaks. Sel juhul on selsamal avalikkusel, ühiskonnal igati õigus niisugustele küsimustele vastuseid tahta, sõltumata sellest, kas küsija ise organisatsiooni kuulub, neile raha on andnud või mida ta üldse nende tegevusest arvab.

Kuidas aga suhtuda teise väitesse, et annetajate varjamine on õigustatud nende kaitsmise sooviga? Tõsi, on riike, kus ühel või teisel moel vabaühenduse tegevuses kaasa löömine võib tähendada vabaduse, vara või elugi kaotust.

Eesti selliste hulka kahtlemata ei kuulu. Jah, oma tõekspidamiste eest seismine ei ole alati lihtne ja muretu nagu jalutuskäik kevadisel aasal. Kasvõi tänu anonüümsetele netikommentaatoritele teab seda igaüks, kes oma näo ja nime all avalikult sõna võtab. Aga see ei saa olla õigustus oma tegude varjamiseks.

Mida siis peaks tegema vabaühendus, kellele pakutakse annetust tingimusel, et toetaja nimi jääb saladuseks? Avalikes huvides tegutseva vabaühenduse puhul oleks kõige õigem jätta selline annetus vastu võtmata, nii nagu keegi ei pea aktsepteerima raha, mis tema tegevuseks oluliste põhimõtetega vastuollu läheb.

Samas arvan, et annetuste tegemisest tulekski just rohkem rääkida. Mitte kiideldes ja hoobeldes, mitte selleks, et endale tähelepanu tõmmata. Vaid selleks, et innustada ka teisi inimesi oma eeskuju järgima.

Eestis on tuhandeid vabaühendusi, kes pühendumisega ja oskuslikult ajavad mõnd ühiskonnas olulist asja, ja teeksid seda veel paremini, kui neil oleks rohkem toetajaid. Kui oled leidnud endale korda mineva teema ja organisatsiooni, toeta neid ise ja räägi sellest ka teistele, et vajalik algatus ühisel jõul veel võimsamaks saaks.

Toimetaja: Priit Luts

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: